Terveilm

In English

Euroopa Arengupäevadel räägiti meie üleminekukogemuste jagamisest Põhja-Aafrikaga

22.12.2011

 15.-16. detsembril 2011 toimusid Poolas juba kuuendad Euroopa Arengupäevad, kus said kokku arengukoostöö valdkonnas töötavad esindajad Euroopa Komisjonist, ELi liikmeesriikidest, kodanikuühendustest, ülikoolidest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest nagu ÜRO, Maailmapank ja OECD.  

Kohal oli ka mitmed esindajad arengumaadest, näiteks Burkina Faso endine peaminister Tertius Zongo, Kõrgõzstani endine president Roza I. Otunbaeva ja Uganda parlamendiliige Betty Amongi, kuigi nad jäid pigem erandiks suuresti eurooplastest koosnevates foorumites.

Vaatamata kõrgetele külalistele Arengupäevadel ja Euroopa püüdlustele juba aastakümneid toetada riikide arengut, kus inim- ja majanduslik areng ei ole kõrgelt arenenud, on Euroopal endiselt põhjust käsitleda oma püüdlusi globaalse arengu tagamistel kriitiliselt. Juba avatseremoonial esinenud professor Shirin Ebadilt, kes 2003. aastal võitis Nobeli rahupreemia inimõiguste ja demokraatia eest võitlemise tõttu Iraanis, lausus:  „Ma õhutan Euroopa Liitu, et ta ei aktsepteeriks diktaatorite räpast raha!”. Ebadi pidas „räpase raha” all silmas olukordi, kui Euroopa firmad müüvad Iraanile tehnoloogiat, mille abil valitsejad saavad lugeda oma kodanike tekstisõnumeid ning tuvastada opositsiooni liikmete asukohti. Samuti oli Nobeli laureaadil meeles see, et totalitaarsete riikide juhid hoiavad Euroopa pankades raha, mis ei ole ausalt teenitud, ning ostavad selle eest Euroopas omale uhkeid häärbereid samal ajal kui nende riikide kodanikud elavad tihti vaesuses ja ilma selliste inimõigusteta nagu õigus arvamusele, usu- või liikumisvabadusele. Rasketel aegadel on aga Euroopa pankadel veelgi keerulisem keelduda rahast, mida soovitakse siin mandril hoiustada.

Režiimi üleminekuõppetunnid Poolast Põhja-Aafrikasse?

Arengupäevade peamine teemapüstitus keskendus sel aastal demokraatiale ja üleminekuprotsesside maailmas, mis Araabia kevade taustal on igati päevakohane. Küsiti, kuidas jagada režiimi ülemineku õppetunde teiste riikidega? Kas arengukoostöö vahenditega on võimalik demokraatia tekkimist mujal maailmas soodustada ja kuidas? Sümboolselt oli hea neid teemasid just Poolas arutada, sest vaid kahekümne aasta eest oli ka Poola totalitaarne riik. Tänaseks on aga Poolas üleminekuprotsessid edukalt läbitud ja demokraatia toimib.

Ma ei julgeks väita, et Arengupäevade arutelude käigus jõuti põhjapanevate uute lahendusteni ülemineku strateegiate koostamisel, kuid olulisi näpunäiteid, elukogemusi ja õppetunde jagasid paneel ja publik omavahel küll. Näiteks rõhutas Jan. K. Bielecki, endine Poola peaminister nii poliitiliste kui ka majanduslike protsesside koostoimimise vajadust eduka riigikorramuutuse saavutamiseks. Ei piisa kui tegeleda ainult poliitiliste küsimustega, erinevate osapoolte lepitamise ja kaasamisega  ning riigiraha jagamisega – tuleb mõelda ka tingimustele, kuidas tagada eraettevõtlusele ja investeeringutele hea kasvupinnas. Ei tohi unustada – „It’s economy, stupid!” – nagu seda väljendas Bill Clinton. Arutelus jõuti ka järeldusele, et iga ülemineku protsess on unikaalne, kuid siiski saab mõningaid printsiipe ja reegleid kohaldada ka teistesse riikidesse. Jan K. Bielecki arvates on universaalseteks õppetundideks näiteks tõe väljaselgitamine ja lepitusprotsessid, üleminekuprotsesside õige ajastus ning toetus rahvusvahelistelt organisatsioonidelt üleminekuprotsessi jooksul.

Selle teema arutlusele Poolas lisas oma kohalviibimisega autoriteeti ka Tuneesia vahepeaminister Mohamed Beji Caid Essebsi, kes oma pöördumises muu hulgas tänas eurooplasi, et nad on Tuneesia revolutsiooni esimesest päevast toetanud tuneeslasi nende ettevõtmises.

Superstaar professor

Arengupäevadelt ei puudunud ka omamoodi superstaarprofessor Hans Rosling, kelle ettekande ajaks täitus saal pea täielikult. Rahvastiku- ja majandusstatistika, mida ollakse harjunud nägema igavate numbrite, graafikute ja tabelite kujul on Roslingu ettekandes muutunud ajas liikuvateks statistilisteks pallideks, mis näitlikustavad riikide arengut ning maailma demograafilist olukorda. Selle Rootsi rahvatervise uurija väga konkreetsed väited nagu see, et mõiste „arenguriigid” on anakronism, sest eksisteerivad vaid madala, keskmise ja kõrge sissetulekuga riigid, ning tema küsimus, „Miks liigitab ÜRO Singapuri, Lõuna-Korea ja Katari arengumaade hulka ning Rumeenia ja Albaania arenenud riikide hulka mõnes oma raportis?“ ei jäta kedagi ükskõikseks.

Teemasid, mida arengupäevade jooksul käsitleti, oli teisigi, näiteks sotsiaalmeedia mõju demokraatia arengule, erasektori roll arengu tagamisel, näljahädade ennetamine jne. Allpool käsitletud kaks teemat jäid minule eriliselt silma, sest neile viidati mitmeid kordi erinevate foorumite jooksul.

Soolise võrdõiguslikkuse roll riigi arengus

Võrdsete võimaluste andmine nii naistele kui ka meestele osalemaks ühiskonnas ja sotsiaalses elus võib paljudele tunduda vähetähtsa osana nälja vähendamisel ja parema tervise saavutamisel arenguriikides. Siiski on selgunud, et tihti on sooline võrdõiguslikkus just võtmeküsimus arengu tagamisel. Carolina Sanchez maailmapangast tutvustas arengupäevadel raportit „Sooline võrdõiguslikkus ja areng”, mis koondab tõestust ja juhtumianalüüse soolise võrdõiguslikkuse olulisusest arengu tagamisel. Raport toob välja, et riigi kasvupotentsiaal võib suureneda, kui naised omavad suuremat kontrolli majapidamisressursside üle, sest naised muudavad kulutamisharjumusi nii, et see toob enam kasu lastele ehk riigi järgmisele põlvkonnale.

Maailmapanga majandusteadlane tõi välja, et tihi on just ühiskonnas levinud väärtused ja hoiakud need, mis ei soosi või lausa keelavad naistele hariduse andmist ja naise töötamist väljaspool kodu. Kuid miski maailmas ei ole muutumatu ning samuti ka naiste roll mitmetes ühiskondades. Lootusrikka näitena tõi Carolina Sanchez välja Ecuadori põlisrahvaste naiste firma juhtumi. Hoiakud meeste hulgas naiste töötamise kohta kodust väljaspool muutusid peale positiivseid majandustulemusi firmas – kui naised hakkasid koju raha tooma ja ettevõte osutus edukaks, ei olnud meestel enam midagi selle vastu, et naised töötasid kodust väljaspool.

Teiste poliitikate sidusus arengukoostööga

Mitmed poliitikakujundajad ja kodanikud on jõudnud arusaamisele, et ei ole mõtet ühelt poolt pingutada, et luua tingimusi, et arenguriikides saaks toimuda majanduslik ja sotsiaalne areng ning teiste poliitika vahenditega just seda sama arengut pärssida. Euroopa Liit on Lissaboni lepinguga õiguslikult siduvaks muutnud, et “Liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid” (artikkel 208). Ka arengukoostöö volinik Andris Piebalgs rõhutas arengusidususe olulisust, kuid  ometi leiab hiljuti avaldatud CONCORD raport mitmeid näiteid, kuidas EL põllumajandus-, migratsiooni- ja kaubanduspoliitikaga endiselt pärsivad arengukoostöö peamist eesmärki – vähendada vaesust ja pikas perspektiivis see kaotada kogu maailmast. Näiteks tõrjub Euroopa subsideeritud piimapulber turult välja mitmed Kameruni ja Bangladeshi kohalikud põllumajandustootjad olukorras, kus need riigid ei ole toiduga kindlustatud.

Milleks meile Arengupäevad?

Euroopa Arengupäevadel korrati üle mitmeid tuntud tõdesid, näiteks et ennekõike seisab oma riigi arengu eest ikka riik ise ja väljastpoolt saab Euroopa Liit ja kodanikuühendused seda arengut vaid toetada. Samuti vaadati Arengupäevadel tulevikku. Euroopa Komisjoni uus arengukoostöö dokument „Agenda for Change” ja Busanis toimunud abi tõhusust käsitlenud konverents olid taustaks mitmetele diskussioonidele abi fokuseeritumaks ja efektiivsemaks muutmise üle. Mõeldi ka sellele, mis saab peale 2015. aastat kui aastatuhande arengueesmärkide tähtaeg jõuab kätte – kas sätestada uued mõõdetavad eesmärgid või koostada hoopis täiesti uus kontseptsioon arengukoostöös? Kuidas seda teha ning mis roll on kodanikel selle kõige juures?

Esitati raskeid küsimusi ning vähestele on lihtsaid vastuseid. Kuid arengukoostöö võlu seisnebki selles, et tulemusteni jõutakse koostöö käigus, mis on tihtipeale aeganõudev protsess. Selles osas täitsid Arengupäevad oma ülesannet olles foorumiks, mis toob kokku arengukoostöös tegevad osapooled kogemuste jagamiseks ja koos tulevikku vaatamiseks.

Lisainfo:

  1. Euroopa Arenguäevad www.eudevdays.eu
  2. World Development Report 2012 “Gender Equality and Development”
  3. CONCORD “Spotlight on EU Policy Coherence 2011″
  4. Gapminder.org, Hans Roslingu loodud portaal
  5. Vaata fotoalbumit Euroopa Arengupäevade kohta Facebookist

Autor: Mirjam Sutrop

Autor osales Euroopa Arengupäevadel Arengukoostöö Ümarlaua delegatsioonis Eesti Euroopa Liikumise esindajana.

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Comments are closed.

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Staff Members:

Ms. Sigrid Solnik – Secretary-General, Sigrid@terveilm.ee
Katrin Pärgmäe – Communications Officer, +372 56623823, katrin@terveilm.ee