Terveilm

In English

Järelvaadatav: keskkonnakuu filmide tutvustusklipid

24.05.2019

"Meelekindlus". Autor/allikas: Pressimaterjal

"Meelekindlus". Autor/allikas: Pressimaterjal

Mais jõudsid ETV2 ekraanile keskkonnakuu raames 9 dokumentaalfilmi, millele sai Arengukoostöö Ümarlaud koos Bridge 47-ga võimaluse toota tutvustusklipid, kus astuvad kommentaaridega üles nii mitmed Kestliku Arengu Koalitsiooni liikmed kui ka kliima- ja poliitikaeksperdid.  Aitäh kõigile kommenteerijatele!


“Metsade aeg” (“The Time of Forests”)
Dokumentaalfilmis lahatakse liialt kasumile ja tööstuslikule tootmisele orienteeritud kaasaegse metsamajanduse pahupooli: monokultuuride teget, mürgiste väetiste ja tõrjevahendite kasutamist, liikide väljasuremist. Otsitakse võimalusi kannapöörde tegemiseks, et tulevikus ei laiuks metsade asemel elutu ahermaa. Sõna saavad metsavahid ja teadlased, metsaomanikud ja langetustraktorite juhid. Kommenteerib Sustinere juhatuse liige Maris Ojamuru.

“Metsade aeg” illusteerib seda, kuidas loodusest võõrandumine toob kaasa metsade ja ja looduse mitmekesisuse kao. “Esimene küsimus, mis minul tekkis, on see, misasi üldse on mets ja kuidas mets muutub?” toob välja jätkusuutliku ettevõtluse ekspert Maris Ojamuru. “Sealt edasi paneb film küsima, millist väärtust mets inimesele pakub ning kas me oskame metsa majandada nii, et selles ei nähtaks ainult puitu ja saematerjali. Peamine küsimus metsa majandamise taga on see, kas lisaks majanduslikule kasule võetakse selle juures arvesse ka mõju loodusele ja sotsiaalsele keskkonnale. Mets ei ole ainult majandustulu tootja, vaid ka meie identiteeti ja emotsionaalset heaolu määrav keskkond,” märgib Ojamuru, tuues näiteks Gunter Pauli, kes on innovaatiline n-ö sinise majanduse ettevõtja ja keda peetakse kestliku arengu Steve Jobsiks. Pauli on toonud näiteid, kuidas metsa ja loodust laiemalt targalt vaadeldes ja kasutades, võiksime asendada väga palju keskkonnakahjulikke naturaalsete ja looduse poolt loodud materjalidega. “Olgu selleks külluslikult leiduvad pärmiseened, vetikad või ohakad.”

 


“Orkaan” (“Hurricane: A Wind Odyssey”)
Kuidas tekib orkaan? Mis toimub orkaani sisemuses ja milleks see troopiline tsüklon suuteline on? Hulljulged dokumentalistid ja NASA eksperdid jälgisid 1000 võttepäeva vältel laastava ilmastikunähtuse teekonda Aafrikast kuni Ameerika rannikuni. Tänu nende ennastsalgavale tööle valmis unikaalne ja tõetruu linateos. Kommenteerib Arengukoostöö Ümarlaua võrgustike koordinaator Kristen Aigro.

“Loodusel on võim, mida meie ei suuda kontrollida ja me mängime tegelikult tulega, arvestades kui halvasti me keskkonda kohtleme. Kuigi eestlase jaoks on ookeanides tekkivad orkaanid midagi kauget ning meieni need ei jõua ilmselt kunagi, oleme me siiski osa sellest, miks nad tekivad ja võimsamaks muutuvad. Näiteks meie energia ei tule jätkusuutlikkust allikast. Film aitab näha, kuidas meie tegevus mõjutab inimesi üle maailma. Õnneks on tänased noored väga huvitatud sellest, kuidas saaksime oma planeeti päästa. Näeme noori üle maailma tulemas tänavatele ning näiteid ja viise ise millegagi omalt poolt kaasa aidata on palju. Esimesed väiksed sammud on näiteks prügi sorteerimine ja siltide jälgimine, kust su tooted tulevad. Väikeseid valikuid saame me kõik teha. Aga lõpuks on suurt muutust vaja. Oleme nii tõsise probleemi ees, et Eesti ja teiste riikide juhid peavad nüüd suured sammud ette võtma,” nendib Aigro.

 


“Jane”
Auhinnatud režissöör Brett Morgeni liigutav portreefilm silmapaistvast Jane Goodallist, kelle avastused šimpanside uurimisel muutsid maailma. Filmi kommenteerib TLÜ ökoloogiakeskuse teadus Liisa Puusepp.

“Mõni aeg tagasi ei oleks ma üldse mõelnud selle peale, kuidas ma ennast teaduses kehtestan. Mina kui naine ei näinud selles suurt probleemi – ma olin hoitud ja turvalises keskkonnas. Samas ma olen teinud teadustööd väljaspool Eestit ja seal on mulle ühes koridorivestluses öeldud: “Ära arva sa, et sa siin teadusmaailmas kuhugi kõrgele jõuad – You’re too young and a woman [sa oled liiga noor ja naine – toim]. See on mulle selgelt välja öeldud. Ega see mind rivist välja ei viinud, aga ma siiski hakkasin selle peale mõtlema,” meenutab Liisa Puusepp oma kogemust naisteadlasena. Emarolliga kaasnev empaatiavõime on see, mis aitab ka teaduses tehtavat mõista empaatilisemalt, leiab Puusepp. ” Mehed domineerisid tollal teaduses. Ei olnud märgatud ka seda, et šimpansidel on tunded, et nad väljendavad hirmu, et nad väljendavad hoolimist. Seda sai just tol ajahetkel ja nende teadmiste baasil märgata naine, kes kogeb võib-olla teistsuguseid emotsioone,” arutleb Puusepp.

 


“Maa” (“Earth”)
Igal aastal tõstavad inimesed labidate, ekskavaatorite ja dünamiidiga mitu miljardit tonni maakera pinnast ühest paigast teise. Nikolaus Geyrhalter vaatleb inimesi kaevandustes, kivimurdudes ja suurtel ehitusplatsidel nende lõpututes püüdlustes planeedi kohandada. Kommenteerib SEI Tallinna tegevjuht Lauri Tammiste.

“Meie tööstuse kaevandamise mõju ja maht on kasvanud meeletult suureks,” hindab Tammiste ja loodab, et ehk aitab see film mõista, et keskkonnaprobleem ei ole mingi kauge või valitsuse või “kellegi teise” lahendada. “Meil kõikidel on oma roll ja vastutus selle kaudu, kuidas ja mida me tarbime.” Maa seest võtavad inimesed endale vajalikku: metalli, sütt või ka augu raudteetunneli jaoks. Sellest filmist on oluline meelde jätta, et kõik see, mis meil igapäevaselt on ja mida me kasutame, ei ole iseenesest mõistetav ega lõputu, toonitab Tammiste. “Filmis mõtlevad selle küsimuse peale tegelikult ka need buldooserijuhid, tundes ka süütunnet.” Aga kuidas siis võiks iga inimene tegutseda nii, et keskkonnamõju oleks väiksem? Tammiste toob välja, et praeguse majandusmudeli asemel tasub üha enam hakata mõtlema ringmajanduse peale, kus süsteemis võetakse võimalikult palju kasutusele jäätmeid ning taaskasutatakse materjale. “Seal on tegelikult väga suur kasutamata võimalus, mis aitaks oluliselt vähendada ka koormust loodusele või vajadust täiendava kaevandamise järele.”

 


“Toidu evolutsioon” (“Food Evolution”)
Oscariga pärjatud Scott Hamilton Kennedy dokumentaalfilm võtab vaatluse alla GMO-de ehk geenmuundatud organismide ümber keerleva ägeda debati. Kuigi nii GMO-de pooldajad kui ka vastased on ühel meelel, et maakera rahvastiku toitmiseks on vaja toota turvalist, täisväärtuslikku ja jätkusuutlikku toitu, lähevad nende seisukohad lahku selles osas, mis on tõde, ja see muudab toiduteema ideoloogiliseks võitlusväljaks. Kommenteerib Ingrid Hermet Nutriloobist.

“Teadlased väidavad, et see on suurepärane lahendus, kuidas toota rohkem toitu, mis on vastupidav kliimamuutustele, erinevatele taimehaigustele. GMO-de vastased aga seostavad neid aga erinevate riskidega keskkonnale ja tervisele.” Kui teadlased tuginevad sellel, mida nad oma uuringutele ja arendustele tuginedes saavad öelda, siis GMO-de vastastel ei ole teaduslikku alust oma väidetele, kuna ei ole leitud tõendeid, et GMO-d ka tegelikult ohtlikud on.”Kuid vastased siiski kardavad, või siis on ettevaatlikud ja seda ka põhjendatult, sellepärast, et GMO uuringuid on aastaid rahastanud Monsanto, millel on vägagi negatiivne maik küljes,” nendib Hermet. Filmi autor on GMO-de pooldaja, kuid ta toob juurde arusaama, miks on inimestes tekkinud hirm ja ettevaatlikkus GMO-de suhtes. “See on äärmiselt inimlik probleem, kuna toit on väga isiklik asi, see on see, mis läheb meie sisse ja tõepoolest me kardame, et äkki sellega kaasneb midagi; samuti hirm ökosüsteemi kahjustamise suhtes,” selgitab Hermet. Teadlased ütlevad, et GMO-d on kiirendatud sordiaretus, peenhäälestus. “See tegelikult ei kõla üldse halvasti. Aga samas, kui me võtame teisest liigist mingeid geene ja lisame need peremeesorganismi, siis kas me ikka teame, milliseid mõjusid see võib avaldada?” Kui sordiaretuse “peenhäälestus” ei tundu väga suure sekkumisena, siis tasub küsida, kus on piirid? “Kas me suudame aru saada ja öelda õigel ajal stopp!” küsib Hermet.

 


 “Meelekindlus” (“Grit”)
Kui Dian oli kuueaastane, hävitas kobrutav mudalaviin tema Indoneesia koduküla ning 60 000 Ida-Jaava elanikku oli sunnitud ümber asuma. Teadlaste hinnangul oli lähiaja suurimas keskkonnakatastroofis süüdi hargmaine maagaasikompanii Lapido, mis sattus puurides mudavulkaanile ja vallandas maakera sügavusest kuuma muda talitsematu voo. Film jälgib Diani kujunemist poliitiliselt aktiivseks teismeliseks, kes pühendab end võitlusele suurkompaniide ja raha võimu vastu. Kommenteerib kliimaaktivist Kertu Birgit Anton.

“Iga aktivisti taga on toetav perekond, kes teda aitab ja julgustab. See tüdruk oli aktivist, aga tema ema oli ka aktivist.” Anton tõmbab paralleeli Masala Yusafzaiga, kes on teismeline tüdruk ja võitleb hariduse eest, kuid temagi selja taga on tema toetav isa. “Ma ütleksin sama moodi: mina olen aktivist, aga mu perekond minu taga on ka hästi toetav ja ka aktivistid.” Kertu Birgit Anton arutleb, et ühe aktsiooni läbiviimiseks peab sel olema aktivist või üks tugev juhttuumik, kes usub ettevõetusse ning tahab seda edasi viia. “Aga seal taga peab olema terve kogukond, terve küla või piirkond või riik, kes ka usub sellesse, ei anna alla ja toetab.” Kliimamuutustega on Antoni sõnul sama lugu: on eestkõnelejad ja aktivistid, aga kui terve riik ei usu sellesse, et kliimamuutus on probleem, millega tuleb tegeleda, siis ei tee ka aktivistid midagi ära.

 


“Spioonid planeedi tuleviku nimel” (“The Warning: How US and Russian Secret Services Collaborated on Climate Change”)  

Film USA ja Vene salateenistuste koostööst kliimamuutuste uurimisel. Režissöör Paul Jenkins kirjeldab USA ja Venemaa luureagentuuride külma sõja järgset varjatud koostööd kliimamuutuste uurimisel. Selgub, et vanad vihavaenlased on murest planeedi tuleviku pärast järjepidevalt vahetanud omavahel nii sõjalist kui ka teaduslikku salainformatsiooni. Režisööri uurimus võiks loodetavasti raputada nn reaalpoliitika alusmüüre. Kommenteerib ÜRO noordelegaat Karl Ander Aleksius.

Aleksius ütleb filmi kommenteerides, et selles koostöös olid korraga nii spioonid kui ka teadlased kummastki riigist.”See oli üks esimesi kordi, kui hakati üldse hoomama suuremas pildis, mida kliimamuutus endast kujutab, kuidas selle vastu võidelda ja milline näeb meie jaoks tulevik välja, kui me midagi ette ei võta.” Paul Jenkinsi dokumentaalfilm toob selle koostöö esimest korda avalikkuse ette. Üks avastus, mis sellest koostööst välja tuli, oli see, kui kiiresti kliima soojeneb ja see üllatas ka uuringutes osalenud eksperte. Filmist jääb siiski kõlama ka see, et kuigi muutused toimuvad kiiresti ning inimeste tegevuse tagajärjed ei pruugi nende eluajal välja paista, on siiski oluline tegeleda inimmõju vähendamise ning teadvustamisega. Filmis kõnelevad eksperdid toovad välja, et kliima soojenemise peatamine ja selle mõjudega tegelemine nõuab riikidevahelist koostööd, kuid just selle osas võib ette tulla kõige suuremaid takistusi.


“Sojalism” (“Soyalism”)
Järk-järgult on toidu tootmisest saanud vähestele suurkorporatsioonidele märkimisväärne tuluallikas. Filmis “Sojalism” jälgitakse sealiha ja sojaoa monokultuuride tööstuslikku tootmist Hiinast USA, Mosambiigi Brasiiliani. Tõetruu pilk sellele, milline võim on lääne ja Hiina suurfirmadel ning kuidas nad mõjutavad meie tarbitavat toitu. Sajad tuhanded väikeettevõtjad on pankrotistunud, suured põllumaad on tundmatu seni muutunud ja see toimub kõikjal maailmas. Kas nõudlus sojaoa järele ohustab meie planeedi elukeskkonda? Kommenteerib Kadri Kaarna CleanTechForEstist.

“Selle filmi eesmärk on näidata, et tänapäeva loomakasvatuse viis ei ole jätkusuutlik,” märgib filmi kommenteerides Kadri Kaarna, kes kuulub Kestliku Arengu Koalitsiooni. Soja on valgurikas taim ning sobib seetõttu hästi loomasöödaks. Kuna see kasvab hästi Brasiilias, siis just seal võetakse maha palju vihmametsi, et luua sinna sojapõlde. “Kujutage ette, et sõidate Tallinnas Tartusse ning terve tee on mõlemal pool teed kuni silmapiirini on mõlemal pool sojapõllud – ei ühtki maja ega puud. See on see reaalsus, mis on praegu Brasiilias,” kirjeldab Kaarna. See soja pole isegi inimesele söögikõlbulik, sest see on mõru ning kemikaale täis. 90 protsenti sojapõldude saagist loomasöödaks, enamasti väljapoole Brasiiliat. Ja kuigi inimesed seda sojat ei söö, söövad nad selle looma liha, kes on terve elu söönud kemikaalidest pungil sojasööta. See film avab süsteemi kogu lihatootmise taga. “Suurkorporatsioonid ongi loonud selle süsteemi niimoodi, et see pole enam jätkusuutlik. Sealt tulebki see, miks loomatööstusel ongi nii suur CO2 jalajälg: unustatakse ära ka kõik see söök, mida loom kogu oma elu vajab, see peab kuskilt tulema.” Kui esmapilgul võib tunduda, et sojateema on eestlastele kauge ja võõras, siis ei tohi unustada, et meie toidulaud on üleilmne. “See, mida sööme siin Eestis võib väga tugevalt mõjutada seda, mis toimub teisel pool maaikera ja me saame igapäevaselt oma toiduvalikutega seda mõjutada,” ütleb Kaarna.


“Kliima termostaat” (“Global Thermostat”)
Maakera kliima mõjutamine pole enam ulmekirjanduse teema, sellest on saanud teaduse uurimisvaldkond. Atmosfäärist süsinikdioksiidi kinnipüüdmine kunstpuudest metsa abil, päikesevalguse tagasipeegeldamine stratosfääris loodud osakestekilbiga… Teadlased otsivad lahendusi, kuidas kliimasoojenemist vähendada või isegi meie planeeti jahutada. Kuidas teoreetilisi lahendusi testitakse? Kas laboris tehtud avastused kehtivad ka reaalses maailmas? Filmis räägitakse kõige usaldusväärsemate lahenduste teostamisvõimalusest ja nende võimalikust mõjust majandusele ning keskkonnale. Kommenteerib kliimaaktivist Maia-Liisa Anton.

“Film räägib tehnoloogilistest lahendustest – kuidas CO2-e atmosfäärist kokku korjata ja salvestada ning seeläbi vähendada kliima soojenemise mõju. Ehk kuidas rakendada tehnoloogiat kliimamuutuste tagasipööramiseks. Minu jaoks põnevaimaks lahenduseks on maakera peegeldusvõime suurendamine – näiteks muuta jääd või pilvi paremini tagasipeegeldavaks,” tunnistab Anton. “Või ka idee ookeanide viljastamisest, kus suurem planktoni osakaal aitaks CO2-e ära kasutada. Inimese jaoks tekib siin moraalne dilemma. Kui me teame, et kliimamuutuste pidurdamiseks peaksime me ümber tegema kogu oma majanduse vähem süsinikumahukaks ja vähem CO2-e tootvaks, aga tegelikult sellest ei piisa, sest on aega liiga vähe ja peame tegelema vigade parandustega. Aga psühholoogiliselt – kui teame, et meil on vigade paranduse võimalus, vähendab see soovi tegeleda probleemi algusega ehk sellega, miks me oleme siia jõudnud. Ühelt poolt oleme nutikad, suutes välja mõelda viise kliimamuutustega võitlemiseks, aga mis mõju sellel meie igapäevategevusele on?” analüüsib Anton. Tarbijatena anname iga kord ostes signaali, et sellist asja tuleb juurde toota. Seega ei saa öelda, et üksikisikul käitumisel pole mõju. Anton annab soovituse: “Iga kord kui midagi teed, kujuta endale ette, et 7 miljardit inimest teeb seda sama asja. Siis on väga lihtne aru saada, kas sellel tegevusel on positiivne või negatiivne keskkonnamõju”.

 

Keskkonnakuu partneriks on projekt Bridge 47 –  building global citizenship, mille eesmärk on mobiliseerida ülemaailmset kodanikuühiskonda ja aidata kaasa globaalse õigluse tagamisele ja vaesuse vähendamisele maailma(kodaniku)hariduse kaudu.

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Gea Kangilaski – Secretary-General, gea@terveilm.ee