Mis on lapsabielu?

Lapsabieluna defineeritakse abiellumist enne 18. eluaastat. Erinevalt Eestist on enamus lapsabielusid maailmas sunnitud abielud, kus lapse nõusolekut ei uurita. Lapsabielude probleem puudutab ka poisse, ent ülemaailmselt kannatavad nende tõttu eelkõige just tüdrukud. Lapsabielud on enamusel juhtudest tõsised inimõiguste rikkumised, selline abielu seab ohtu tüdruku arengu ning lõppeb sageli varajase raseduse ja sotsiaalse isolatsiooniga, katkenud haridusteega, ametioskuste puudumisega ning vaesuse nõiaringiga.

Igal aastal pannakse 15 miljonit tüdrukut mehele enne 18. eluaastat. See tähendab, et iga minut abiellub 28 tüdrukut. Praegu elab maailmas üle 700 miljoni naise, kes abiellusid alaealistena. Kui probleemiga tõsisemalt tegelema ei hakata, on meil 2030. aastaks 1,2 miljardit lapspruuti.

Lapsabielud on samasugune globaalne probleem nagu kliimasoojenemine või lokkav vaesus. Lapsabielud ei hooli riigipiiridest, kultuuridest ega religioonidest – neid leidub kõikjal, Euroopast Lõuna-Aasiani, Lähis-Idast Ladina-Ameerikani. Absoluutarvudes on neid kõige rohkem Indias (10 miljonit), Bangladeshis (2,3 miljonit), Nigeerias (1,19 miljonit), Brasiilias (877000) ja Etioopias (673000).

Miks lapsi abielluma sunnitakse?

• Majanduslikud põhjused – tüdrukuid nähakse sageli majandusliku koormana või siis hoopis kapitalina, mille väärtust saab ümber hinnata asjade, raha või eluskarja keelde.
• Tütre mehele panemine kontrollida tema seksuaalsust, mis on otseselt seotud perekonna au ja ühiskondliku positsiooni säilitamisega.
• Kombed ja traditsioonid – paigad, kus lapsabielud on normiks pannakse perekonnad valiku ette, kas sulanduda gruppi või saada naerualuseks, muutuda põlatuks ja häbistatuks. Lõpetuseks on oluline märksõna turvalisus. Paljudel juhtudel panevad vanemad oma tütred varakult mehele selleks, et kindlustada nende tulevik. Ebakindlus tuleviku ees ja lokkav vaesus, tekitavad olukorra, kus abielu nähakse kaitsena, mis aitab ellu jääda.

Millised on lapsabielude tagajärjed?

Esimesena saab hoobi tervis. Suur osa lapspruutidest ei tea midagi rasestumisvastastest vahenditest ega seksuaaltervisest, samas elavad nad varast ja aktiivset seksuaalelu. Nad rasestuvad ja saavad lapsi enne, kui nad on füüsiliselt küpsed ning vaimselt selleks valmis. Rasedus on ülemaailmselt üks peamisi surmapõhjuseid 15-19 aastaste tüdrukute seas. Noored pruudid haigestuvad ka suurema tõenäosusega HIV-i, sest nende abikaasad on tavaliselt suurema seksuaalkogemusega (15-19 aastased Lõuna-Aafrika tüdrukud saavad 2-6 korda tõenäolisemalt HIV kui samaealised poisid).

Teiseks katkeb haridustee. Haridus on kõige parem vahend varase abiellumise vastu võitlemiseks. Mosambiigis on 60% hariduseta tüdrukuid 18. eluaastaks abielus, samas kui keskkoolis käinud alaealistest on abielus vaid 10%. Lapsena abiellumine, rasedus ning koduvägivald on peamised takistused tüdrukute haridusteele. Vaesus on samuti otseselt lapsabieludega seotud – ühiskonna vaeseimad on need, kes panevad oma tütred alaealistena mehele. Nendes peredes on tavaliselt rohkelt lapsi, ent vähe võimalusi parandada enese või oma laste väljavaateid tulevikuks. Tullakse ise vaesusest ning see pärandatakse järeltulijatele. Lapspruudid kogevad suurema tõenäosusega koduvägivalda ja on vähem võimelised selle vastu midagi ette võtma. Mehele pandud lapsed on pigem nõus, et meestel on õigus oma naist lüüa.

Lapsabieludel on negatiivne mõju ka kogukondadele ning ühiskonnale tervikuna. Süsteemid, mis sunnivad tütarlapsed koolis käimise ning oma võimete realiseerimise asemel liiga vara täiskasvanurolli ning määravad nad vaesust taastootma, lõikavad ära iseenda võimalused kasvuks, stabiilsuseks ning positiivseteks muutusteks.

Maailma riigid on lubanud, et aastaks 2030 püüame saavutada inimõiguste järgimise ja soolise võrdõiguslikkuse. Lapsabielude probleemi tuleb teadvustada ja tuua see rahvusvahelise tähelepanu alla. Riigid ise peavad arengukoostöö abil tegema reaalseid samme, et tüdrukutel oleks aastaks 2030 poistega võrdsed võimalused ja õigused.