4. novembril jõustus Pariisi kliimakokkulepe. Leppeni jõuti juba 2015. aasta detsembris, ent jõustumiseks oli vaja, et selle ratifitseeriks vähemalt 55 riiki. Nüüd on see tehtud ja Eestil on viimane aeg peeglisse vaadata ning mõelda, mida teha, et meie globaalne jalajälg poleks neli korda suurem kui see tohiks olla.

Jagame rõõmuga Rene Tammistu (Taastuvenergia Koda) ja Kaja Petersoni (Säästva Arengu Komisjon) väga head artiklit PÕXITist ehk Põlevkivi Exitist. Kes veel ei ole lugenud, tehke seda kindlasti! AKÜ on ka väga seda meelt, et niimoodi enam edasi minna ei saa, muidu kannatame ise ja põhjustame ka teistele lõputut õudust ainult selleks, et tuleks õudne lõpp. Rene ja Kaja arvamuslugu loe siit.

PÕXITi ning kogu kliimalepe globaalse perspektiivi nägemiseks jagame ÜRO fakte, mida kliima soojenemine maailmale tähendab:

• Juunis 2016 jõudis kätte hetk, mil inimtekkeliste kliimamuutuste tõttu suri välja esimene imetaja – näriliste sekka kuulunud mosaiigisabaga rott.
• 8300 teadaolevast loomaliigist on väljasuremisohus 22%.
• Aastatel 1901–2010 tõusis maailmamere tase ca 20 cm.
• Üle 3 miljardi inimese sõltub elatise saamisel mere ja rannikualade liigirikkusest. Samal ajal kahjustab inimtegevus – saaste, kalavarude hävitamine ja rannikuelupaikade kadumine – 40% maailma ookeanidest. Klassikaline näide sellest, kuidas saetakse oksa, millel ise istutakse.
• CO2 heitekogused on alates 1990. aastast kasvanud 50% võrra. Aastatel 2000–2010 kasvasid heitekogused kiiremini kui eelnenud 30 aasta jooksul kokku.
• Iga kraadi kohta, mille võrra globaalne temperatuur tõuseb, väheneb teraviljasaagikus 5% võrra.
• Põua ja kõrbestumise tõttu kaotame igal aastal 20 miljonit hektarit haritavat maad. Teisisõnu, iga minutiga läheb kaduma 23 hektarit maad. Aastas hukka mineval maal saaks kasvata 20 miljonit tonni teravilja. Kui seal veel midagi kasvaks.