Terveilm

In English

Raamat kontrastidest

14.02.2014

This small bar of gold is worth about $10,000 on todays market,.

Jaanuari lõpus esitles USA üks mõjukamaid inimõiguste valvekoeri – Human Rights Watch – aruande möödunud aasta sündmustest. HRW tunnistab, et 2013. aasta on olnud turbulentne, kõige süngemaks ja olulisemaks sündmuseks peavad raamatu koostajad augustikuist keemiarünnakut Damaskuses, Süürias.

Süüria sündmustest võrsub ka üks aruande koostajate põhilisi muresid – kollektiivse kaitsmiskohustuse paljasõnalisus. Rahvusvaheline kogukond ei reageerinud aset leidnud julmusele piisavalt jõuliselt ega otsustavalt. „Ometi ei saa seda läbikukkumist lugeda veel epitaafiks kaitsmiskohustuse doktriinile, kuna 2013. aastal oli ka juhtumeid, kus see doktriin osutus vägagi elujõuliseks.“, kirjutab Kenneth Roth oma kokkuvõtvas essees. Ta nimetab heade näidetena ÜRO rahuvalvajate ja Aafrika Liidu proaktiivseid samme Kesk-Aafrika Vabariigis ja Lõuna-Sudaanis.

Süüria puhul on rahvusvaheline kogukond jäänud siiski suhteliselt hambutuks, läbirääkimistel ei ole USA näidanud üles piisavat kindlakäelisust, ilmselt peljates, et vastasel korral kaugeneks al-Assadi valitsus kõnelustest sootuks. Venemaa kui al-Assadi Süüria suurim toetaja ja liitlane pälvis oma tegevusetusega HRW erilise halvakspanu. Inimõiguste organisatsioonide seisukoht on Süüria küsimuses ühene – tegemist on juhtumiga, mis nõuab välisriikide jõulist sekkumist. Õigusteadlased on aga teisel seisukohal, näiteks Eesti tuntud rahvusvahelise õiguse asjatundja Rein Müllerson nägi sekkumist pigem kui lisakütust Süüria pingetele. Ühes ollakse aga veendunud, tsiviilelanikud ei ole rahvusvaheliste poliitikute jaoks prioriteet, neid huvitab pigem režiimivahetus.

wr2013_russiadisabilities08_0

Teise probleemina toob Roth välja nn ahistava enamusvõimu – olukorra, kus formaalselt lähtutakse demokraatia alusprintsiipidest, kuid tegelikult on see lihtlabane enamuse domineerimine kaitsetute vähemuste üle. HRW hinnangul viljelevad seda riigid, kus küll toimuvad valimised, ent nendega kogu demokraatia piirdub. Ahistava enamusvõimu musternäide on Egiptus, kus 2012. aastal sai demokraatlike valimiste teel võimule Mohhamed Morsi, kes võttis autoritaarse kursi. Morsi kavandatud uut põhiseadust pooldas küsitluste järgi vaid 34 protsenti egiptlastest. Morsi ja Moslemi Vennaskond kukutati 3. juulil sõjaväelise riigipöördega, millele ei järgnenud demokraatlikke arenguid. Ahistava enamusvõimu ilminguid võib veel leida näiteks Myanmarist, kus budistlikud äärmuslased kiusavad süstemaatiliselt taga sealset moslemi vähemust. Venemaa hiljutised ponnistused (amnestia Nadežda Tolokonnikovale, Maria Aljohhinale ja Mihhail Hodorkovskile) ei pälvi HRW-lt mingit aplausi, nendes nähakse vaid püüdu pisut pehmendada Sotši olümpiamängudele eelnenud LGBT-vastast propagandat.

HRW-d on mõnikord süüdistatud liigses leebuses USA poliitikate suhtes, muidu pedantne valvekoer näiks nagu järgivat Valge Maja ettekirjutatud kurssi. Ometi pole seekord USA inimõiguste seisukohast küsitavate terrorismivastaste taktikate vastu erilist leebust üles näidatud. Praegust ajastut on aruandes nimetatud ka privaatsuspõhiõiguse teiseks tulemiseks (pessimistid eelistavad seda nimetada luigelauluks), esimeseks loetakse massimeedia sünniaega 19. sajandi lõpus. Probleemid on samad, kuid kontekst erinev.

NSA massijälitusprogrammi ilmsikstulek on taas algatanud diskussiooni isikliku sfääri piiride üle, kuid seekord räägime me hoopis teistest tehnilistest võimalustest ning haardest. Aruannet tutvustaval pressikonverentsil tõmbas Roth paralleeli väikese süütu kaamerakesega teie magamistoas. Kas te lubaksite selle kaamera sinna paigutada, kui valitsus teile puhtsüdamlikult vannuks, et videosalvestised lähevad ainult valitsuse üliturvatud arvutitesse ja keegi neid ei vaata, ainult „tõsiste kahtluste“ korral visataks pilk peale? Kenneth Roth näiteks ei lubaks, mina ka mitte. Kui küsida sama aga mõne Sudaani lapspruudi või Süüria põgeniku käest, ei saaks nad ilmselt küsimusest aru või vastaks, et tal on sellistest asjadest sügavalt ükskõik. See näitab, kuivõrd varieeruvad on universaalsed inimõigused.

Ka sihttapmine ning Guantanamo Bay kinnipidamispraktikad saavad HRW kriitika osaliseks. Eraldi essee on pühendatud kümme aastat tagasi hoogsalt alustatud narkovastasele võitlusele. 2013. aastal astus HRW julge sammu, soovitades lääne valitsustel kaotada karistused uimastite omamise ja käitlemise eest. Tegelikult ei ole sellises argumendis kuigi palju revolutsioonilist ega mässumeelset. 2010. aastal kogunes Viini ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo juurde grupp eksperte, et töötada välja narkopoliitika, mis tõepoolest aitaks kaasa HIV-vastasele võitlusele, pärsiks narkokuritegevust, korruptsiooni ja lokkavat vaesust suurimates narkootikumide eksportijariikides nagu Peruu, Kolumbia ja Afganistan. Parimaks viisiks tunnistati legaliseerimine. 2009. aastal avaldas The Economist statistika ja karmide faktidega artikli sellest, millist hinda me narkosõdade eest tegelikult maksame – kartellid, väikestele tegijatele määratud ebaproportsionaalsed karistused ning tegelike võtmeisikute absoluutne karistamatus. Kriminaliseerimine pole vilja kandnud ja 2014. aasta aruandes nimetab HRW seda moraalseks, mitte õiguslikuks ristisõjaks. Ükskõik, milline relatiivset moraali puudutav seisukoht pole makstud hinda väärt ning narkosõdadel pole inimõiguste kaitsmisega midagi pistmist.

wr2013_greece01

Võiks arvata, et Euroopat puudutavad peatükid on aruande ühed helgemad. Tegelikult ju ongi – kui Euroopas räägitakse inimõiguste kontekstis samasooliste partnerluse õiguslikust staatusest, siis Nigeerias võib homoseksuaalsuse eest lausa 14 aastaks vangi minna. Kui Euroopast räägitakse asüülipoliitika teooria ja praktika lahknevusest, siis Indoneesias puudub igasugune varjupaigaõiguslik regulatsioon. Selliseid näiteid võib tuua lõpmatult, ometi ei ole HRW Euroopa suhtes kuigi helde. Euroopa institutsioonidele heidetakse ette, et need tegelevad õigusloomega lihtsalt õigusloome enese pärast ega pööra piisavat tähelepanu praktilistele probleemidele nagu varjupaigataotlejate (nt Lampedusa paadiõnnetus) ja romade olukord.

Ükskõik, kui kõrged ka ei oleks kirjapandud standardid, tegelikult on olulised üksikjuhtumid. Sageli mängivad nende puhul inimõigustesõbralikest seadustest enam rolli aga ressursside puudumine või olemasolek. HRW aruanne ei anna juhiseid ega ennusta tulevikku, samuti ei ole see ilmselt mõeldud ühe korraga läbilugemiseks või öökapiraamatuks. See on raamat kontrastidest – sellest, mida loeme oma õigusteks meie ja mille nimel võitlevad need, kes meie õigustest isegi unistada ei oska.

Ann Väljataga
Eesti Inimõiguste Keskuse uuringute assistent

Fotod: Human Rights Watch

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Gea Kangilaski – Secretary-General, gea@terveilm.ee