Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Youtube
Linkedin

Vaadakem oma pettumustest ja ebaõiglustundest kaugemale, maksuparadiiside tõelised ohvrid elavad väljaspool Euroopat, maailma vaeseimates riikides, kirjutab Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht Sigrid Solnik.

Ajakirjandus on ära teinud korraliku töö, Mossack Fonseca sisekasutuseks mõeldud dokumendid said avalikuks ja rahva ette jõudis paras ports tõestust selle kohta, et ütlus «siin elus on kindlad ainult surm ja maksud» ei kehti kõigi kohta.Islandi peaminister kaotas töökoha, Hiina liidrid osutusid jõukamateks, kui neile meeldiks paista, Hispaania maksuametnikud saavad Lionel Messilt tagantjärele paraja summa raha välja nõuda, Putinil oli keerukas rahapesuskeem (oh üllatust!), UEFA on jälle hädas, Süüria veriste kätega liidril Bashar al-Assadil on rohkem rikkaid lääne sõpru ja teenusepakkujaid, kui lääne juhtidele meeldiks tunnistada. Rahvas on aga rahulolematu, pettunud ja vihane: nõutakse küll kokkuhoidlikkust ja lehvitatakse majanduslikult ja poliitiliselt keerulistel aegadel koos kannatamise lippe, ent tegelikkuses eliit lihtsalt peidab oma varasid ja maksab jätkuvalt vähem makse, kui nad peaksid.

Maksuparadiisid kurnavad kõige vaesemaid

Rahva pettumus poliitikutes on küll ohtlik ja pikaajaliste negatiivsete tagajärgedega, ent tuleb tõdeda, et maksuparadiiside maailm oma kesise kontrolli ning hallide JOKK-aladega on globaalses plaanis juba aastakümneid tekitanud palju tõsisemaid probleeme kui see, et keegi on oma peaministris pettunud.

Juhin tähelepanu faktile, et isiklikku vara varjavate üksikisikute ja perekondade kõrval kasutavad soodsate maksurežiimidega kohti edukalt ära ka suurfirmad. Globaalsed korporatsioonid, mille peakorter asub ühes riigis, põhitegevus toimub teises riigis ning tulud-kulud saavad paberile ja maksustatud hoopis kolmandas riigis, sageli kas Panamal, Briti Neitsisaartel, Seišellidel või hoopis lähemal – Šveitsis, Luxemburgis või Hollandis. Riikides, mis oma olematu või madala käibe-, tulu-, kinnisvara- ja muude maksudega on suurtele ärimaailma tegijatele tõeliseks paradiisiks. Ei ole vahet, kas maksuparadiisidega seotud tehingud on seaduslikud või ebaseaduslikud, nende tõttu kannatavad miljonid inimesed maailma vaesemates riikides.

Ühe sambialase näide – maksud maksab tavainimene

Võtame näiteks ühe tavalise arengumaa kodaniku Caroline Muchanga loo, mis on dokumenteeritud aastal 2013. Ta elab Sambias Mazabuka linnas ja töötab kohalikul turul müüjana, kaupleb jookide, toidukraami ja esmatarbekaupadega. Müüdava kraami seas on ka suhkur, mis tuleb sealtsamast, ettevõtte Zambia Sugar suhkrurooväljadelt ja tehasest. Igal hommikul enne tööle minekut saadab Caroline oma lapsed kohalikku kogukonnakooli, mida peetakse ja kus õpetatakse vabatahtlikkuse alusel ning seega ei ole sealne õpe ei kvaliteetne ega järjepidev. Sarnaselt pea poolte teiste kohalike lapsevanematega ei saa Caroline oma tütardele riigikoolis käimist võimaldada – seal oleks küll olemas kvalifitseeritud õpetajad, ent kuna riigi rahakott on õhuke, peavad lapsevanemad omast taskust maksma raamatute, õppematerjalide ja kooli ülalpidamise eest. See aga ei ole paljudele jõukohane.

Päevase müügitöö eest turul teenib Caroline umbes 4 USA dollarit. Igal õhtul käib tema putka juurest läbi kohalik maksukoguja, ning võtab talt 0,20 USA dollarit, hoolimata sellest, kas naine tol päeval tulu teenis või mitte. Suhkrufirma, kelle suhkrut Caroline müüb, on Aafrika suurim suhkrutootja – Zambia Sugar toodab 9/10 Sambia suhkrust ja müüb seda nii kohapeal kui ekspordib Euroopasse teenides aastas keskmiselt 18 miljonit USA dollarit kasumit.

Küsimus on, kumb maksab rohkem makse – Caroline oma putkapidamisega või Zambia Sugar oma miljonitesse ulatuva suhkruäriga? Aastatel 2008–2010 ei maksnud suhkrukorporatsioon oma sissetulekute pealt midagi, aastatel 2010 – 2012 oli nende sissetulekutele kehtiv maksumäär 0,5%. Caroline, kes putkat külastava maksuametniku käest ei pääsenud, maksis samal ajal korralikult makse oma sissetulekute suhtes 90 korda enam kui suurfirma.

Suurkorporatsiooni kokkuhoid vs. 4 miljonit last

See lugu ei ole mingi erand. Rahvusvahelised ettevõtted loovad keerukaid skeeme, mille tulemusel nad ei maksa makse mitte riikides, kus nad tegutsevad (nagu Sambia), vaid riikides, mille maksusüsteem on neile soodne (nagu Panama). Maksuparadiisid pakuvad ettevõtetele (pool)legaalse viisi hiilida mööda ebameeldivatest maksumääradest, ent sellega jäävad sadade riikide valitsused, eelkõige arengumaades, ilma vajalikest ressurssidest. Ressurssidest, mida saaks kasutada selleks, et tagada haridus ja tervishoiuteenused, ehitada teid ning pakkuda kõiki neid teisi avalikke teenuseid, mida riigid maksutulu eest oma kodanikele pakuvad. Ehk siis samal ajal kui need, kellel on kõige rohkem raha, kasutavad mugavalt ära neile sobivaid maksurežiime ja saladusloore, elab maailmas 896 miljonit inimest vaesuses ning 7 inimest 10st elavad riikides, kus majanduslik ebavõrdsus on suurem, kui see oli 30 aastat tagasi.

Bangladesh, kus 30% elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, jääb aastas ilma umbes 310 miljonist dollarist maksutulust. Maksuparadiisidesse peidetud isikliku vara tõttu jäävad Aafrika riigid aastas ilma summast, millest piisaks aastas 4 miljoni lapse ja 200 000 ema elu päästmiseks, selle abil suudetaks igal aastal ära hoida ligi miljoni lapse surnult sündimine ning see raha võimaldaks palgata piisavalt õpetajaid selleks, et iga Aafrika laps saaks hariduse.

Arenguabi on kaotatud summade kõrval vaid pisku

Kõlab üsna kohutavalt. Sealjuures ei tohi unustada, et Eesti annab koos ülejäänud Euroopa Liidu ja teiste maailma rikaste riikidega vaesematele arenguabi – selleks, et seal väheneks vaesus, et inimeste elustandard tõuseks, et nad saaks haridust ja ligipääsu arstiabile ning et kohalikud riigiinstitutsioonid funktsioneeriksid normaalselt. Statistika ütleb, et iga sisse tulnud arenguabidollari kohta liigub arenguriikidest välja kümme dollarit ebaseaduslikult.

Vaesemate riikide jaoks on korporatsioonide makstavad maksud peamine osa maksutuludest. Samas on nende riikide võime makse koguda oluliselt väiksem kui näiteks meil. Arenguriikides moodustavad maksutulud 10–15% SKTst, arenenud riikides on maksutulude määr 30–40% juures.

Sada aastat tagasi oli ka siin kandis pilt teine, läbi 19. sajandi oli maksutulu osakaal Lääne-Euroopa riikides u 10% SKTst. Universaalsetest avalikest hüvedest, kõrge vanaduseni elamisest ning kõikide laste ellujäämisest võisid inimesed, eelkõige need, kelle sissetulek oli madalam, ainult unistada. Kas praeguste arenguriikide reaalsus peab olema 19. sajandis?

Hiidkorporatsioonid maksavad vähem kui tööinimesed

Loomulikult proovivad suured korporatsioonid maksudest pääseda ka Euroopas. Rahvahulgad pani kahisema fakt, et Facebook maksis 2014. aastal Suurbritannias kokku 6100 USA dollarit korporatsioonide tulule kehtestatud maksu – seda on natukene vähem, kui iga Briti tööinimene maksis tol aastal oma sissetuleku pealt. Teisel pool maakera väidab Austraalia, et tehnoloogiahiid Apple on viimase kümnendi jooksul jätnud riigi ilma 8,9 miljardi Austraalia dollari suurusest maksutulust. Erinevus arenguriikidest on aga eelkõige selles, et viimaseid on suurtel korporatsioonidel oluliselt lihtsam pügada – nende haldussuutlikkus on madalam, maksuametnikke vähem, järelevalve nõrgem ning korruptsioonimäär kõrgem. Turud ja tarbijate ostujõud, need kohad, kust tulu tekib, liiguvad arenguriikides aga tõusvas joones. Paradiis!

Viimastel päevadel on kommenteeritud, et ettevõtjat ei tohi süüdistada, kui ta otsib paremat maksukeskkonda. Olen kuulnud ka arvamusi, et Eestis ei ole mõtet üldse makse maksta, sest valitsus ei tee nendega midagi mõistlikku. Tuletan meelde, et Eestis oleme üldiselt saanud käia koolis ja oskame lugeda. Meie naised pigem ei sure sünnitustel ja lapsed elavad üldiselt vanemaks kui viis aastat. Meil saavad maksuamet, päästeamet ja riigikohus oma ülesannetega hakkama.

Kui aga vaadata Euroopast kaugemale, jälgida olukorda Aasias ja Aafrikas – julgen öelda, et kolossaalseid summasid enda taskusse pistvaid ettevõtjaid, kes teadlikult kasutavad ära riiki, kus nad äri teevad, võib süüdistada küll. Vaadakem oma pettumustest ja ebaõiglustundest kaugemale, maksuparadiiside tõelised ohvrid elavad väljaspool Euroopat, maailma vaeseimates riikides.

 *Artikkel ilmus Postimehe arvamusrubriigis 7. aprillil.

Kommentaarid:

Seonduvad uudised

1.12.2017

Kingi Targalt! aitab teadlikke kinke valida

Täna, 1. detsembril algab kampaania “Kingi targalt”. Algatuse eesmärk on pakkuda lahendusi neile, kes on väsinud lõputust poodlemisest ning soovivad teha teadlikke kingivalikuid.  Algatuse vedaja Katrin Pärgmäe sõnul oli eelmise aasta Kingi Targalt! algatus väga…

Loe lisaks

28.11.2017

AKÜ otsib huvikaitsespetsialisti!

Arengukoostöö Ümarlaud töötab selle nimel, et Eesti teeks mõjukat arengukoostööd ning aitaks igati kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele ka globaalses plaanis. Oleme katuseorganisatsioon Eesti arengukoostöö, humanitaarabi ja maailmaharidusega tegelevatele organisatsioonidele. Otsime oma meeskonda huvikaitsespetsialisti, kelle ülesanded…

Loe lisaks

27.11.2017

Mida tähendab „päris“ arenguabi ja kuhu pannakse ülejäänud raha?

Kas teadsite, et Eesti on idapoolsete Euroopa Liidu riikide seas üks tublimaid arengukoostöö rahastajaid? Möödunud aastal andsime arengu- ja humanitaarabiks 40,3 miljonit eurot ehk 0,19% SKTst. AidWatchi raportist selgub, et 0,18% Eesti abist oli tegelik…

Loe lisaks

24.11.2017

AKÜ aasta lõpus

Pimedatel talvekuudel kanname helkurit, jääme ellu, ja unistame õiglasemast maailmast ja tegutseme mitmel suunal korraga, et see reaalsuseks saaks. Detsembri plaanid Tallinnast kaugemale Iti ja Agne vaatavad aasta lõpuni jäänud ajal üha enam Tallinnast ja…

Loe lisaks
Täida küsitlus, võida meeneid!