Probleem: Ühe käega annab Euroopa Liit vaestele arenguriikidele abi vaesuse vähendamiseks ja inimväärsete töövõimaluste loomiseks, kuid teisega soodustab nendest riikidest ajude äravoolu ja ei kaitse rändajate õigusi piisavalt.
Praegu on ELis ligikaudu 31,8 miljonit rändajat, mis seab suurema surve alla ELi lõuna- ja idapiiri. Hinnanguliselt 6–15% ELi sisserändajatest on ebaseaduslikud rändajad.
Sõltumata rändajate õiguslikust seisundist ei tohi neid inimesi ekspluateerida ega neile ohtlikke töötingimusi kehtestada. Ebaseaduslikud rändajad on tööturul kõige halvemas olukorras. Neil ei ole võimalust osa saada sotsiaal- ja tervisekindlustusest, sotsiaalhoolekandest ega tööõiguste kaitsest väärkohtlemise korral. Viimast esineb palju just majapidamistööde valdkonnas, kus on ülekaalus naistöötajad.
Sunnitud rände peamine põhjus on vaesus ja inimväärsete töövõimaluste puudumine. SOLIDARi uurimus leidis, et rändajad oleksid meeleldi oma kodumaale jäänud, kui nad saaksid seal elatist teenida ja oma perekondi toetada.
Hetkel keskendub EL rändepoliitika peamiselt piiride turvalisusele, oskustööliste rändele ja tagasivõtmisele ning ei pööra piisavalt tähelepanu sunnitud rände põhjustele – vaesusele, tööpuudusele ning tagakiusamisele päritoluriigis. Tulevikus tuleb pöörata enam tähelepanu rändajate õiguste kaitsele ja õiguslike rändekanalite avamisele. Kui rändaja ei pea koju naastes muretsema oma sotsiaalsete õiguste kaotamise pärast, saab ta enam investeerida ja panustada oma päritoluriigi arengusse.
Et ränne oleks arengule soodne, tuleb tagada rändajate lõimumine vastuvõtvates riikides. Seda takistavad mitmed probleemid, nagu rändajate madal tööhõive tase, kasvav tööpuudus ja ülekvalifitseeritus Euroopas.
Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
CONCORD, 2011, „Spotlight on Policy Coherence 2011“
“Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega 2011“