Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Youtube
Linkedin

Tööalane ränne

Praegu viibib ELis ligikaudu 31,8 miljonit rändajat (37% teistest Euroopa riikidest, 25% Aafrikast, 20% Aasiast, 17% Põhja- ja Lõuna Ameerikast ja 1% Okeaaniast), mis seab suurema rändesurve ELi lõuna ja idapiiridele. Hinnanguliselt 6–15% ELi sisserändajate koguarvust on ebaseaduslikud rändajad. Inimväärne töö on arengueesmärk, mille saavutamise on EL endale kohustuseks võtnud. Inimväärse töö puudumine on aga tööjõu rände peamine tõuketegur.

Õigustepõhine lähenemisviis rände, inimväärse töö ja arengu vaheistele seostelel asetab inimese analüüsis kesksele kohale. Sõltumata rändajate õiguslikust seisundist ei tohi neid ekspluateerida ega nende suhtes kehtestada ohtlikke töötingimusi. Ainult võõrtöötajate inimõiguste süstemaatiline austamine kogu nende rände jooksul võimaldab rändajail osaleda muutustes oma päritoluriigis ja vastuvõtjariigis. Rändajaid kaitsevad kõik peamised inimõigusi käsitlevad lepingud, sest need on universaalsed ja kehtivad kõigile sõltumata rahvusest ja rändestaatusest. Lisaks kaitsevad rändajaid mitmed tööõiguse konventsioonid nagu ÜRO konventsioon võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta, mida aga ei ole ratifitseerinud ükski ELi liikmesriik.

Sunnitud rände peamine tõuketegur on vaesus ja inimväärsete töövõimaluste puudumine. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni andmetel oli 2010. aastal 90% kõikidest rahvusvahelistest rändajatest võõrtöötajad ja nende perekonnad. SOLIDARi uurimus leidis, et rändajad oleksid meeleldi oma kodumaale jäänud kui nad saaksid seal teenida piisavat elatist ja toetada oma perekondi.

Rändajate edukaks integreerimiseks on vajalik nende piisav tööhõive. Siiamaani ei ole rändajaid suudetud täielikult integreerida ELi tööjõuturule. Mõnes liikmesriigis on mujalt kui ELi riikidest pärit rändajate aktiivsuse määr 15–40% väiksem kui enamusrahvusel. Samuti on ILO kinnitanud rändajate struktuurilist diskrimineerimist ja tööturul esinevate takistuste olemasolu ELis.

Ebaseaduslikud rändajad on tööturul kõige ebakindlamas olukorras. Neil ei ole võimalust osa saada sotsiaal- ja tervisekindlustusest, sotsiaalhoolekandest ega tööõiguste kohasest kaitsest väärkohtlemise ja ekspluateerimise korral, mida esineb suurel hulgal just majapidamistööde valdkonnas, kus on ülekaalus naistöötajad.

Euroopa Liidu üldine lähenemine rändele

Euroopa Liidu poliitika rände ja arengusidususe osas on mitmel juhul vastuoluline. Näiteks EL 2020 strateegias on püstitatud eesmärk jõuda 75% tööhõivemäärani, mida saab saavutada vaid kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisega. EL ei ole aga senini selgitanud, kuidas see viiakse vastavusse kaasava kasvu toetamisega ja ajude väljavoolu ärahoidmisega arengumaades.

Hetkel keskendub EL rändepoliitika osas peamiselt piiride turvalisusele, oskustööliste rändele ja tagasivõtmisele ning ei pöörata piisavalt tähelepanu sunnitud rände tõuketeguritele – vaesusele, tööpuudusele, inimväärse töö võimaluste puudumisele ning tagakiusamisele päritoluriigis. Tulevikus tuleb rände suhtes võetud lähenemisviisis pöörata enam tähelepanu rändajate õiguste kaitsele ja õiguslike rändekanalite avamisele, millega kaasnevad kaasavat kasvu soodustavad meetmed.

Rändepoliitika ja arengusidususe ühtimise oluline aspekt on korduvrände võimalikkus. Kui rändaja ei pea reisides oma päritoluriiki muretsema oma sotsiaalsete õiguste kaotamise pärast elukohariigis, saab ta enam investeerida ja panustada oma päritoluriigi arengusse.

Liikuvuspartnerlus

Liikuvuspartnerlused, mis on sõlmitud sõlmitud ELi ja mõningate partnerriikide vahel eesmärgiga reguleerida rändevooge, omavad pehmet õiguslikku loomust ning seavad kahtluse alla nende järjepidevuse võitluses sunnitud rände tõuketegurite suhtes. Näiteks keskenduvad EL liikuvuspartnerlused Cape Verde, Georgia ja Moldovaga piirikontrollide tugevdamisele ja ELi ühepoolsete huvide kaitsmisele mitte inimõiguste tagamisele rändeprotsessides ja selle instrumendi vastavusele arengusidususega.

Rahvusvahelise tööõiguse normid inimväärseks tööks

ELi rändepoliitika debatis esineb vähe viiteid sunnitud rände tõuketeguritele, mille hulgas on ka inimväärse töö puudumine, kuigi EL on võtnud endale kohustuseks edendada inimväärset tööd kogu maailmas. Kuigi ELil on tugev seadusandlus mittediskrimineerimise osas tuleb veel kindlustada selle täielik rakendamine ning ratifitseerida ÜRO konventsioon võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta.

Integratsiooni käsitlev tegevuskava

Et ränne oleks arengule soodne, tuleb tagada rändajate integratsioon vastuvõtvates riikides. Seda aga takistavad mitmed probleemid nagu rändajate madal tööhõive tase ja kasvav tööpuudus ja ülekvalifitseeritus Euroopas. ELil on selles oas suur roll tagamaks kaasavate tööturgude loomist vastavalt Euroopa 2020 strateegiale.

Euroopa integratsiooni tegevuskava küll käsitleb rände välismõõdet nagu diasporaa ja päritoluriigi vaheliste kontaktide edendamine, kuid ELi poliitikate arengusidususe töökavas 2010-2013 puudub seos rändepoliitika ja arengu vahel.

Euroopas esineb tihti piiratud debatt rändeküsimuste üle, keskendudes kuritegevuse ja rände seoste rõhutamisele. Mõnede uurimuste kohaselt on see kaasa aidanud rändajatest ja varjupaigataotlejatest negatiivse avaliku arvamuse kujunemisele. Kuid esineb mitmeid positiivseid näiteid, kus rändajate ühingud on kaasa aidanud rändajate integreerimisele Euroopas ning olnud „kultuuride vahendajaks” rändajate päritolumaa ja elukohamaa vahel.

ELil tuleb paremini koordineerida seoseid rände, varjupaiga, arengu ja integratsiooni valdkondade projektide vahel, sest nende koostoimimisel saab toimuda positiivne areng rändajatele, päritoluriigis ja vastuvõtjariigis.

Allikas: “Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega 2011

Täida küsitlus, võida meeneid!