Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Youtube
Linkedin

Maade hõivamine

Probleem: Suurkorporatsioonid võtavad kohalikelt inimestelt ära maa, millest sõltub nende elatis ning elementaarne toit. Seega annab Euroopa Liit arenguriikidele abi vaesuse ja nälja vähendamiseks, kuid samal ajal takistab maade hõivamise kaudu nende igapäevast hakkamasaamist.

ELi toidu tootmise all on hetkel väljaspool Euroopat 35 miljonit hektarit maad, mida on sama palju kui terve Saksamaa territoorium. Lisaks kiirendab välisriikide maa kasutusele võtmist ELi nõudlus biokütuste järele.

Paljud suured maaostud on toormaterjali jaoks, mida kasutatakse meie toidu, aga ka biokütuste tootmiseks: suhkur, soja ja palmiõli. Suhkru kasvatamine nõuab palju maad, kuid see on toiduainetööstuses oluline komponent – üle poole toodetud suhkrust kasutatakse töödeldud toiduainetes nagu karastusjoogid, kondiitritooted, pagaritooted ja jäätis. Palmiõli tootmine võtab poole vähem maad kui suhkru tootmine, kuid selle kasvatamiseks hävitatakse sageli vihmametsi.

Suhkru tootmisel on palju laiem mõju kui maaga seotud konfliktidel. See hõlmab ka veekasutust (mis võib kurnata põhjavett), väetiste ja pestitsiidide kasutamist ning heitvete laskmist jõgedesse. Suurtootmine mõjub halvasti nii kogukondade tervisele kui joogiveele ning põhjustab kalade surma; kohalike inimeste toit ja elatis aga sõltub neist kaladest.

Kasutades põllumaad väljaspool Euroopat, rikub Euroopa Liit tihti kohalike inimeste inimõigusi või võtab neilt võimaluse harida maad. Näiteks Keenias Dakatcha metsades rikutakse biokütuste kasvatamise kavaga üle 20 000 põliselaniku inimõigusi. Kambodžas aetakse oma kodudest, põllumaadelt, metsadest ja kalakasvandustest minema sadu tuhandeid inimesi, samas kui riigi juhtiv eliit ja välisinvestorid arengu sildi all maa isikliku kasu saamiseks paljaks riisuvad.

Oxfami arvutuste järgi oleks aastatel 2000–2010 hõivatud maa suutnud ära toita miljard inimest – sama palju kui praegu igal õhtul näljasena magama läheb. Kurb tõsiasi on aga see, et neist maainvesteeringutest ei ole mingit kasu kohalikele inimestele või nälja vastu võitlemisel. Kaks kolmandikku välisinvestorite tehingutest toimub riikides, kus on suur näljaprobleem. Veidral kombel kasutatakse sellest maast imevähe kohalike elanike toitmiseks.

Tõlgitud ja kohandatud järgmistest allikatest:
Oxfam (10/2013) “Sugar Rush: Land rights and the supply chains of the biggest food and beverage companies”
Oxfam (10/2012) “‘Our Land, Our Lives’: Time out on the global land rush”
CONCORD (2011) “Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega 2011“

Täida küsitlus, võida meeneid!