Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Youtube
Linkedin

Rahvusvahelised organisatsioonid

Rahvusvahelised organisatsioonid on üleilmse vaesuse vähendamisel, stabiilsuse tagamisel ja inimõiguste järgimisel asendamatud. Nende tegevuse ja eesmärkide toetamine on tähtis ka Eesti arengukoostöös ning eesmärgiks on võetud panustada aktiivsemalt lisaks Euroopa Liidule ka ÜRO süsteemi ja selle arenguküsimustega seotud organisatsioonide, Maailmapanga ja OECD suunal.

Aafrika Liit

360_African_Union

’53 liikmesriigiga Aafrika Liit (AL) otsustati luua 1999. aastal Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni kuulunud riigipeade ühisdeklaratsiooni alusel. Uue liiduga sooviti muu hulgas kiirendada Aafrika riikide integratsiooniprotsessi. AL loodi sooviga, et Aafrika riigid täidaksid maailmamajanduses olulisemat rolli ning samal ajal saab AL tegeleda mitmete sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste probleemidega, mis tihti kaasnevad globaliseerumisega. AL on Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni ja Aafrika Majandusühenduse õiguslik järeltulija. Esimene Aafrika riigipeade kohtumine AL-i raames toimus 2002. aastal Durbanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Aafrika Liidu eesmärgid:

  • suurendada ühtsust ja solidaarsust Aafrika riikide vahel;
  • koordineerida suuri arengukoostöö programme Aafrikas;
  • kindlustada Aafrika riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust;
  • kaitsta Aafrika riikide ühispositsioone maailmas;
  • edendada koostööd ÜRO struktuuridega; edendada ja kaitsta inimeste ja rahvaste õigusi vastavalt Aafrika Inimeste ja Rahvaste õiguse hartale;
  • edendada rahu ja turvalisust Aafrikas;
  • edendada demokraatlikke institutsioone ja head valitsemistava;
  • soodustada Aafrika arengut teaduse populariseerimise kaudu jm.

Aafrika Liit koosneb mitmetest erinevatest organitest ja programmidest:

  • Assamblee koosneb AL-i liikmesriikide riigipeadest ja valitsusjuhtidest või nende esindajatest;
  • Täitevkogu koosneb liikmesriikide valitsuste poolt nimetatud ministritest või asjatundjatest ning vastutab Assamblee ees.
  • Komisjon koosneb kümnest liikmest, kellest igaüks vastutab ühe teemaportfelli eest;
  • Alaliste Esindajate Komitee moodustavad liikmesriikide akrediteeritud alalised esindajad, kes valmistavad ette tööd Täitevkogu jaoks;
  • Rahu- ja Julgeolekunõukogu 15 liiget vastutavad konfliktide jälgimise ja nendesse sekkumise eest. Nende kasutada on ka spetsiaalsed relvajõud:
  • Pan-Aafrika Parlamendi eesmärk on tagada Aafrika rahvaste täielik osalus kontinendi valitsemises, arengus ja majanduses:
  • Majandus-, Sotsiaal- ja Kultuurinõukogu on nõuandev organ, mis koosneb erinevate liikmesriikide sotsiaalsetest ja professionaalsetetest gruppidest ning selle eesmärk on propageerida kodanikuühiskonna esindajate kaasamist majandus-, sotsiaal- ja kultuurialastesse otsustesse;
  • Aafrika Kohus otsustab inimõiguste kuritarvitamise üle Aafrikas.

Lisaks on AL-i struktuuris esindatud mitmed komiteed, mis on pühendatud spetsiifilistele küsimusetele nagu põllumajandus, kaubandus, immigratsioon, tööstus, teadus, energia, keskkond, transport, turism, tervishoid, tööjõud, haridus, jm. Samuti kuuluvad struktuuri Aafrika Keskpank, Aafrika Investeerimispank ja Aafrika Valuutafond.

Eesmärgiga edendada sotsiaal-majanduslikku arengut Aafrikas loodi 2001. aasta oktoobris Abujas, Nigeerias AL-i programm nimega Uus Partnerlus Aafrika Arenguks (New Partnership for Africa’s Development) ehk lühidalt NEPAD. Selle programmi liikmed on kõik Aafrika riigid. NEPAD-i eesmärk on anda Aafrika riikidele võimalus võtta täielik kontroll oma arengukavade ja arengueesmärkide üle, teha tihedamat koostööd Aafrika riikide vahel arengu edendamiseks ning olla efektiivsem koostöös rahvusvaheliste partneritega. NEPAD töötab tihti rohujuure tasandil ning keskendub põllumajandusele, kliimamuutustele ja Aafrika riikide loodusvarade kasutamisele, regionaalsele integratsioonile ja infrastruktuurile, inimarengule, majanduse ja ettevõtete valitsemisele.

Allikad: Aafrika Liidu koduleht, NEPAD koduleht, Tere-Tere! Koduleht, 19. aprill 2011.

Maailmapank

361_world-bank-logo

Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) loodi 1944. aastal Bretton Woodsi rahanduskonverentsil eesmärgiga vähendada ülemaailmse majandusolukorra ebakindlust. Kui IMF asutati selleks, et tagada rahvusvahelisel tasemel rahandussüsteemi stabiilsus ja toetada majandusarengut maailmas, siis Maailmapanga peamine eesmärk on arengu- või üleminekumajandusega riikide majandusarengute jälgimine ja nende järjeleaitamine laenude, strateegilise nõustamise, tehnilise abi ning kogemuste jagamisega. Maailmapanga arengupoliitiliste eesmärkide aluseks võeti ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid.

Maailmapank koondab viit liikmesorganisatsiooni: Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD), Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA), Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC), Mitmepoolsete Investeeringute Kaitse keskus (MIGA) ja Rahvusvaheline Investeerimisdispuutide Lahendamise Keskus (ICSID). Eesti on Maailmapanga (sh. IBRD, IFC, MIGA, ICSID) ja IMF´i liige alates 1992. aastast. Maailmapanga Gruppi kuuluva Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooniga (IDA) liitus Eesti 2008. aasta oktoobris.

Maailmapanga kõrgeimas võimuorganis, juhatajate nõukogus (Board of Governors), esindab Eestit rahandusminister. Maailmapanga alalises täidesaatvas organis, direktorite nõukogus (Executive Board), kuulub Eesti Põhja-Balti valijaskonda (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Eesti, Läti, Leedu). Aastatel 2009-2012 oli Põhja-Balti valijaskonna direktor rootslane Anna Brandt. Valijaskonna kontoris Washingtonis on Eestil ametis nõunik.

Eesti võttis viimase laenu Maailmapangast 2000. aastal. 2006. aastal muutis Eesti oma staatuse Maailmapangas laenaja-riigist doonor-riigiks ja alates 2008. aastast panustab Eesti koos 185 liikmesriigiga Rahvusvahelisse Arenguassotsiatsiooni (IDA). IDA annab pikaajalisi intressivabu laene riikidele, kus keskmine sissetulek elaniku kohta on alla 1065 USA dollari aastas, soodustades sellega majanduskasvu ning inimeste elutingimuste parandamist.

Kuna Maailmapank on suurim ja ainus tõeliselt globaalse haardega valitsustele laenav ja reformide alast nõu andev arengupank, on Eesti huvides koostöö jätkumine Maailmapangaga. Samuti plaanib Eesti jätkata sissemaksete tegemisega IDA-sse ja võimalusel jätkata panustamist Maailmapanga temaatilistesse usaldusfondidesse. 2008. aastal panustas Eesti Kosovo jätkusuutliku tööhõivepoliitika arendamiseks loodud sihtfondi SEDPP (Multi-Donor Trust Fund for the Kosovo Sustainable Employment Development Policy). Fond toetab Kosovot eelarvetoetuse kaudu.

Kõikide Maailmapanga tegevuste kohta saab lähemat informatsiooni internetiaadressil www.worldbank.org.

Rohkem infot nii Maailmapanga, IMF-i, kui ka Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Põhjamaade Investeerimispanga, Euroopa Nõukogu Arengupanga kohta leiab Rahandusministeeriumi kodulehelt.

Allikas: Välisministeerium (uuendatud 14.04.2011)

OECD

362_Oecd_logo

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (Organisation for Economic Co-operation and Development, OECD) on arenenud tööstusriikide foorum, mis hõlmab 34 demokraatliku valitsemiskorra ja vaba turumajandusega liikmesriiki. 1961. aastal asutatud OECD eelkäia on 1948. aastal loodud Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon (Organisation for European Economic Co-operation, OEEP), mis loodi peale II maailmasõja lõppu Euroopa ülesehitamiseks antud USA ja Kanada abi haldamiseks. 1998. aastal kaasati Eesti koos Läti ja Leeduga Balti regionaalprogrammi (Baltic Regional Programme, BRP), mis kuni 2004. aastani oli OECD ja Eesti vahelise koostöö põhialus. 2007. aasta mais otsustati Eesti ja veel neli riiki (Argentiina, Brasiilia, Egiptus ja Tšiili) kutsuda OECD liitumisläbirääkimistele.

27. mail 2010 anti Eestile, Iisraelile ja Sloveeniale üle liitumiskutse ning 3. juunil allkirjastasid OECD peasekretär Angel Gurría ja peaminister Andrus Ansip Tallinnas Eesti liitumislepingu OECD-ga. Eesti sai organisatsiooni täisliikmeks 9. detsembril 2010, peale liitumislepingu ratifitseerimist Riigikogus ja selle deponeerimist Prantsusmaa Välisministeeriumis. Alates 2011. aastast on eesti suursaadikuks OECD juures Marten Kokk. OECD tööd juhib mehhiklasest peasekretär Angel Gurría.

OECD eesmärk on kaasa aidata üldisele maailmamajanduse arengule ning maailmakaubanduse laienemisele. Samuti võetakse OECD-s vastu rahvusvaheliselt tunnustatud akte, otsuseid ja soovitusi, mis määravad mängureeglid erinevates valdkondades. Peamised vahendid nende eesmärkide saavutamisel on tihe koostöö liikmesriikide vahel, samuti dialoog, konsensus ja teineteise parimatest kogemustest õppimine.

OECD-st on lühikese ajaga kujunenud rahvusvahelise arengukoostöö peamine teenäitaja ja põhimõtete väljatöötaja. OECD arengukoostöö komitee (Development Assistance Committee, DAC) määrab arengukoostöö temaatilise ja geograafilise ulatuse ning võtab vastu otsuseid parimate doonor-praktikate kohta. OECD DAC’i peamine tegevus on erinevate poliitikate sidususe, arengukoostöö rahastajate omavahelise tööjaotuse ja juhtnööride väljatöötamine ja juurutamine. Samuti paneb OECD DAC suurt rõhku keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku majandusarengu ja arengukoostöö sidususele, kliimamuutuste vastasele võitlusele, kaubandusabile, julgeolekule ja võrdõiguslikkusele arenguriikides.

Eesti võttis OECD DAC’i arenguabi andmise põhimõtted, eeskirjad ja juhised aluseks Eesti arengukoostöö planeerimisel ja elluviimisel. Samuti on Eesti alates 1999. aastast esitanud statistilisi ülevaateid Eesti arengukoostöö kohta. Alates 2009. aastast on Eesti OECD DAC´i abi efektiivsuse töögrupi (Working Party on Aid Effectivness) liige. 2003. aastal loodud töögrupi siht on doonorite ja partnerriikide vahelise koostöö tihendamine, parem rahvusvaheline arengukoostöö ja jätkusuutliku arengu toetamine. Töögrupi eestvedamisel on toimunud kolm arenguabi alast kohtumist: 2003. aastal Roomas, 2005. aastal Pariisis ja 2008. aastal Accras. Kohtumistel vastu võetud tegevusplaanidest on kujunenud rahvusvahelise arengukoostöö elluviimise alusdokumendid, millega ühinenud riigid ja organisatsioonid lubavad jätkata abi harmoneerimist ja ühtlustamist selliselt, et jõuda ÜRO aastatuhande eesmärkide saavutamiseni 2015. aastaks. Reeglina võetakse OECD DAC otsused Euroopa Liidu tasemel üle, integreerides need ühenduse abi-tegevusse, aga üha rohkem ka kinnitades liikmesriikide pühendumust nende ellurakendamisel.

Rohkem infot saab organisatsiooni kodulehelt www.oecd.org/dac/.

Allikas: Välisministeerium (uuendatud 14.04.2010)

UNESCO

LEAD Technologies Inc. V1.01

UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon on üks ÜRO 16. eriorganisatsioonist. UNESCO põhikirja paljutsiteeritud preambul peegeldab organisatsiooni väärtusi: “Kuna sõjad saavad alguse inimeste mõtetest, tuleb ka rahu kaitsta inimmõistuse abil.” UNESCO panustab rahu tagamisse ja inimarengusse globaliseeruvas maailmas hariduse, teaduse, kultuuri ja kommunikatsiooni vahendite abil.

UNESCO põhikiri kirjutati 37 riigi poolt alla Londonis 16. novembril 1945 ning jõustus pärast selle ratifitseerimist 20 riigis 4. novembril 1946. Esimene peadirektor oli Julian Huxley (Inglismaa), praegu on selleks Irina Bokova (Bulgaaria).

Eesti võeti UNESCO liikmeks 14. oktoobril 1991. Selleks ajaks olid UNESCO rahvuslikud komisjonid moodustatud 158s liikmesriigis; praeguseks on see arv kasvanud 196ni.

Olulisi fakte:

  • peakorter asub Pariisis;
  • 5 põhiprogrammi: haridus, loodusteadused, sotsiaalteadused, kultuur, kommunikatsioon ja informatsioon;
  • 2010-2011 bienniumi korraline eelarve 653 miljonit USD;
  • 195 liikmesriiki ja 8 assotsieerunud liiget (2011 novembri seisuga);
  • 50 regionaalset bürood;
  • 183 alalist esindust Pariisis, mis esindavad liikmesriikide valitsusi;
  • 197 rahvuslikku komisjoni liikmesriikides.

Vaata lisaks: www.unesco.ee ja www.unesco.org

Allikas: UNESCO ERK, 26. märts 2012

ÜRO

495_UN-logo2

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on praeguseks 192 riiki ühendav ülemaailmne organisatsioon, mille laia tegevusvaldkonda kuuluvad rahu- ja julgeoleku-, arengu- ja inimõigusküsimused. ÜRO tegevuse alguskuupäevaks võib lugeda 24. oktoobrit 1945, mil jõustus ÜRO põhikiri. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon asutati asendamaks Esimese maailmasõja järel loodud Rahvaste Liitu (League of Nations).

ÜRO-l on 6 põhiorganit: Peaassamblee, Julgeolekunõukogu, Majandus- ja Sotsiaalnõukogu, Hooldusnõukogu, Rahvusvaheline Kohus ja Sekretariaat. Neile lisanduvad eriagentuurid, fondid ja programmid (nn “ÜRO organisatsioonide perekond”), mille tegevusvaldkonda kuulub nii rahu ja julgeolek ja inimõigused kui ka majanduslik ja sotsiaalne areng ning mille eelarve ja juhtstruktuurid on ÜROst eraldatud. ÜRO eriagentuuride hulka kuuluvad näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapanga gruppi kuuluvad finantsinstitutsioonid (sh Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank – IBRD) ja ÜRO Haridus-, Teadus- ja Kultuuriorganisatsioon (UNESCO). ÜRO fondidest ja programmidest võib nimetada ÜRO Lastefondi (UNICEF) ja ÜRO Arenguprogrammi (UNDP).

Kõige otsesemalt on arengukoostööga seotud ÜRO Arenguprogramm. See on ülemaailmne arengule suunatud võrgustik, mille eesmärk on saavutada inimestele parem elujärg riikide teadmiste, kogemuste ja resursside jagamise kaudu. ÜRO Arenguprogramm tegutseb 166 riigis, eelkõige madala elatustasemega ja arenguriikides. Arenguprogramme viivad ellu riiklikud ja valitsusvälised organisatsioonid.

ÜRO Arenguprogramm koordineerib riiklikke ja ülemaailmseid püüdlusi ÜRO aastatuhande eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige keskenduvad tegevused demokraatlikule valitsemisele, vaesuse vähendamisele, kriiside ennetamisele ja nendest taastumisele, keskkonna ja energeetikaga seotud probleemidele ning HIV/AIDSi küsimustele. ÜRO Arenguprogramm annab välja ka iga-aastast inimarengu raportit (Human Development Report).

Eesti peab oluliseks ÜRO rolli rahvusvahelises arengukoostöösüsteemis ning arengueesmärkide saavutamisel ning püüab järjest aktiivsemalt lisaks kahepoolsele koostööle toetada ÜRO ja selle allorganisatsioonide tegevusi arengumaade toetamisel. Eesti on vabatahtlike annetuste näol toetanud ÜRO arengukoostööga seotud organisatsioone alates 1998. aastast: rahalisi annetusi on tehtud regulaarselt ÜRO Lasteorganisatsioonile (UNICEF), ÜRO Arenguprogrammile (UNDP), ÜRO Rahvastikufondile (UNFPA) ja naiste õigusi edendavale ÜRO agentuurile (UN Women). Lisaks on toetatud allorganisatsioonide temaatilisi programme, nt UNFPA reproduktiivtervise sihtfondi.

Allikas: Välisministeerium, märts 2012

WTO

Maailma kaubandusorganisatsioon (World Trade Organisation, WTO) on rahvusvaheline organisatsioon, mis reguleerib riikide omavahelist kaubandust. WTO loodi 1995. aastal Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppega (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT) ühinenud riikide baasil.

Eesti sai WTO 135. täisliikmeks 13. novembril 1999. Lisaks WTO nõukogude, komiteede ja töögruppide regulaarsetele istungitele võtab Eesti sellest ajast osa mitmepoolsetest läbirääkimistest (nt. põllumajandus ja teenustekaubandus), uute liikmete ühinemisprotsessist ja täidab WTO liikmeks saamisel võetud kohustusi.

Alates 1. maist 2004 osaleb Eesti kui Euroopa Liidu liige mitmepoolses kaubandussüsteemis ja WTO töös EL struktuuride kaudu. Seoses meie ühinemisega tolliliiduga oleme võtnud üle kõik ELi kohustused ja õigused WTO-s. Oleme küll jätkuvalt WTO liikmed, kuid meid esindab läbirääkimistel Euroopa Komisjon, kelle pädevuses on kogu Euroopa Liidu väliskaubanduspoliitika oma instrumentidega. Euroopa Komisjoni mandaat läbirääkimisteks tuleb liikmesriikidelt ning nende läbirääkimiste pidamise aluseks olev ühispositsioon lepitakse kokku Euroopa Liidu Nõukogu töögrupis (Kaubanduskomitee), mis tegeleb kõikide Euroopa Liitu puudutavate väliskaubandusküsimustega.

WTO kaudu on Eesti võtnud endale ka kohustusi, mis puudutavad põllumajandustoodete impordi piiramist, põllumajandustootmise toetamist ja põllumajandustoodete ekspordi subsideerimist. Loe täpsemalt Põllumajandusministeeriumilehelt.

Allikas: Välisministeerium, 6.11.2012

Vaata lisaks:

WTO ametlik koduleht

Eesti välisministeeriumi info WTO kohta

Täida küsitlus, võida meeneid!