Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Vimeo
Youtube
Linkedin
Google +

Toit

Nüüdisaja maailmas, kus kõik on üha rohkem vastastikuses sõltuvuses, on Euroopa Liidul ülioluline mõju kindlustamaks kõigile maailma inimestele piisavalt toitu. Praegu toodetakse maailmas kõigi jaoks täiesti piisavalt toitu. Ometi läheb iga seitsmes inimene maailmas igal õhtul näljasena magama. Seevastu kolmandik inimestele toodetud toidust läheb kaduma või raisku. Nälga põhjustab toidu ebavõrdne jaotamine ja see, kui inimesed on jäetud ilma õigusest pääseda juurde enda inimväärikaks toitmiseks vajalikele loodus-, rahalistele ja tehnoloogilistele ressurssidele ning kontrollist nende üle. Toiduainete hinnatõusu tõttu pidi näiteks 2008. aastal 100 miljonit inimest nälga kannatama ning 2010. aastal tõugati samal põhjusel 44 miljonit inimest äärmisesse vaesusesse.

 

Õigus piisavale toidule on kõikide inimeste õigus omada korrapärast, alalist ja piiranguteta juurdepääsu kas vahetult või rahaliste ostude kaudu kvantiteedi ja kvaliteedi poolest piisavale toidule. Toit peab vastama selle rahva kultuurilistele traditsioonidele ja tagama füüsilise, vaimse, individuaalse ja kollektiivse rahulduse ning väärika ja hirmuvaba elu. (ÜRO majandus ja sotsiaalkomisjon (ECOSOC), 1999)

Põllumajandustootmise roll

Kõikide inimeste õigust toidule saab kindlustada vaid jätkusuutliku põllumajandustootmisega igas maailma piirkonnas, keskendudes eelkõige väiketalupidamisteleÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) järeldab oma raportis, et ainus jätkusuutlik lahendus näljaprobleemile peitub vaeste ja toiduga kindlustamata riikide tootlikkuse suurendamises. Kusjuures tootlikkuse tõstmises mängivad keskset rolli naised, sest kui anda neile meestega sama juurdepääs põllumajandusressurssidele, võib see vähendada nälga kannatavate inimeste arvu maailmas 12–17% võrra. Kuigi EL tunnistab, et väiketalunike toetamine arengumaades on oluline, kahjustavad teised ELi poliitikad seda eesmärki.

ELi toiduga kindlustatuse poliitika ja rahvusvaheline tegevuskava

FAO hinnang, et ülemaailmne põllumajandustootmine peaks suurenema 70%, et toita maailma kasvavat elanikkonda 2050. aastal, on andnud palju kõneainet põllumajandusse taasinvesteerimise kohta. Siiski on põllumajandusele suunatud rahvusvahelise abi osakaal aastate jooksul vähenenud: 17%-st 1980. aastate alguses 6%-ni 2009. aastal.

Mitmed MTÜd ja väiketalupidajate liidud on esitanud ettepanekuid radikaalseteks muudatusteks ülemaailmses toidusüsteemis. Ettepanekutes, mis on leidnud toetust ka mõnes ELi ja ÜRO ametkondades, keskendutakse tungivale vajadusele paigutada ümber toidusüsteemid, lõpetada arenguriikide sõltuvus rahvusvahelistest turgudest ja anda vaeseimatele inimestele tagasi kontroll nende elatusvahendeid mõjutavate tegurite üle. Need põhimõtted sisalduvad toiduga isevarustamise raamistikus, mille on välja töötanud talupidajatest põllumajandustootjad ja pereettevõtete sotsiaalsed liikumised ning teised väikeettevõtjaist toiduainetetootjad.

Euroopa lähenemisviisi osas näitab 2010. aastal vastu võetud ELi toiduga kindlustamise poliitiline raamistik üliolulisi edusamme. Poliitika tunnustab õigust toidule ja keskendub soodsa keskkonna loomisele väiketootjate jaoks, kes on kõige tõhusamad toidu tagajad arenguriikides. ELi raamistiku ülioluline aspekt on ka tunnistamine, et poliitika tuleb sõnastada nende kohalike sidusrühmade osalusel.

Hinnavolatiilsus ja spekulatsioon

Pärast 2008. aastat on maailmas nähtud toidukauba hinna äärmuslikke kõikumisi, mis on viinud ulatuslike näljakriisideni. Dereguleeritud finantsturgudel toiduainetel põhinevate tuletisväärtpaberitega liigne spekuleerimine on aidanud kaasa toidu hinna dramaatilisele kallinemisele ja volatiilsusele, mille tunnistajaks oli maailm aastal 2008. ja uuesti pärast 2010. aastat.

Euroopa Liidul tuleb kehtestada ranged regulatiivsed meetmed suurendades finantstehingute läbipaistvust ning piirates liigset spekuleerimist kauplejate positsioonide piiramise kaudu. Samuti tuleb üleilmse juhtimissüsteemi kaudu piirata äärmuslikku hinnavolatiilsust ja luua toiduvarusid. Toiduarusid saab luua ostes kokku teravilja kui turul on tekkinud ülejääk ning vabastada see raskematel aegadel mõõduka hinna eest.

 

Toiduga kindlustatus on seotud ka teiste poliitikatega:

Allikas: Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega 2011

ELi kaubandus- ja põllumajanduspoliitika

Põllumajanduse arengul on vaeste riikide arengus ülioluline mõju. Teadusuuringud näitavad, et põllumajanduse areng vaestes riikides on vaesuse vähendamisel kolm kuni neli korda tõhusam kui kasv teistes sektorites. Ometi takistab põllumajanduse arengut praegune rahvusvaheline kaubanduskord, soodustades süstemaatiliselt odavat importi jõukamatest riikidest. Kuigi Euroopa ühine põllumajanduspoliitika on toimunud positiivseid muutusi, võimaldab praegune toetustesüsteem ELil ikka veel oma põllumajandustooteid rahvusvahelisel turul madalamate hindadega müüa. Näiteks tõrjub Euroopa piimapulber Kameruni turult välja kohalikud tootjad, kes peavad tootmiskulude katmiseks saama liitri värske pastöriseerimata piima eest vähemalt 0,61 eurot, samas kui viimastel aastatel maksab Euroopa subsideeritud piimapulbrist valmistatud piim kõigest 0,4 eurot liiter. Euroopa piimaeksport pärsib kohalike tootjate arengut ka Bangladeshis ja mitmetes Lääne-Aafrika riikides.

Kliimamuutused ja võõra maa kasutamine

Kliimamuutused mõjuvad rängimalt arenguriikidele. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) hinnangul võib teatavates arenguriikides põllumajandussaak väheneda kliimamuutuste tõttu kuni 50%. EL peab tegelema kasvuhoonegaaside heite vähendamisega ja mittesäästvate tootmis- ja tarbimisharjumustega, et vähendada halba mõju keskkonnale. Näiteks on ELi imporditud loomasöödal keskkonnale drastilised tagajärjed. Sojaubade hinna tõusuga 2007. aastal kahekordistus raadamine Lõuna-Ameerikas, mis on suurim ELi sojatarnija, tekitades seal tõsist keskkonnakahju. Sojakaubandusel on teisigi negatiivseid kõrvalmõjusid.

ELi poliitikast, mille eesmärk on kindlustada end toidu ja energiaga, tuleneb agressiivne põllumajandusmaa hõivamine arenguriikides, röövides kohalikelt inimestelt kontrolli maade üle, millest nende elatis sõltub. ELi imporditava toidu tootmise all on hetkel väljaspool Euroopat 35 miljonit hektarit maad, mis on sama palju kui terve Saksamaa territoorium. Lisaks kiirendab välisriikide maa kasutusele võtmist ELi nõudlus biokütuste järele.

Kasutades põllumaad väljaspool Euroopat, rikub Euroopa Liit tihti kohalike inimeste inimõigusi või võtab neilt võimaluse harida maad. Näiteks on täheldatud, et Keenias Dakatcha metsades rikutakse biokütuste kasvatamise kavaga üle 20 000 põliselaniku inimõigusi ning APRODEV on näidanud, kuidas Kambodžas aetakse oma kodudest, põllumaadelt, metsadest ja kalakasvandustest minema sadu tuhandeid inimesi, samas kui riigi juhtiv eliit ja välisinvestorid arengu sildi all maa isikliku kasu saamiseks paljaks riisuvad.

Taastuvenergia

2009. aasta ELi taastuvenergia direktiiv  esitab ELi arengueesmärkide saavutamisele tõsise väljakutse. Direktiivi kohaselt peab 2020. aastaks transpordisektoris kasutatava taastuvenergia osakaal olema 10%. See on imetlusväärne eesmärk, kuid tekitab ka suuri probleeme inimõiguste ja vaesuse likvideerimise osas. 92% ELi eesmärgist saavutatakse esimese põlvkonna biokütuste abil (s.t. mistahes taastuvast toorainest, näiteks loomsest või taimsest rasvast, tselluloosist, tärklisest, suhkrust jms. saadud orgaaniliste ainete, mida saab kasutada survesüütega sisepõlemismootori (diiselmootori) kütusena), mille tootmiseks Euroopal piisavalt maad ei ole. Seega liiguvad ettevõtted paikadesse, kus on võimalik odavalt saada palju maad ja vett: eelkõige arengumaadesse, seades sealse toiduainetega kindlustatuse tõsiselt ohtu. Näiteks Keenias Dakatchas asuvast 20 000 inimesest koosneva kogukonna igapäevaelu ja elatusvahendid on ohus, sest üks Itaalia ettevõte püüab soetada 50 000 hektarit maad, et toota biokütuseks vajaminevat põllukultuuri jatrofa. Ettevõte pidi rentima maad hinnaga 2 eurot hektari kohta aastas, mis on tunduvalt alla turuhinna ja seab kahtluse alla kõikide nende hüvede mõtte, mida biokütuseid tootvad ettevõtted Aafrikale andma peaksid. Kogukond kasutab sama maad aga toiduainete, mee, ravimite, küttepuude saamise ja ökoturismi eesmärgil.

Eesti on biokütuste osas võtnud kiiduväärse seisukoha, et toitu transpordiks kasutada ei tohiks ja selle asemele peab leidma alternatiive:

Eesmärk kasutada biokütuseid 10% on kohustuslik vaid siis, kui suudetakse välja töötada majanduslikult otstarbekad biokütused, mis vastavad Euroopa Liidu biokütuste säästvuskriteeriumidele. Biokütuste toorainena ei kasutataks enam biomassi, millest toodetakse toiduaineid ning täidetakse ka tootmise jätkusuutlikkuse nõudeid. Samuti toetab Eesti biokütuste tootmisel Eestis turba kasutamise lubamist eeldusel, et täidetakse jätkusuutlikkuse nõudeid. (Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020)