Mida peaksid omavalitsused rohepöörde kiirendamiseks tegema?

Rohetiiger kui kestliku Eesti nimel tegutsev koostööplatvorm koos Arengukoostöö Ümarlauaga kogus keskkonnaühendustelt ja kestliku arenguga tegelevatelt organisatsioonidelt soovitusi kohalikele omavalitsustele. Alljärgnev koondab 15 keskkonnaühenduse soovitusi, mis aitavad omavalitsustel täita üleilmseid kestliku arengu keskkonnaeesmärke ja Eesti 2035 strateegilisi sihte. Need soovitused on vabakonna tellimus kestlikule Eestile.

Kohaliku kestliku arengu keskkonnasoovitused kogusime kokku 2020. aasta lõpus ning nende analüüs ja hindamine toimus 2021. aasta esimestel kuudel. Soovitused aitas veebi panna Andmekool.

Soovituste tekkelugu

Rohetiiger sünteesis soovitusi järgmiselt: 

  • keskkonna- ja kestliku arengu ühendustelt kogunes 52 soovitust, mis lähtuvad ühenduste koostatud juhenditest, visioonidest ja uuringutest;  
  • soovitused jaotasime kuueks teemaks, mis vastavad omavalitsuste vastutusaladele; 
  • analüüsi käigus täpsustasime soovitusi ühendustega ning kattuvaid soovitusi liites jäi lõppnimekirja 38 keskkonnasoovitust;    
  • soovitusi hindas Eesti Noorte Teaduste Akadeemia töörühm, kes tõi igast kategooriast välja mõjusaimad keskkonnateod ja valideeris soovitused teaduslike põhjendustega.

Soovituste koosloomes osalesid

Soovituste koosloomes osalesid järgmised ühendused: 

  • Eestimaa Looduse Fond
  • Eesti Roheline Liikumine 
  • Balti Keskkonnafoorum 
  • Peipsi Koostöö Keskus 
  • Koosloodus
  • Eesti Metsa Abiks 
  • SA Things
  • Teeme Ära SA 
  • SA Keskkonnaõiguse Keskus 
  • MTÜ Mondo 
  • MTÜ Estwatch
  • Organic Estonia 
  • Bioteaduste Üliõpilaste Selts 
  • bioneer.ee 
  • Noorte Keskkonnanõukogu

Kestliku arengu keskkonnasoovitused omavalitsustele

Jaotus kestliku arengu eesmärkide lõikes.

Jaotus valdkondade lõikes. 

Soovitused kuues kategoorias mõjususe järjekorras

Eesmärk: Säilitada ökosüsteemid, nende ökoloogiline toimimine ja looduse hüved, et tagada vajalik elukvaliteet inimesele ja ühiskonnale.

Seos kestliku arengu eesmärkidega: 

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma?  

  1. Integreerima inimtegevuse ja keskkonnahuvid eeskätt linnastunud aladel.  
  2. Planeerima ruumi nii, et elurikkus suureneks ja ökosüsteemide seisund paraneks.
  3. Investeerima bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse ja ökosüsteemide säästvasse kasutamisse.
  4. Koolitama ametnikke ja omavalitsuse elanikke, et nad mõistaksid, kuidas keskkonnasõbralikumad lahendused töös ja elus aitavad vältida kliimaprobleemide süvendamist.

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Hooldada maastikke rohevõrgustikku arendavalt ja elurikkust toetavalt

Kehtestada üldplaneeringus rohevõrgustiku metsades säilitatavate säilikpuude kogus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada metsamajandamise negatiivset mõju elurikkusele. Selle saavutamiseks tuleks uuendusraie puhul säilitada säilikpuudena puude koguhulgast 15%, sest alla selle ei ole säilikpuudel elustiku mitmekesisuse säilimisele tuntavat positiivset mõju. Suurematel raiesmikel tuleb puid alles jätta rühmadena, et nad oleksid tuulele vastupidavamad. Säilikpuudeks tuleb valida võimalikult jämedad puud, kuna need on tuulekindlamad ja pakuvad metsaliikidele rohkem elupaiku. Soovituse rakendamine aitab kaasa rohevõrgustiku ehk ökosüsteeme ühendava terviku tõhusamale toimimisele ning metsaökosüsteemide jätkusuutlikkusele.

Soovitus on kõige asjakohasem rohevõrgustikku kuuluvatel metsaaladel. Kindlasti tuleb soovitust arvesse võtta suurte linnade ümbruses, kus rohevõrgustik on kõige rohkem ohustatud.

Juhend

Taust

Intensiivne metsamajandus on vähendanud metsade kvaliteeti elupaikadena ja seetõttu kahandanud elurikkust ja halvendanud ökosüsteemide toimimist (Butchard jt 2010). Säilikpuude kasvama jätmine vähendab metsaraie keskkonnamõju ning aitab toetada elurikkust. Mida rohkem säilikpuid metsa jäetakse, seda positiivsem on mõju elurikkusele (Sterkenburg jt 2019, Rosenvald ja Lõhmus 2008, Fedrowitz jt 2014). Samuti suurendavad säilikpuud rohevõrgustiku alade sobivust puhkamiseks (Silvennoinen jt 2001). Seega on väga vajalik kehtestada rohevõrgustiku aladele jäävates metsades praegusest rangemad nõuded säilikpuude hulga kohta.

Ka Eestis tehtud uuringud näitavad, et säilikpuud parandavad elupaigakvaliteeti isegi väga intensiivselt majandatavates metsades (Rosenvald jt 2019). 2014. aastast kehtiva metsaseaduse kohaselt tuleb raielangile säilikpuid jätta vähemalt 5 tihumeetrit ühe hektari kohta, üle 5 hektari suurustel raielankidel nõutakse säilikpuude jätmist vähemalt 10 tihumeetri jagu. Alates 2017. aastast tuleb lageraiete puhul nõutuga sarnases mahus säilikpuid jätta ka turbe- ja valikraietel. Siiski on teada, et senises mahus säilikpuud ei taga eesmärgiks seatud ökoloogilist kasu metsale (Kuuluvainen jt 2019, Fedrowitz jt 2014), rääkimata rohevõrgustiku säilimisest. Liiga väike säilikpuude arv või liiga väikesed säilikpuude grupid ei võimalda kvaliteetseid elupaiku säilitada ega taga jätkusuutlikkust, mida on vaja paljudele metsa elurühmadele (Kuuluvainen jt 2019). Suur osa säilikpuid hukkub mõne aasta jooksul peale raiet ega täida seega neile pandud ootusi metsaökosüsteemi hoidmisel (Rosenvald jt 2019).

Skandinaavia maades ja Soomes peetakse lageraiet peamiseks põhjuseks, miks paljud metsaliigid on sattunud ohustatud liikide nimekirjadesse (Tingstad jt 2018). Minimaalne säilikpuude arv on Soomes varasemalt 5 puult hektari kohta tõstetud 10 puule hektari kohta, sama tingimus on ka Norras ja Rootsis. Osades piirkondades Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias jäetakse rohkem kui 30% puudest kasvama säilikpuudena, säilitamise nõuded on seal erinevad ka eritüübilistes ja eri omanike metsades (Gustafsson jt 2012).

Metsa rohevõrgustiku toimimise seisukohast võib kaaluda lageraietest loobumist rohevõrgustiku piirkondades, samas võivad raielangid osutuda just elupaikadeks ja vajalikeks ühendusteedeks avamaastike liikidele (Ram jt 2020). Seega võib säilikpuude meetod rohevõrgustikku sobida, kui puid jäetakse kasvama senisest rohkem. Lageraietest loobumise ja lageraiete vahel on veel muid metsahooldusvariante, mis võivad rohevõrgustiku piirkonda paremini sobida. Rohevõrgustikes (või kõrgendatud avaliku huviga aladel) võiks valdavalt kasutada valik- ja turberaieid. Säilikpuude jätmine puudutab neid raieviise samamoodi.

Säilikpuude valik peab olema hästi läbimõeldud, et vältida puude kiiret hukkumist pärast ümbritseva metsa raiet (Rosenvald jt 2019). Eelistama peaks suuremaid puid ning puid, mis on kohanenud (pool)avatud tingimustes kasvamisega (Rosenvald jt 2008), samuti tuleks puid säilitada grupiti. Puuliike ja asukohta teadlikult valides ) võib kasvama jäetud gruppide suremus olla neli korda väiksem kui hajali jäetud puude puhul (R. Rosenvald, avaldamata andmed).

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Raul Rosenvald

Rohevõrgustiku osadel, mis jäävad kaitsealast välja, säilitada metsade ja virgestusalade väärtus ja funktsioonid

Soovituse eesmärk

Eesmärk on luua ja säilitada rohevõrgustikke Eestis. Keskkonnaprobleem, mida rohevõrgustiku rajamisega lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018).

Arendussurve rohevõrgustikule on olnud viimasel aastakümnel märkimisväärne Tallinna ja Tartu rõngasvaldades (Poom ja Sepp 2020). Toimiva rohevõrgustiku ehitamiseks on siiski oluline, et soovitusi võetakse arvesse kõigis omavalitsustes. Rohevõrgustiku konfliktid avalduvad kõige teravamalt seoses tiheasustus- ja tööstusaladega ning suurte taristuobjektidega (teed jm), kuid kindlasti on vajalik rohevõrgustikust johtuvaid põhimõtteid ja piiranguid rakendada ka metsade majandamisel.
Head näited

Rohevõrgustikud on hästi välja arendatud Põhjamaades (Nilsson jt 2019, Amorim jt 2021)

Juhendid

Taust 

Eestis hõlmab seni planeeritud rohevõrgustik 55% maismaast. Rohevõrgustiku eesmärk on ühendada sidusalt eri tüüpi looduslikke või looduslähedasi maa- ja veealasid, et tagada nende ökoloogiline toimimine ning maastike säilimine (Poom ja Sepp 2020). On selge, et rohevõrgustik praegusel kujul ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi, nt peaksid olema arvesse võetud nii metsaliigid, põllu- ja niiduliigid kui ka märgalade liigid (Remm jt 2018).

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende rekreatiivset ja sotsiaal-majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendavad seda, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019).

Ökoloogiliselt funktsionaalse rohevõrgustiku planeerimise teeb väga keeruliseks eri liigirühmade erinev elupaigakasutus. Kindlasti peab rohevõrgustik moodustama terviku üle kogu maa, kuid tervikliku rohevõrgustiku planeerimist raskendavad omavalitsuste piirid. On juhtumeid, kus ühe omavalitsuse rohevõrgustiku planeering ei arvesta rohevõrgustiku paiknemisega naaberomavalitsustes või puudub koostöö samaaegse planeerimisprotsessi käigus.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Jaanus Remm

Keelata pesitsusaegsed raied suure asustustihedusega elupaigatüüpides

Soovituse eesmärk

Eesmärk on vähendada inimtegevusest tulenevat lindude liigirikkuse ja arvukuse langust ning tagada linnade praeguse linnurikkuse säilimine. Lindude arvukuse ja liigirikkuse langus on ka Eestis üha süvenev probleem (European Bird Census Council, Marja ja Nellis 2018, Nellis ja Volke 2019). Arvestades kinnisvara- ja taristuarendusi ning muid lisastressoreid, võib pesitsusaegne raie linnas mõjutada liike veelgi rohkem kui metsades ning ohustada ka teiste liikide liigirikkust ja säilitamist, mistõttu puudutab see soovitus nii metsa, parke kui ka muid omavalitsuste rohealasid.

Soovitust on vajalik järgida kõikjal, kus metsa ja rohelust on veel piisavalt säilinud. Isegi pargi hooldustöid planeerides tuleks arvestada raierahuga.

Juhendid

Taust

Aruande kohaselt võimaldab raierahu (praegu 15. aprill – 15. juuli, kuid seda peaks seoses kliima soojenemisega pikemaks veninud pesitsushooaja tõttu veelgi pikendama) igal aastal ära hoida kümnete tuhandete (hinnanguliselt isegi kuni 100 000) linnupoegade hukkumise (Mägi 2019) ja võiks pidurdada lindude liigirikkuse ja arvukuse langust Eestis. Kuna linnades on pesitsuse algus veelgi varasemaks nihkunud valgusreostuse ja nn soojasaarte tõttu, tuleks linnades varasema raierahu võimalust eriti tõsiselt kaaluda. Linnud on head keskkonnaseisundi indikaatorid , seega võivad lindudele suunatud keskkonnasoovitused aidata kaasa ka teiste looduslike liikide (kohalik taimestik, putukad, nahkhiired) liigirikkuse ja arvukuse säilitamisele.

Mida rohkem puistupindala omavalitsuse territooriumil esineb ja mida vähem seda ala häiritakse, seda parem on see linnustikule. Paljud inimasustusega seotud keskkonnamuutused (õhureostus, kõrgem temperatuur, kohaliku taimestiku vähesus, mürareostus ja putukate vähesus) mõjutavad negatiivselt just linnupoegi, mistõttu võib raierahu inimasustuste lähedastes metsades olla ülitähtis tegur, mis asulates ja asulate läheduses pesitseval linnustikul säilida võimaldab.

Lisaks raierahu kehtestamisele lindude pesitsusperioodil soovitab Mägi (2019) oma aruandes tekitada lisavõimalusi lindude pesitsemiseks. Selliseks lisatoeks on näiteks pesakastid õõnespesitsejatele (mille puhul tuleb tagada ka iga-aastane pesakastide puhastus), aga ka põõsarinde tekitamine parkidesse-asulatesse. Positiivse mõjuga võiks olla ka lamapuidu säilitamine (suurendab putukate liigirikkust – linnupoegade toidubaasi, aga pakub ka osale linnuliikidest pesitsusvõimalusi ja varjevõimalust kiskjate eest) ning elurikkust soosiv rohealade hooldus (väiksem niitmissagedus) (McCleery jt 2012). Toiduks sobivate putukate puudus on üks peamisi tegureid, mis asulalindude pesitsusedukust piirab (Seress jt 2020), kuid mida leevendaks elurikkust soosiv hooldus. Häiringut (mürareostus, õhureostus) pesitsusajal aitaks vähendada väiksem niitmissagedus (või vähemalt kohati maastikuhoolduses masinate asendamine vikatitega niitmise või karjatamisega). Kuigi uuringuid konkreetselt maastikuhooldusmeetodite mõjust lindude pesitsusedukusele on vähe, on siiski teada, et lindude pesitsusedukus on suurem (põllumajanduslikel) aladel, kus maastikuhoolduses kasutatakse väiksema keskkonnamõjuga meetodeid (Stanton jt 2018).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Marko Mägi

Lahendada säästlikult sademevee kogumine ja äravool omavalitsuse asutustes ja korrusmajade piirkondades

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on arendada omavalitsuse asutustes säästlikke sademevee kogumise ja äravoolu lahendusi, et tagada linnaliste piirkondade vastupidavus muutuvale kliimale, lahendada uputuste ja üleujutustega seotud probleeme. Uputuste üks põhjus on laienevast ehitustegevusest tulenev vett mitteläbilaskvate pindade lisandumine ja rohealade vähenemine. Säästlikud sademeveesüsteemid pakuvad sademevee ärajuhtimisel lahendusi ka korrusamajade piirkondades, kus on vähe haljasalasid.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi, aga eelkõige linnasid.

Head näited

Viimsis käib säästlike sademeveelahenduste projekt UrbanStorm, kus proovitakse lahendusi praktikas ja koostatakse juhendid teistele omavalitsustele.

Kopenhaagenis ja Malmös on säästlike sademeveelahendustega (sustainable urban drainage systems, SUDS) tegeletud juba aastaid ning seetõttu peetakse neid linnu valdkonna pioneerideks. Kopenhagenis asuv Augustenborgi ökolinnak sai oma tänase rohelise ilme aastatel 1998–2002, enne seda oli seal probleeme üleujutustega. Linnakus ehitati välja säästlikud sademeveesüsteemid, sh 6 km veekanaleid ja kümme tiiki, mis lahendasid probleemi. Vihmavesi immutatakse kanalites, tiikides ja katustel, ülejääv vesi suunatakse kanalisatsiooni. Malmö Västra Hamneni piirkonnas algas sadamaala arendus elamupiirkonnaks 2001. aastal, kui ehitati valmis Bo01 ala Euroopa elamumessi ajaks. Kogu ala on projekteeritud säästlikke energia- ja veemajanduse põhimõtteid järgides. Loe lähemalt.

Juhend

Taust

Paduvihmade ja lume sulamise tagajärjel tekkivad uputused on linnakeskkonnas üha sagenev vaatepilt. Selle üks põhjus on linnastumisest ning laienevast ehitustegevusest tulenev vett mitteläbilaskvate pindade lisandumine ja rohealade vähenemine. Arendamine toob endaga kaasa tagajärjed, mis vähendavad sademevee pinnasesse imbumist, katkestades seeläbi loodusliku veeringe. Suuremate vihmade korral tekib tehiskattega keskkonnas olukord, kus restkaevud ja sademeveekanalisatsioon ei suuda piisavas koguses vett vastu võtta. Tulemuseks on üleujutused ning kaasnev reostusoht. Säästlikud sademevee kogumise süsteemid pakuvad nendele probleemidele lahendusi (Ahilan jt 2019, Warner jt 2019).

Kliimateadlased prognoosivad sademete hulga ja valingvihmade sageduse jätkuvat kasvu, mis tähendab, et tulvade ja uputuste esinemine on järgnevate aastate jooksul suurenemas. Värskemad rahvusvahelised keskkonnahinnangud toovad meie piirkonna probleemiks ka puhta põhjavee vähenemise põllumajandustegevuse tõttu.

Et tagada linnaliste piirkondade vastupidavus muutuvale kliimale, on vajalik rakendada säästlikke sademeveesüsteeme. Looduslähedased ehk säästlikud sademeveesüsteemid on sademevee ärajuhtimisel looduslikke ökosüsteeme jäljendavad rajatised, mis võimaldavad sademevee tõhusamat ja keskkonnasõbralikumat käitlemist. Looduslähedane sademeveesüsteem on järjestikku toimivate sademeveelahenduste ahel, mis järk–järgult vähendab sademevee kogust ja voolukiirust ning puhastab sademevett erinevatest saasteainetest (nt fosfori- ja lämmastikuühendid, raskmetallid, heljum).
Soovituse esitas: Peipsi Koostöö Keskus

Soovitust hindas: Kaur Sarv, Gen Mandre

Mõjusad keskkonnateod:

Suurendada elurikkust omavalitsuse maadel

Tellida rohealade uuring ja koostada rohealade kava

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on võtta suund rohevõrgustiku säilimisele ja parendamisele, tehes koostööd ka naaberomavalitsustega. Rohevõrgustiku säilitamise ja rajamise vajadust keskkonna seisukohalt aitab hinnata omavalitsuse tellitud rohealade uuring. Heas seisundis rohevõrgustik on vastupidavam kliimamuutuste mõjule ja aitab ka leevendada kliimamuutuse negatiivset mõju inimestele.

Rohevõrgustiku konfliktid avalduvad kõige teravamalt tiheasustus- ja tööstusaladel ning seoses suurte taristuobjektidega (teed jm), kuid kindlasti on vajalik rohevõrgustiku põhimõtteid ja piiranguid rakendada ka metsade majandamisel. Spetsialistidelt uuringu tellimine tagab konkreetse ala puhul parimad meetmed.

Head näited

Juhend

Taust

2018. aasta seisuga on terves Eestis ainult 23 kohaliku kaitse all olevat loodusobjekti, seega on kindlasti arenguruumi ja mõjupotentsiaal võiks olla suur. Keskkonnaprobleem, mida rohevõrgustiku rajamisega lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018).

Eestis hõlmab seni planeeritud rohevõrgustik 55% maismaast. Võrgustiku eesmärk on sidusalt ühendada eri tüüpi looduslikke või looduslähedasi maa- ja veealasid, et tagada nende ökoloogiline toimimine ning maastike säilimine (Poom ja Sepp, 2020). On selge, et võrgustik praegusel kujul ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi, nt peaksid olema arvesse võetud nii metsaliigid, põllu- ja niiduliigid kui ka märgalade liigid (Remm jt. 2018). Ökoloogiliselt funktsionaalse rohevõrgustiku planeerimise teeb väga keeruliseks eri liigirühmade erinev elupaigakasutus. Kindlasti peab rohevõrgustik moodustama terviku üle kogu maa, kuid tervikliku rohevõrgustiku planeerimist raskendavad omavalitsuste piirid. On juhtumeid, kus ühe omavalitsuse rohevõrgustiku planeering ei arvesta rohevõrgustiku paiknemisega naaberomavalitsustes või puudub koostöö samaaegse planeerimisprotsessi käigus. Haldusreformi tulemusena koostatavate uute üldplaneeringute raames vaadatakse üle ka rohevõrgustik. Rohevõrgustikku kuuluvad, kuid kaitsealadest välja jäävad loodusalad on võtmetähtsusega võrgustiku sidususe tagamisel. Nende alade säilimist ja juurdepääsu tagab maakonna- ja üldplaneeringute nõue mitte muuta selliste alade maakasutuse peamist otstarvet (Poom ja Sepp 2020).

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende rekreatiivset ja sotsiaal-majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendab seda, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019). Hiljutise ülevaateartikli kohaselt on peamised põhimõtted, mida rohevõrgustike planeerimisel silmas pidada, ühendatus, multifunktsionaalsus, rakendatavus, mitmekesisus, erinevad skaalad kohalikust riikliku tasemeni, koostöö omavalitsuse ja kodanike vahel ning järjepidevus (Monteiro jt 2020).

Kogu piirkonnas alade kaardistamine ning nende seisu kirjeldamine aitab kindlaks määrata vajalikud tegevused. Spetsialistidelt uuringu tellimine tagab konkreetse ala puhul parimad meetmed.

Arendussurve rohevõrgustikule on olnud viimasel aastakümnel märkimisväärne Tallinna ja Tartu rõngasvaldades (Poom ja Sepp 2020). Toimiva rohevõrgustiku ehitamiseks on siiski oluline, et soovitusi võetakse arvesse kõigis omavalitsustes.

Rohealade uuringu eesmärgiks on täpsustada rohevõrgustiku koridoride ja tuumikalade olulisust. Uuring peab olema piisavalt üksikasjalik, et seal oleks kirjeldatud kõiki tuumikalasid eraldi ja antud nende säilitamisvajaduse põhjendus. Lisaks üldisele teoreetilisele kirjeldusele peab uuring sisaldama ka välivaatluste andmeid. Uuringule saab tugineda üldplaneerigut koostades, aga ka hilisemaid vaidlusi lahendades.

Omavalitsus ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) peavad läbi rääkima kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade optimaalses multifunktsionaalses majandamises (või majandamata jätmises). Omavalitsused võiksid RMK-le välja pakkuda uusi KAH-alasid, kus mets on raieküpseks saanud või pargid võsastunud. Kindlasti tuleb kaasata kohalikke elanikke ja looduskaitsespetsialiste.

Soovituse esitas: Eesti Metsa Abiks, Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Jaanus Remm

Seada arengukavas eesmärgiks elurikkuse suurendamine omavalitsuse maadel ja seda rahastada

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on elurikkust suurendav ja ökosüsteemide seisundit parandav ruumiplaneerimine. Et tagada looduskeskkonda ja elurikkust toetav inimasulate planeerimine-ehitamine ning rohealade mõistlik hooldamine, tuleb see kindlaks määrata arengu- ja tegevuskavades ning selleks ette näha ka eelarveraha.. Rohemaid tuleb majandada parimal viisil, et hoida ja suurendada elurikkust järjepideval viisil.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi. Linnastumise keskkonnamõju on aga eriti tugev suuremates linnades ning ELi “Elurikkuse strateegia 2030” eesmärkide kohaselt peaksid esimeses järjekorras tegutsema hakkama linnad, kus on üle 20 000 elaniku. Seevastu on väikelinnades elurikkust soosivaid praktikaid lihtsam ellu viia ja sel moel suurematele eeskuju näidata.

Head näited

Häid näiteid leiab ka Eestist. Näiteks kureeritud elurikkuse projekt Tartus, linnalehmad Pärnu rannaniidul, Viljandi lossimägesid hooldavad lambad ja Tallinnasse rajatav Putukaväil. Kõigis nimetatud projektides kasutatavatel maastikuhoolduse võtetel on hea teaduslik tugi elurikkuse suurendamiseks. Samuti on headeks näideteks Nedremaa puisniidud, rannaniitude hooldamine, märgalade taastamine, linna haljasalade harvem niitmine.

Juhend

Taust

Maastiku linnastumine toimub pea kõikjal maailmas kiirenevas tempos ning sellest on saanud üks peamisi elupaikade kao ja killustumise põhjusi (Wilson jt 2016). Kui kasutusele võtta looduskeskkonda ja elurikkust toetav inimasulate planeerimine-ehitamine ning rohealade hooldus, on võimalik oskusliku ja teadliku lähenemisega pidurdada (ja vahel tagasi pöörata) linnastumisega seotud elurikkuse (ja elurikkusega seotud ökosüsteemi teenuste) kadu (Faeth jt 2011). Praktilisi teaduspõhiseid soovitusi leiab teaduskirjandusest rohkesti (nt Parris jt 2018). Ka uus Euroopa Liidu “Elurikkuse strateegia 2030” seab eesmärgiks linnaökosüsteemide kao peatamise ning kutsub üles heas seisundis ökosüsteemide, rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste edendamisele linnaruumis. Vähemalt 20 000 elanikuga linnu kutsutakse üles arendama välja plaani liigirikaste linnamaastike rajamiseks (elurikkad linnametsad, pargid ja aiad, taimestikuga ääristatud tänavad, linnaniidud, paranenud sidusus jne).

Elurikkuse seisund ja trendid on Eestis sarnased ülejäänud Euroopa omadega, kus suurimad ohutegurid on intensiivne põllumajandus, linnastumine ja intensiivne metsamajandamine (Euroopa Keskkonnaagentuur 2021). Eesti maastike võimest toetada elurikkaid ökosüsteeme annab hea ülevaate Tartu Ülikooli botaanikute loodud rakendus Rohemeeter. See annab ka konkreetseid soovitusi vastavalt kohaliku maastiku omadustele, sest elurikkuse hoidmisel ja taastamisel (ka linnakeskkonnas) on oluline lähtuda asukohast – igas piirkonnas on elurikkuse taastamiseks ja hoidmiseks spetsiifilised vajadused, mis on tingitud maastiku ajaloost, ökosüsteemide seisundist ja kohalike liikide ja ökosüsteemide vajadustest.

Suurim probleem elurikkust suurendavate tegevuste ees on linnaruumi kasutushuvide ühendamine ja erinevate maakasutuslike otsuste oskuslik kombineerimine nii era- kui ka munitsipaalmaadel (Aronson jt 2017). Uuringud on näidanud, et elanikud üldiselt toetavad looduse head käekäiku soodustavaid tegevusi ning soov looduskeskkonna säilimisse panustada on nooremate elanike seas suurem (Fischer jt 2020). Seega tuleks vastavaid tegevusi planeerida koos kõigi huvirühmadega – elanikud, linnaruumis tegutsevad ettevõtted, taristuomanikud, eksperdid – ning ühiselt lahendada maakasutuslike lõivsuhete väljakutseid. Linnaruumi roheplaneerimisele aitab kaasa huvirühmade teadlikkus elurikka linnaruumi tähtsusest inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele ning üldisele elukvaliteedile linnas (Davies jt 2019).

Üks väljakutseid on ka rohetaristu gentrifikatsioon – jõukamad piirkonnad saavad endale lubada hästi toimivat rohetaristut, samas kui n-ö vaesemates piirkondades rohetaristu kvaliteet langeb (Quastel 2009). Omavalitsused peaksid tagama, et linnaruumi areng oleks ka rohelahenduste osas õiglane.

Ilma elupaikadeta elurikkust ei teki, seega on ainuke realistlik tee liigilise mitmekesisuse ja kohaliku looduse hoidmiseks looduslike elupaikade hoidmine, taastamine ja nende sidususe tagamine. Hea uudis on aga see, et see pole kuigi keeruline ega kallis. Näiteks on leitud, et kõige kulutõhusamad elupaigad inimasulates on linnaniidud, järgnevad linnametsad (Elmqvist jt 2015). Linna rohealadel annab näiteks elurikkust suurendada vaid hooldusrežiimi muutusega, vähendades paiguti niitmise sagedust (Wastian jt 2016).

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Aveliina Helm

Metsastada omavalitsuse maatulundusmaad ning üldkasutatavad rohtalad ja haljakud

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on kasutusest väljas olevate põllumaade arvelt suurendada metsamaa pindala, et aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele. Metsa ja muude loodusalade suurendamine parandab elanike elukvaliteeti.

Soovitus on oluline kõigis omavalitsustes, kuid eriti oluline energeetikasektoriga seotud omavalitsustes, kuna valdav osa Eesti süsihappegaasi heitkogusest tuleneb sellest valdkonnast.

Head näited

Londonis läbi viidud hindamise tulemusena toovad linnas kasvavad 8 miljonit puud igal aastal kasu umbes 132 miljoni naela eest, peamiselt õhureostuse vähendamise kaudu. (Rogers jt 2015).

Juhend

Taust

Rohealade majandamisel ei võeta arvesse nende positiivset mõju kohalikele elanikele ja linnastunud keskkonnale, kuid rohealadel on tõendatud positiivne mõju elanike vaimsele ja füüsilisele tervisele (Braubach jt 2017).

Põllumaade metsastamine, isegi kui need alad ei ole põllumajanduslikust kasutusest väljas, on tõhus viis kliimamuutusi leevendada: uurimused on näidanud, et nn agrometsandus ehk maaviljelusviis, kus hõreda puittaimestiku all kasvatatakse põllukultuure, heina või karjatatakse loomi, suurendab põllumajandusmaastiku süsiniku sidumise võimekust võrreldes lagedate põllumajandusaladega (Zomer jt 2016).

USA põllumajandusministeeriumi ja teadlaste koostöös läbi viidud uuring näitas, et 30 aasta perspektiivis on põllumajandusmaade metsastamise ning metsamaade taastamise programmide laiendamise hind (6,5 miljardit dollarit) oluliselt väiksem kui hinnanguline tulu maastiku suurenenud süsiniku sidumise võimekusest (93,6 miljardit dollarit) (Watts jt 2021).

Austraalias läbi viidud uuring näitas, et väikesel skaalal lähenemine puude arvu suurendamisse võib anda kokku paremaid tulemusi kui eesmärk korraga suuri alasid metsastada. Paljud maaomanikud on nõus väikeseid vähemväärtuslikke maa-alasid metsastama, kuid vähesed on nõus suuremaid maatulundusmaid metsa alla panema. Toetust metsastamisele kohalike elanike seas suurendab teadlikkus selle mõjust (Schirmer ja Bull 2014).

Väärtuslike põllumaade metsastamist võivad takistada õigusaktid (seadusemuudatus väljatöötamisel, vt „Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 309 SE“ ning Euroopa toetuste all olevatel maatulundusmaadel (heinamaadel) on piirangud puude arvule.

Idee võiks aga hästi töötada väiksemate maaribade puhul (teeääred, maa-alad omavalitsuse objektide vahel või ümbruses, kuhu saaks lisada kõrghaljastust. Samuti saaks omavalitsuste valduses olevaid maa-alasid hooldada nii, et seal kasvaks mitmekesisem taimestik, mis toetaks nii kliima- kui ka elurikkuse eesmärke.

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Määratleda olulise mõjuga rohealad ja säilitada need

Võtta kõrgendatud avaliku huviga metsad kohaliku kaitse alla ja siduda need rohekoridoridega

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on säilitada olulise mõjuga rohealad. Keskkonnaprobleem, mida lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018). Soovituse rakendamisel avaldub positiivne mõju elanike paremas tervises, tuule-, lume- ja müratõketena toimimises, vaba aja veetmise võimalustes.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi. Kõige tugevam mõju on soovitusel linnades, kus elukeskkond on linnastumise tõttu kõige enam kahjustatud. Samas võimaldab hiljutine seadusemuudatus just linnaomavalitsustel rohealadeks kuulutatud metsi paremini kaitsta. Seetõttu vajavad linnadest väljapoole jäävad, kuid siiski asulate lähistel olevad metsad väärtuslike rohealadena säilimiseks omavalitsuste teadlikku tegutsemist.

Head näited

New Yorgi linnast on teada näide, et loodusliku veeringe hoidmisele ja taastamisele (sh linnametsadele) kulutati 1,6 miljardit dollarit, mis tegi ära sama töö, kui oleks teinud hinnanguliselt 6 miljardit maksev veepuhastusjaam (+250 miljonit aastas töökuludena) (Nowak jt 2006).

Londonis tehtud hindamise tulemusena toovad linnas kasvavad 8 miljonit puud iga aasta kasu umbes 132 miljoni naela eest, peamiselt õhureostuse vähendamise kaudu. (Rogers jt 2015).

Juhend 

Taust

Kohalik omavalitsus peab koostöös kohalike elanikega määrama olulise mõjuga rohealad, mis tuleb säilitada. Nende rohealade oluline mõju avaldub elanike paremas tervises, tuule-, lume- ja müratõketena toimimises, vaba aja veetmise võimaluste pakkumises. Omavalitsus peab olulise mõjuga rohealasid kaitsma üldplaneeringu, kohalike omavalitsuste loodud looduskaitsealade või teiste meetmetega.

2020. aastal jõustunud metsaseaduse muudatus sätestab, et kui metsaomanik soovib raiuda metsa piirkonnas, mis on planeeringuga määratud linna kui asustusüksuse rohealaks, peab tal selleks olema kohaliku omavalitsuse nõusolek. Raie kooskõlastatakse kohaliku omavalitsusega enne metsateatise esitamist (metsaseaduse § 42 lg 3, vt ka „Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse“ eelnõu nr 396 SE teise lugemise seletuskiri).

See muudatus paneb vastutuse asulametsade eest kohalikule omavalitsusele, kellel tuleb arvestada nii kohalikule kogukonnale kui ka laiemalt linnaloodusele ja linnakeskkonnale avalduvate mõjudega. Omavalitsusel tuleb linnametsade kaitse eelnevalt üldplaneeringu menetluses läbi mõelda ning erinevaid huve kaaludes piirangud paika panna.

Raske võib olla piirangute seadmine eraomanike maadele. Kui piirangud on ulatuslikud, tuleb omavalitsusel arvestada kuludega kinnistu või selle osa sundvõõrandamisele või sundvalduse seadmisele. Kui linnametsa kaitseks räägivad kaalukad avalikud huvid ning omavalitsus on oma plaani elluviimisel kindlameelne, võiks lahendus siiski toimida.

Metsaseaduse muudatus ei laiene aga linnadest väiksematele asulatele, kus metsaalade kaitse on kohalike elanike elukvaliteedi seisukohalt samuti oluline. Nendes piirkondades on omavalitsustel seega keerulisem rohealadel olevaid metsi kaitsta. Ka sellisel juhul saab omavalitsus määrata metsaala näiteks rohekoridoriks või väärtuslikuks rohealaks. Kuna metsateatise menetluses ei küsita selliste alade puhul aga omavalitsuse kooskõlastust, võib kaitse praktikas vähetõhusaks osutuda.

Kohalike kaitsealade määramise kohta on Riigikohus selgitanud, et objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust kogu Eesti jaoks. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563, p 9). Seega on omavalitsusel võimalik sekkuda rohealade saatusesse ka kohaliku kaitse alla võtmise menetluste kaudu. Selliste alade loomise praktika kohta pole siinkirjutajatel andmeid. Eeldada võib, et meetme toimimisele võiksid kaasa aidata koolitused vm selgitustöö kohalikes omavalitsustes.

Kuna asulametsad aitavad puhastada pinnavett ning mulla veetsükleid, siis võimaldavad metsad hoida kokku raha, mida linnad kulutaksid veepuhastusele ja äravoolu reguleerimisele.

Rahvusvahelised regulatsioonid ei sätesta otseselt linnametsade (ja asulametsade) kaitset, kuid pakuvad selle korraldamiseks juhiseid ja tuge. Näiteks võib abiks olla ÜRO keskkonnaprogramm või Euroopa Liidu “Elurikkuse strateegia 2030”, mis keskendub muu hulgas linnaloodusele. Teiste riikide kohalikes seadustes on linnametsad tavaliselt seotud kindla funktsiooniga rohealadega, nagu pargid, aiad, botaanikaaiad, surnuaiad. Nende kaitse sõltub seetõttu konkreetse ala funktsioonist ega käsitle asulametsade pakutavaid ökosüsteemi teenuseid tervikuna (Salbitano jt 2016).

Soovituse sisu on määrata koos kohalike elanikega olulise mõjuga rohealad ja kaitsta neid üldplaneeringu, kohalike omavalitsuste loodud looduskaitsealade või teiste meetmetega. Kõrgendatud avaliku huviga (KAH) metsade piirid tuleb üldplaneeringus määratleda nii, et kõigepealt kogub omavalitsus elanikelt info oluliste metsade kohta, mida peaks majandama elanikega arvestavamal viisil, ja leppima osapooltega kokku, millised majandamisviisid oleksid nende alade väärtuste säilitamiseks võimalikud.

Keskkonnaagentuuri andmeil on Eestis 2018. aasta seisuga ainult 23 kohaliku kaitse all olevat loodusobjekti. Kui suurendada kohalike kaitsealade ja -objektide arvu, on sellel suur positiivne mõju. Rohealadel on tõendatud positiivne mõju elanike vaimsele ja füüsilisele tervisele (Braubach jt 2017). Rohealade majandamisel ei võeta praegu arvesse nende positiivset mõju kohalikele elanikele ja linnastunud keskkonnale.

Asulasiseste puudesalude ja metsade parem kaitse aitaks leevendada mitmeid linnastumisega seotud probleeme, sh sademevee äravoolu, mulla geokeemiliste tsüklite reguleerimist, keemilise ja peenosakeste reostuse vähendamist, vee puhastamist ja temperatuuri reguleerimist (Liveseley jt 2016 ja selle viited üksikuurimustele). Seega oleks asulapuude kõrgem väärtustamine ja otsustavam kaitsmine tegelikult linnale kokkuhoiuvõimalus ülal loetletud tervishoiu ja elukeskkonna kvaliteediga seotud probleemide lahendamisel. Linnametsade oluline roll linna elukvaliteedi ja ökosüsteemi teenuste hoidmisel võimendub veelgi kliimamuutustega.

Paikades, kus küsimuseks on peamiselt mürareostus (linnades ja tiheasustusega aladel) on võimalik transpordimüra vähendada, kui viia ellu Eesti liiklusohutusprogrammi (LOP) soovitus vähendada sõidukite liikumiskiirust kesklinnades 30 km/h-ni ja mitmerajalistel teedel 50 km/h-ni (nagu on tehtud Brüsselis ja Madridis). Lisaks müra vähendamisele aitab sõidukite kiiruste vähendamine saavutada ka heitmete vähendamise, energiatõhususe, liiklusohutuse ja elukeskkonna parandamise eesmärke.

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts, Eesti Metsa Abiks

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Leho Tedersoo, Pihel Kuusk

Levitada igaühe looduskaitset

Määratleda koos elanikega kohalikud looduskaitsevajadused ja paluda looduskaitseekspertidelt piirkonda sobivaid lahendusi

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on parandada omavalitsustes looduskaitseliste teadmiste asjakohasust ja kvaliteeti. Kaardistamata kaitsealuste objektide ja liikide puhul võib kahjustamine toimuda teadmatusest. Probleemiks on ka keskkonda kahjustav ja/või vähetõhus tegevus kahjurliikide tõrjel, samuti võõrliikide levitamine. Soovituse tagajärjeks on kohalike elanike suurem kaasatus ja huvi kohalike looduskaitseobjektide ja keskkonnaprobleemide vastu ning teadlikum käitumine nende elusolenditega seotud keskkonnaprobleemide lahendamisel. Tulemuseks võiks olla tõhusam keskkonnakaitse ja kiirem reageerimine keskkonnaprobleemidele.

Juhend

Taust

Probleemi lahenduseks on oluline viia omavalitsuse tasandil kokku kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning elurikkuse valdkonna eksperditeadmised. Teadmatus võib kaasa tuua kaitsealuste objektide ja liikide kahjustamise, keskkonda kahjustava ja/või vähetõhusa tegevuse kahjurliikide tõrjel ning võõrliikide levitamise.

Kui omavalitsusel puuduvad andmed oluliste rohealade kohta, tuleb tellida ekspertanalüüs. Oluline on teada järgmist:

  • milline on metsade seisund;
  • millised on metsades olevad kooslused;
  • kas metsades on riikliku kaitse all olevaid liike ja vääriselupaiku;
  • milliseid metsa-alasid kasutatakse virgestus- või marjametsadena;
  • millised metsad kaitsevad asulat keskkonnamõjude eest;
  • kuidas seonduvad omavalitsuse haldusalal olevad metsad piirnevate omavalitsuste rohevõrgustikuga.

Looduskaitseline info koondatakse Eestis keskkonnaregistrisse ja selle andmestiku rakendus on Eesti Looduse Infosüsteem ehk EELIS. Kuigi teoreetiliselt saab siia kanda väga mitmekesist infot, siis eeskätt koondatakse siia infot, mis võib seada maa kasutajale piiranguid, nt kaitsealade piirid, üksikobjektid, kaitsealuste liikide leiukohad, veekaitsevööndid jms. Kuna liigiinfo menetlemise võime on piiratud, on seni prioriteediks on seatud peamiselt I ja II kaitsekategooria liigid ning võõrliikidest peamiselt karuputked.

EELISesse kantakse ka loodusvaatluste andmebaasi esitatud kinnitatud infot. Liigiinfo kirjete juures on tavaliselt info vaid kirje tekke kohta (s.o andmed vaatleja ja sisestamise aja kohta). Kaitstavate pindalaobjektide puhul on kaardirakenduses esitatud selle piirid ning lingid kaitsekorda kehtestavatele õigusaktidele, mis osutavad selle alaga seotud piirangutele. Tulevikus on EELISe arenduse käigus plaanis liikide leidumuse kõrval esitada ka liikide kaitse- ja ohjamiskavade info, mida praegu tuleb otsida liigi tegevuskavast, mis on avaldatud Keskkonnaameti ja Keskkonnaminsiteeriumi kodulehel. Kõikide liikide kohta kahjuks kava ei ole.

Võõrliikide puhul oleks vaja rohkematele liikidele praktilisi tõrjejuhiseid, hetkel on juhised olemas karuputke, vereva lemmmaltsa ja hispaania teeteo kohta.

Kohaliku omavalitsuse spetsialistid pääsevad ligi kogu ametlikule keskkonnaandmestikule, mis on looduskaitse aluseks. Keskkonnaagentuur (KAUR) vastutab EELISe eest ning omavalitsuse keskkonnaspetsialistidel on võimalik EELISes andmeid vaadata (üldjuhul pole neil õigust teha muudatusi), samuti on võimalik osaleda EELISe kasutamise koolitustel.

Kuna osa liike võivad olla häirimisele tundlikud, on looduskaitseseaduse alusel keelatud avaldada massimeedias (sh internetis) I ja II kaitsekategooria liigi leiukohti, mistõttu see andmestik ei ole ka avalikkusele ligipääsetav. Kui eraisiku maalt leitakse I või II kaitsekategooria liik, siis saadetakse talle selle kohta ühekordne teavitus. Samuti selgitab notar maa ostjale ostetava maaga seonduvaid piiranguid, sh kaitsealuste liikide leidumist. Ka eraomanikul on metsaregistrisse sisse logides võimalik näha oma maal leiduvate kaitsealuste liikide infot (lisaks metsaelupaikadele ka muud elupaigad). Seega on infole ligipääs olemas omavalitsuse spetsialistil ja maaomanikul, kuid kohalikul elanikul, kes tahaks midagi head ära teha, väga lihtsat viisi infole ligi pääseda pole. Kui tahta näiteks talgukorras looduskaitsetöid teha, tuleb tegevust planeerida koos omavalitsusega ja teha koostööd vabaühendustega nagu ELF.

Kvaliteetne liikide leviku info (pildi, liigi arvukuse, kuupäeva ja määraja kontaktiga) on väga väärtuslik, olgu tegemist kas kaitsealuste, n-ö tavaliste või ka võõrliikidega. Seda tasub alati loodusvaatluste andmebaasi lisada (uuendatud ja mugav mobiilirakendus peaks valmima 2021. aasta mais). Sellist infot saab looduse kaitseks koguda ja esitada igaüks ja kui see info on esitatud, saab riik otsuseid tehes või tegevuste kooskõlastusi andes seda arvesse võtta.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Teha igaühele kättesaadavaks info omavalitsuse kaitse all olevatest aladest ja üksikobjektidest ning nendega seotud piirangutest

Soovituse eesmärk

Eesmärk on looduskaitselise ning keskkonnainfo kättesaadavamaks muutmine ja seeläbi elanike teadlikkuse suurendamine. Probleem seisneb looduskaitselise ning keskkonnainfo väheses kättesaadavuses. Igaühe looduskaitse kontseptsiooni rakendamiseks omavalitsustes on vaja kokku viia kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning elurikkuse valdkonna eksperditeadmised.

Head näited

Kanadas Briti Columbias läbi viidud projektis toodi veebiplatvormidel kokku kohalikud elanikud, omavalitsused ja keskkonnaeksperdid, et rakendada kogukonnapõhiselt kliimamuutuste pidurdamisega seotud innovatsioone. Kasutati viit suhtluskanalit: teadusuuringute veebiraamatukogu, e-dialoogid (reaalajas tekstipõhine suhtlus teadlaste ja praktikute vahel, kus avalikkus sai küsimusi ja kommentaare lisada), veebifoorumid, sotsiaalmeedia ja kogemuste vahetamise kaudu õppimise toetamine. Igal kanalil oli oma veebilahendus. Projekti tulemusena leiti, et teadlikkuse suurendamine ja info kättesaadavus on võtmetähtsusega kohalike elanike kaasamisel (Newell ja Dale 2015).

Juhend

Taust

Looduskaitsealasid ja üksikobjekte esile tõstes loome inimestele võimaluse avastada kohalikku loodust. Niisama tähtis on ka piirangute tutvustamine et kõik mõistaksid üheselt, kuidas kaitstavat ala mitte liigselt häirida. Omavalitsuse kindel seisukoht teeb ka metsade majandamise läbipaistvamaks.

Omavalitsuse aladel leiduvate ohustatud liikide tutvustamine õpetab inimesi neid rohkem märkama, vähendab kaitsealuste liikide teadmatut hävitamist arendustöödel ja hõlbustab nende õiguslikku käsitlemist.

Ka looduslike kahjurite ohjamine on keskkonnaküsimus. Kui teha inimestele selgeks ja kergelt kättesaadavaks erinevate tegevuste mõju keskkonnale (nii positiivsed kui negatiivsed), võtavad inimesed tõenduspõhisema hoiaku, mis omakorda viib oma käitumise mõistmisele ja ka harjumuste muutmisele.

Soovituse eesmärgi saavutamiseks on vaja koostööd loodusteadlaste, looduskaitse spetsialistide, kohaliku omavalitsuse ja kohalike elanike vahel, et selgitada välja kohalikud looduskaitse vajadused ning peamised elusolenditest tulenevad keskkonnaohud.

Alt üles lähenemisel kogutud teemade põhjal saavad spetsialistid välja pakkuda just sellesse piirkonda sobivaid lahendusi ja soovitusi. Alt üles ja ülevalt alla lähenemise kombineerimine on tõhus keskkonnakaitse meetod (Ouyang jt 2020) ning teadlikkus kohalikest liikidest ja nende vajadustest aitab vähendada kohalike elanike keskkonda kahjustavat tegevust (Eesti põllupidajaid kaasav uuring, Herzon ja Mikk 2007). Seega on vaja edendada inimeste huvi looduse ja elusolendite vastu.

Selline kohalikele elanikele suunatud ja kohalikul keskkonnal põhinev teavitussüsteem on tõenäoliselt tõhusam viis eesmärgi saavutamiseks kui praegu saadaval olevad laiemad ja üldisemad materjalid. Lähenemine, mille eesmärk on leida kohalikud lahendused kohalikele probleemidele aitab kaasa ka globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisele (Schramm jt 2020).

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts, Eestimaa Looduse Fond, SA Keskkonnaõiguse Keskus

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Tagasi algusesse

Eesmärk: Vähendada oma territooriumil ökoloogilist jalajälge ja võimaldada seda teha ka elanikel.

Kuna energia on osa kõigist tänapäeva probleemidest ja võimalustest, on see ka suurim kliimamuutuste põhjustaja: energeetika põhjustab 60% kogu maailma kasvuhoonegaaside heitest. Eestis on energeetikasektor suurim kasvuhoonegaaside tekitaja: 2018. aastal oli energeetika osakaal koguheitest 88%. Energeetikasektor hõlmab elektri- ja soojatootmist ning kütuste kasutamist tööstuses, transpordis, äri- ja avalikus sektoris, kodumajapidamistes ja põllumajanduses.

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Kasutama ja tootma taastuvenergiat. 
  2. Soodustama taastuvenergia kasutamist ja hajutama taastuvenergia tootmist. 
  3. Vähendama energiatarvet oma territooriumil ja asutustes. 
  4. Planeerima ruumi ja taristut lähtuvalt taastuvenergeetika vajadustest. 

Seos kestliku arengu eesmärkidega:
SDG 7: jätkusuutlik energeetika
SDG 13: kliimamuutustega kohanemine

Suure mõjuga keskkonnateod:

Strateegiliselt planeerida taastuvenergiale ja energiasäästule üleminek

Koostada kliima- ja energiakava, arvestades süsinikuheite vähendamise ja taastuvenergia edendamise põhimõtteid

Soovituse eesmärk

Seada omavalitsuses eesmärk vähendada kohalikku kasvuhoonegaaside heidet ja töötada selle elluviimiseks välja vajalik strateegia. Selleks strateegiaks sobib kliima- ja energiakava. Kliimakava on oluline sisend omavalitsuse arengukavasse, mis peab muu hulgas kajastama looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Kliimakava alusel saab omavalitsus taotleda raha roheinvesteeringuteks.

Soovituse rakendamisel aitab omavalitsus kaasa sellele, et Eesti saab taastuvenergiale (päike ja tuul) üle minna vajalikus tempos. Kui omavalitsuses on paigas taastuvenergia arendamise põhiprintsiibid ja/või kindlad alad taastuvenergia arendamiseks maakonnaplaneeringus või üldplaneeringus, ei pea omavalitsus iga juhtumit eraldi kaaluma ega pelgama kogukonna vastuseisu.

Soovitus on kõige asjakohasem omavalitsustes, kus veel pole kliimakava.

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021)

Head näited

Hiiumaa valla energia- ja kliimakava on esimene kinnitatud kliimakava Eestis. Kavaga seatakse eesmärk keskkonnasõbralikule ja -säästlikule käitumisele, selle teadvustamisele ning roheenergia laialdasemale kasutuselevõtule.

Tartu kliimakava “Tartu energia 2030” seab eesmärgiks Tartu kliimaneutraalsuse 2050. aastaks ja kliimamuutustega kohanemise.

Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava seab eesmärgiks saada pealinn 2050. aastaks kliimaneutraalseks, vähendades linnaelu ja majanduse mõju kliimale ning tehes seda majandust ja linnakeskkonda rikastaval viisil.

Juhend

Taust

Omavalitsuse kohustus arvestada kliimaprobleemidega, samuti neist võrsuvate ohtudega elurikkusele tuleneb juba olemasolevast õiguslikust raamistikust. Oluline on see, et omavalitsused teadvustaksid oma rolli ja vastutust kliimaeesmärkide poole liikumisel. Samuti peab omavalitsusetele olema tagatud asjakohane riiklik raamistik ning kvaliteetne, värskemaid teaduspõhiseid järeldusi kajastav info kaalutlusotsuste langetamiseks.

Keskkonnaühenduste energeetikavisiooni kohaselt koosneb kliima- ja energiakava koostamine järgmistest sammudest:

  1. Kasvuhoonegaaside heitmete hetkeseisu ja emissioonide vähendamise potentsiaali väljaselgitamine. Kui seda pole varem tehtud, on vaja läbi viia värsked uuringud omavalitsuse energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside emissioonide kohta ning määrata kindlaks omavalitsuse energiasäästu potentsiaal ning taastuvenergia tootmise ja kasutamise potentsiaal.
  2. Teaduspõhine eesmärkide seadmine, mille käigus selgitatakse välja, mida riiklikult, ELi ja maailma tasemel võetud kliimaeesmärgid konkreetsele omavalitsusele tähendavad ning kui palju raha on tarvis kliimaneutraalse majanduse suunas liikumiseks. Seatud eesmärkidele tuginedes lühikese kuni keskpika perspektiiviga kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise strateegia väljatöötamine koos konkreetsete vahe-eesmärkide ja järelevalvega.
  3. Kasvuhoonegaaside heitmete vähendamisega seotud strateegia ja progressi avalikult kättesaadavaks tegemine. Avalikustamisel saab tugineda TCFD-lt (kliimaga seotud finantsteabe avalikustamise töörühm) saadud soovitustele, mida kohandada Eesti omavalitsuste kasvuhoonegaaside heitmete vähendamiseks neljal tasandil:
    1. juhtimine (osapoolte rollid),
    2. strateegia (kirjeldatud kliimamuutusega seotud riskid ja võimalused võetud eesmärgi taustal),
    3. riski- ja võimaluste juhtimine (heitmetega seotud riskide ja eesmärkide integreerimine omavalitsuse olemasolevatesse protsessidesse) ja
    4. heitmete vähendamisega seotud mõõdikud ja eesmärgid (sh regulaarne aruandlus)

Kui omavalitsus avalikustab kliima- ja energiakava elluviimise e-töölaua ja uuendab seda reguaarselt, on ka elanikel võimalik mõista, miks erinevaid süsinikueheite vähendamise tegevusi tehakse ja kuidas kodukoha tulemus paraneb. Lisaks TCFD-le võib kasutada erasektori algatuse Science Based Targets viisi, kuidas avalikustada kliima- ja energiakavade põhjal selgelt seatud ja välja öeldud süsinikuheite vähendamise arveesmärgid.

Oluline on silmas pidada, et munitsipaalsektori energiatarbimine ja heide on enamikus omavalitsustes elamusektori, ärisektori ja eratranspordiga võrreldes marginaalne. Seega on oluline munitsipaalsektori meetmete kõrvale luua meetmeid, mis soodustavad kiiret emissioonide vähenemist teistes sektorites.
Teaduskirjanduses on kirjeldatud Inglismaa kohalike omavalitsuste edusamme ja raskusi kliimaküsimustega tegelemisel. Seejuures on esile toodud kogukonnaga ja valitsusväliste organisatsioonidega sisseseatud koostöö olulisust (Atkinson 2013). Probleemne on aga kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete koormavus ning tulususe pikk perspektiiv, mistõttu võib kannatada valimistsüklitest sõltuvate poliitikute motivatsioon kliimaprobleemidega tegeleda. Oluline on see, et keskvalitsus tagaks piisava toe ja info kohaliku tasandi otsuste tegemiseks (Atkinson 2013).

Uus-Meremaa omavalitsuste puhul on märgitud, et kohalike plaanide ja kavade abil on võimalik väga tõhusalt tegeleda nii kliimaprobleemidega kui ka kaasnevate ohtudega elurikkusele, küll aga on seejuures ülioluline, et otsuseid toetaks kvaliteetne teaduslik info. Raskusi võib tekitada eraomanike vastuseis nende õigusi piiravatele avalikke huve teenivatele meetmetele, mistõttu on oluline välja töötada asjakohased kompensatsioonimeetmed (Warnock ja Wheen 2008).

Äramärkimist väärib, et Euroopa kohtud on järjepanu tunnustanud keskkonnaorganisatsioonide ja üksikisikute õigust nõuda riikidelt ja kohalikelt omavalitsustelt kliimaeesmärkide ning tulevaste põlvkondade õigustega kooskõlalisi meetmeid, plaane ja kavasid (nt Urgenda kaasus Hollandis (2019), Friends of the Irish Environment kaasus Iirimaal, Commune de Grande-Synthe (2020) ja Notre Affaire à tous (2021) kaasused Prantsusmaal, lisaks menetluses olev Portugali noorte kliimakaebus Euroopa Inimõiguste Kohtus).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Mondo 

Soovitust hindas: Mario Kadastik, Pihel Kuusk

Üld- või maakonnaplaneeringus määrata kindlad alad taastuvenergia arendamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on kavandada tuule- ja päikeseelektri tootmisjaamade ruumiline paigutus. Lihtsustada ja kiirendada uute tootmisjaamade loomist, andes varakult selged juhised, mis piirkondades on see lubatud või keelatud ning millistes mastaapides. Kui ruumiline paigutus selge, saab omavalitsus lihtsustada tuule- ja päikeseparkide rajamiseks lubade andmist, et aidata kaasa Eesti üleminekule taastuvenergia kasutamisele.

Hetkel on mitmed arendused takerdunud regulatiivsesse kontrolli, kuna keskkonnamõjude uuringud, keskvõrgu võimekus või muud takistused on selgunud alles pikaajalise kooskõlastuse faasis.

Soovitus on eriti asjakohane rannikuääre omavalitsustes, kus peab arvestama võimalike tuuleparkide, merepõhja, lindude rände ja teiste aspektidega. Tuuleenergia suurem kasutamine mõjutab Eesti põhja- ja lääneranniku alasid, kus eelplaneerimine ja mõjude uuringud lihtsustaksid ja kiirendaksid tuuleparkide väljaehitamist.

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021) 

Taust 

Energeetikavisiooni kohaselt

tuleb jaamade paigutamisel toetuda põhjalikele keskkonnamõju uuringutele, sh välitöödele. Jaamu ei tohi paigutada kaitsealuste loodusobjektide ja selliste liikide nagu röövlindude, veelindude, nahkhiirte, hüljeste, lendorava elupaikade vahetusse lähedusse ega olulistele liikumisteedele. Jaamade paigutamisel tuleb eelistada mitmeotstarbelist maakasutust või asukohti, kus puudub ruumikonkurents teiste maakasutusviisidega, näiteks hoonete katused ja suletud karjäärid.

Suurbritannias kaalutakse tulevikku vaatavalt erinevaid regionaalseid võimalusi, kuhu ja kui palju on paigaldatud eri tüüpi võimsust ning mis oleks seal teoreetiline maksimum. Selline etteplaneerimine annab võimaluse kogukonnal mõttega harjuda ning lihtsustab ka loamentlust.

Taastuvenergia jaoks vajaliku maakasutuse etteplaneerimine annab ka investoritele parema tulevikuvaate ja võimekuse planeerida.

Siiski peab tuule- ja päikeseenergiajaamade ruumilisel planeerimisel arvestama mitme aspektiga (Wright jt 2016).
1. Iga konkreetne arendusprojekt on erinev, seega on keskkonnamõjude ja teised uuringud vaja teha igaühe kohta eraldi. Samal ajal on looduskaitseaspektid, näiteks erinevate liikide elualad, täpselt teada, mis võimaldab need koos ümbrusega parkide alana välistada.

2. Multifunktsionaalsus: taastuvenergiajaamu on võimalik rajada piirkondadesse, kus need ei võta ära muud kasulikku maapinda. Näiteks kavandada päikesepaneelid katustele või paigaldada maapargid postide otsa (nn kahene kasutus, ingl dual use). On selgunud, et mitmed teraviljad või õistaimed kasvavad poolvarjus paremini kui lauspäikeses. See võimaldab sama maapinda kasutada tolmeldajate kasvatamiseks või viljapõldudena.

Etteplaneeritud taastuvenergia kasutusalad või kasutusvormid lihtsustavad detailplaneeringute kinnitamist ja ehituslubade protsessi. See omakorda muudab jaamade planeerimise investoritele huvipakkuvamaks. (Planning for Renewable… 2009)

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Mondo

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Suurendada taastuvenergia tootmist ja kasutamist

Kasutada omavalitsuse asutustes 100% taastuvatest ja kestlikest allikatest pärinevat energiat

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suurendada roheenergia tarbimist omavalitsuse eeskuju kaudu. Samas on oluline eristada, milline on roheline energia ja milline mitte.

Head näited

Juhend

Taust 

Euroopas levinud praktika kohaselt tarbivad omavalitsused oma asutustes ja territooriumil taastuvenergiat.

Eestis on praegu probleem, et energiapaketid ei ole selgelt eristatud (nt must, hall ja roheline elekter). Rohepakettide üle arvestuse pidamine tagab ostetud ja toodetud energia bilansi. Ühtlasi motiveerib see rohkem kasutama taastuvenergiat.

Omavalitsuse eeskuju taastuvenergia kasutajana võib motiveerida elanikke roheenergiale üle minema.

Soovituse esitas: Koosloodus 

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Võimaldada väiketootjatel energiaturul osaleda, luues energiaühistuid või soodustades kogukondade energiaühistuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on demokratiseerida elektriturgu ehk vähendada lõhesid energiaturul tegutsevate suurettevõtjate ja eraalgatuste vahel. Energiaühistute algatajate ja omanike ringis on elanikud ise. Ühistud aitavad inimestel taastuvenergeetikat paremini mõista ning panustada selle osakaalu suurendamisse. Seega saab energiaühistute kaudu inimeste käitumist suunata.

Energiaühistute loomine laiendab võimalusi väikeinvestoritel ja teistel turuhuvilistel liituda roheenergia tootmisega. Seeläbi väheneb nii omavalitsuse kui ka riigi süsinikujalajälg ja kiireneb rohepööre.

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021)  

Head näited

Juhendid

Taust 

Keskkonnaühenduste energeetikavisiooni kohaselt saab omavalitsus kodanikke senisest rohkem rohepöördesse kaasata just energiaühistute kaudu. Energia ühistulise tootmise kaudu on kodanikud algusest peale kaasatud.

Eestis moodustavad taastuvenergia tootmise praegu suurinvestorite tootmiskeskused ja üksikisikute kodused lahendused. Vahepealsed kooperatiivsed lahendused peaaegu puuduvad, kuna see on seadustega piiratud.

Taastuvenergia odavus ja kättesaadavus ning hajatootmise võimalus avavad tee uute tegutsejate sisenemiseks elektriturule. Nende seas on üle Euroopa järjest tekkivad energiaühistud, mille algatajate ja omanike ringis on kohalikud elanikud ise. Teiste riikide kogemus näitab, et ühistuliste omandivormide kaasabil on võimalik leida sobivat tasakaalu kohalike omavalitsuste, kogukondade ja taastuvenergia arendajate huvide vahel. Niiviisi suurendatakse sõltumatust monopolidest, luuakse rohkem väärtust oma kodukohta ja kiirendatakse taastuvenergiale üleminekut. Energiaühistute loomiseks on just nüüd õige aeg, kuna Euroopa Liidu õigustik on äsja muutunud energia ühistootmist soosivamaks. (Keskkonnaühenduste energeetikavisioon 2021)

Energiaühistud on mitmes Euroopa riigis levinud. Eriti eesrindlik on Saksamaa, kus peaaegu pool kogu toodetud roheenergiast ostetakse energiaühistute käest.

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine

Soovitus hindas: Mario Kadastik

Vähendada energiakulu

Vähendada energiatarbimist ja lõpetada ebavajalik energiakasutus omavalitsuse territooriumil ja asutustes

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada energiakulu igal elualal, säilitades ühiskondliku heaolu. Energiasäästu saab saavutada, kui loobuda energiamahukate luksuskaupade ja -teenuste üleliigsest tarbimisest.

Juhend

Taust 

Suure ökoloogilise jalajäljega riikides nagu Eesti on võimalik energia tarbimist efektiivsussäästu ja energia kokkuhoiu tulemusena oluliselt vähendada ilma järeleandmiseta ühiskondlikus heaolus. Üleliigsest tarbimisest loobumise korral jääksid inimestele endiselt alles kõik tänapäevased mugavused nagu soe ja valgustatud tuba, internetiühendus ja vajalik kodutehnika, samuti säiliks kõigi oluliste avalike teenuste kättesaadavus. Seejuures väheneks üleliigsest tootmisest tingitud töötundide arv ja inimestel oleks oluliselt rohkem aega tegeleda näiteks iseendale ja oma kogukonnale väärtust loovate tegevustega. Mõistagi tuleb see, millest täpselt ühiskond on valmis loobuma, leppida kokku demokraatlikul teel.

Omavalitsus saab inimestele soovitada, kuidas olla säästlikum, pakkudes suuniseid ja alternatiive (nt hõõglampide asendamine LED-pirnidega, elektriauto kasutamine sisepõlemismootoriga auto asemel jne). Kõige jõulisemalt muudab energiapillavat käitumist vähemalt sama heade alternatiivide pakkumine või maksusüsteemi muutmine, mis muudab reostavama toote/teenuse piisavalt kalliks, et kogutud maksulisaga saab toote/teenuse keskkonnamõju heastada (nn süsinikumaks) (Girod jt 2014).

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Tagasi algusesse

Eesmärk: Jõuda ringmajandusse, kus ressursse kasutatakse säästlikult ja kokkuhoidlikult, hoides neid ringluses nende kõrgeimas väärtuses võimalikult kaua, ning nii, et põletusse ja ladestusse suunatakse jäätmeid minimaalselt.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma?

  1. 2022. aasta lõpuks looma koostöös kohalike ettevõtetega esimesed korduskasutussüsteemid jäätmetekke vähendamiseks ja tagama elanikele jäätmete liigiti kohtkogumise võimalused, et suunata ringlusse oluliselt rohkem materjale kui praegu.
  2. Finantsstiimulitega soodustama kohalike korduskasutussüsteemide teket: suunama investeeringud kohalike korduskasutuslahenduste (paranduskohad, renditeenused, jagamisteenused) käivitamiseks, et luua uusi töökohti ja vähendada jäätmeteket.
  3. Muutma olemasolevaid hankelepinguid ja tagama uute hangete puhul, et kõigil omavalitsuse territooriumil elavatel ja tegutsevatel jäätmevaldajatel (kinnistu või ehitise omanikel, korteriühistutel ja teistel jäätmetekitajatel) oleks liigiti kohtkogumise võimalus.
  4. Tagama liigiti kogutud jäätmete üleandmise teenuse kõigile omavalitsuse territooriumil elavatele ja tegutsevatele jäätmevaldajatele.
  5. Väärindama biojäätmeid, et vähendada kohalike põllumajandusettevõtete ja elanike kasvuhoonegaase ning toota taastuvenergiat ja orgaanilisi väetisi.

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Suurendada korduskasutussüsteemide ja jäätmete liigiti kohtkogumise kättesaadavust

Soodustada kohalike korduskasutussüsteemide teket ja kasvu

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suunata investeeringud kohalike korduskasutuslahenduste (paranduskohad, renditeenused, jagamisteenused) tekkeks ja töölesaamiseks.

Korduskasutussüsteem – teenusepakkuja loodud süsteem, mis annab tarbijatele ringlusse esemed (nt topsid, nõud, tööriistad) nende esmaotstarbeks ning tagab nende esemete puhtuse, korrashoiu ja vajaduse korral parandamise.

Soovituse rakendamisel väheneb jäätmete teke, suureneb asjade ja materjalide korduskasutus ning tekib uusi töökohti (Hoog ja Ballinger 2015).

Head näited 

  • Kohalikud korduskasutussüsteemid, sadu näiteid üle maailma (Appendix I)
  • Talutoodete kojukande teenus The Modern Milkman. Inglismaal müüb mahla ja piima korduskasutatavates pakendites. Tühi taara kogutakse kliendi juurest kokku ning suunatakse tagasi kohaliku tootja juurde.
  • Üle 2500 kohviku Saksamaal kasutab pandikohvitassi jagamissüsteemi RECUP. Müüjad saavad veebi kaudu registreeruda ja kliendid rakenduses otsida, millisesse kohvikkuse on võimalik tops pandiraha vastu tagastada.

Juhendid

Taust

Omavalitsus saab soodustada korduskasutus- ja asjadevahetuspunktide teket olemasolevate jäätmejaamade juurde, et pikendada kasutuskõlblike toodete eluiga ja seeläbi vähendada ressursside raiskamist ja jäätmeteket. Selliste punktide juurde parandusteenuse lisamine aitab luua ka uusi töökohti.Omavalitsus saab finantsstiimulite abil aidata juba tegutsevatel korduskasutuspoodidel ja parandustöökodadel kasvada.

Kohaliku nõudelaenutus- ja pesusüsteemi loomine pakub omavalitsuse territooriumil toimuvatele üritustele jätkusuutliku alternatiivi, sest ühekordsete toodete asemel kasutatakse ürituste toitlustamisel korduskasutatavad nõusid, söögiriistu ja joogitopse. (Reusable vs Single-Use Packaging, 2020)

Korduskasutussüsteemide kasvule aitab kaasa, kui lisada omavalitsuse territooriumil toimuvate sise- ja välisürituste korraldamise nõuetesse kohustus kasutada toitlustuses korduskasutavaid nõusid, söögiriistu ja joogitopse. Ühekordsetele nõudele, topsidele ja söögiriistadele alternatiivi otsimine on vajalik, sest 3. juuliks 2021 rakendub ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja oksüdantide toimel lagunevast plastist valmistatud toodete turule laskmise keeld. Ühekordse plasti direktiivi põhieesmärk on loobuda ühekordsest plastist, liikudes korduskasutustoodete ja -süsteemide poole. Direktiiv võimaldab suurendada korduskasutatavate alternatiivide osakaalu, mitte lihtsalt minna üle muust materjalist tehtud ühekorratoodetele.

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things, bioneer.ee

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Kaasata jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu lahenduste arendamisse kogukonna esindajad ja kohalikud ettevõtjad

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on luua inimkesksed ja tasuvad lahendused nii kodumajapidamises kui ka ettevõtluses tekkivate jäätmete liigiti kogumise hõlbustamiseks ja ringlusse suunamiseks.

Soovitus on eriti oluline hajaasustusega omavalitsustes, kus praegu on liigiti jäätmete kogumine ja ringlusse suunamine kas puudulik või väga kulukas.

Head näited

Juhendid

Taust  

Jäätmekäitlusviiside kliimamõju uuring (Hoog ja Ballinger 2015) tõi välja, et kõige suurem kliimamõju on jäätmete ladestamisel ja põletamisel. Kliimamõju vähendamiseks on kõige mõjusam vältida jäätmete teket. Sellest mõjususelt järgmine on jäätmete ringlussevõtt (biojäätmete puhul
kompostimine jms).

Jäätmete ringlussevõtu suurendamiseks puudub praegu inimeste kaasamise protsess. Samal ajal on osa probleemist inimeste teadmatus või ükskõiksus. Kui kohalikud inimesed ringlussevõtu süsteemi väljatöötamisse kaasata, suureneb ka meetmete efektiivsus (Kurian 2006).

Igas omavalitsuses võiksid olla biojäätmete ringlussevõtu lahendused: kompostimine, biogaasi tegemine, võimalusel loomasöödaks suunamine. Omavalitsus saab luua kohalikele vajadustele vastava süsteemi nii kogumiseks kui ka väärindamiseks. Uue süsteemi loomine koostöös kohalike ettevõtjate, kogukondade esindajate, rahastajate ja teise sidusrühmadega tagab nende teenuste jätkusuutlikkuse.

Soovituse esitas: SA Things, Teeme Ära SA

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Luua elanikele pakendi- ja biojäätmete liigiti kohtkogumise võimalused hiljemalt 2022. aasta lõpuks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on kiirendada pakendi- ja biojäätmete liigiti kogumise ja ringlusse suunamise kättesaadavust kõigile omavalitsuse territooriumil elavatele ja tegutsevatele jäätmevaldajatele.

Euroopa Liidu üleminek ringmajandusele toob toob Eestile järgmised kohustused.

  1. Aastaks 2025 tuleb olmejäätmeid ringlusse võtta ja nende korduskasutust ette valmistada 55% , 2030. aastaks 60% ning 2035. aastaks juba 65% ulatuses.
  2. 2023. aasta lõpuks peab biojäätmeid liigiti koguma. Kuna Eestis kehtib biojäätmete liigiti kogumise kohustus, tuleb see ka kõigis omavalitsustes reaalselt tagada enne 2023. aasta lõppu.

Head näited

Korraldatud jäätmevedu Saaremaa valla Kuressaare piirkonnas

Taust 

Jäätmekäitlusviiside kliimamõju uuring (Hoog ja Ballinger 2015) tõi välja, et kõige suurem kliimamõju on jäätmete ladestamisel ja põletamisel. Kliimamõju vähendamiseks on kõige mõjusam vältida jäätmete teket. Sellest mõjususelt järgmine on jäätmete ringlussevõtt (biojäätmete puhul kompostimine jms).

Teadusuuringute tulemused näitavad, et edukas prügi- ja jäätmepoliitika kujundab elanike harjumusi, pakkudes mugavaid asukohti ja selgeid juhiseid prügi sorteerimiseks (Xu jt 2017). Sel viisil saab omavalitsus välja töötada tõhusad keskkonnakaitse meetmed.

Keskkonnaameti analüüsist selgub, et

et 2020. aastal oli Eestis jäätmete äravedu
eeskujulikult korraldatud vaid 29 kohalikus omavalitsuses 79-st. Endiselt on 17 sellist omavalitsust, mille elanikel on tegelikult võimalik koduväravas ära anda vaid segaolmejäätmeid. Erinevus kohalike omavalitsuste jäätmehoolduseeskirjade ja tegelikult korraldatud jäätmeveo vahel on märgatav. Köögi- ja sööklajäätmeid peaks jäätmehoolduseeskirja järgi saama ära anda 49 omavalitsuses, vastavad hanked on aga korraldatud ainult 44-s. Pakendeid peaks jäätmehoolduseeskirja järgi saama ära anda 19 omavalitsuses, kuid see on korraldatud vaid 16 linnas-vallas.

SEI Tallinn tehtud uuringu põhjal on Eesti aritmeetiline keskmine pakendite osakaal
segaolmejäätmetest 31,65% (Segaolmejäätmete… 2020).

Kuna tegemist on mitmeid osapooli puuduva muudatusega, tuleb sellega alustada kohe. Soovituslikud sammud omavalitsusele:

  1. motiveerida jäätmetekitajaid majapidamises biojäätmeid liigiti koguma ja kodus kompostima;
  2. tõsta jäätmetekitajale alternatiivkulu biojäätmete äraveo hinda langetades ja/või segaolmejäätmete äraveo hinda tõstes;
  3. toetada biojäätmest toodetud materjali turule toomist, nt nõuda kompostimise sertifitseerimist linna jäätmekäitluskeskuse käitajalt ja/või lihtsustada biojäätmeid väärindavate ettevõtete turule sisenemist;
  4. reguleerida segaolmejäätmete käitlemise võimalusi nii, et see tõstaks segaolmejäätmete realiseerimise hinda ja tagaks biojäätmete eraldamise ja funktsionaalse kasutamise;
  5. luua toimiv järelevalve näiteks koostöös jäätmevedajatega.

Biojäätmete liigiti kogumisest saab omavalitsus sisendmaterjali biogaasi ja biometaani tootmiseks. Seda saab kasutada elektri ja sooja koostootmiseks või puhastada kohalike sõidukite taastuvkütuseks. Rootsis on 94% transpordigaasist kohalikest biojäätmetest toodetud biometaan. Lisaks biogaasile saab biojäätmetest ka väetist kohalikele põllumeestele. Biometaani kui sõidukikütuse jalajälg on võrreldes diislikütusega 80% väiksema CO2-heitega.

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Mõjusad keskkonnateod:

Soodustada keskkonnahoidlike ürituste korraldamist

Kehtestada ühtsed nõuded keskkonnahoidlike ürituste korraldamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tuua omavalitsuse määrustesse ja kordadesse sisse ühtsed nõuded keskkonnahoidlike ürituste korraldamiseks nii sise- kui välisüritustel. Ühtsed nõuded aitavad tagada korduskasutuslahenduste turuosa kasvu ja hoogustada kohalikku majandust. Ühtsed nõuded tagavad ka ürituste korraldajate võrdse kohtlemise.

Soovitus sobib kõigisse omavalitsustesse, aga on eriti asjakohane neis linnades-valdades, kus korraldatakse regulaarselt suurüritusi. Soovitust on oluline järgida ka mereäärsetes omavalitsustes, kust plastprügi võib kergesti merre sattuda ja sealset keskkonda ja elustikku negatiivselt mõjutada.

Head näited

Taust

Soovituse rakendamine aitab eeskätt selgitada inimestele jäätmete sorteerimise võimalusi ja vajadust. Omavalitsuse eesmärk võiks olla välja töötada ja levitada juhised miinimumjäätmetega ürituste korraldamiseks ning võimalusel pakkuma miinimumjäätmetega ürituste korraldajatele rahalist soodustust (rent vms).

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things

Soovitust hindas: Tuul Sepp 

Teha üritustel kohustuslikuks jäätmete liigiti kogumine, nõuda korduskasutuslahenduste eelistamist ning teostada järelevalvet nõuete täitmise üle

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on hoogustada korduskasutuslahendusi, et vähendada jäätmeteket ja ühtlustada jäätmete liigiti kogumise nõuet. Oluline on teha järelevalvet korduskasutuslahenduste kasutamise üle ja jälgida, kuhu liigiti kogutud jäätmed liiguvad. Niimoodi saab suurendada jäätmete ringlussevõttu ja vältida rohepesu juhtumeid (nt üritusel on liigiti kogumine, kuid jäätmevedaja viib kõik ära kui segaolmejäätmed).
Soovituse rakendamisel aitab omavalitsus kaasa uue normaalsuse tekkimisele, kus liigiti kogumine on tagatud nii sise- kui välisüritustel.

Omavalitsus saab korduskasutuse edendamiseks teha järgmist:

  1. kehtestada avaliku heakorra eeskirja, mis sätestab avalikel üritustel jäätmekogumise viisid korraldajatele, toitlustajatele ja teistele osapooltele;
  2. uuendada oma allasutuste hooldusfirmat;
  3. soodustada jäätmete ringlussevõtu ettevõtete teket;
  4. siduda toetused ja tunnustused keskkonnahoiu põhimõtete järgimisega ürituste korraldamisel ja läbiviimisel.

Head näited

Juhendid

Taust 

Korduskasutuslahenduste eelistamine on seotud 2021. aastal rakenduva ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja oksüdantide toimel laguneva plastist valmistatud toodete turule laskmise keeluga (nn ühekordse plasti direktiiv). Näiteks keelatakse plastist joogikõrte, plastsöögiriistade ja ühekordsete vahtpolüstüreenist joogitopside esmakordne turuletoomine. Direktiivi kohaldatakse ühtmoodi nii fossiilkütustest toodetud, biopõhisele, biolagunevale ja kompostitavale kui ka komposiitmaterjalidest plastile, näiteks polümeerkihiga kaetud paberist või kartongist esemetele.

Plasti laiaulatuslik kasutus sai alguse 1950ndatel, tänapäevaks on toodetud u 6300 miljonit tonni plastjäätmeid. Sellest kogusest 9% on taaskasutuses, 12% põletatud ja 79% jõudnud prügilatesse ja looduskeskkonda (Geyer jt 2017). Plastjäätmete jõudmine ookeanidesse, aga ka mujale loodusesse on suur oht nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele (Thompson jt. 2009). Samas näitavad analüüsid, et ühekordsete plastesemete keelustamine on pigem väikse keskkonnamõjuga, vähendades Euroopa plastipõhist merereostust 5,5% võrra (0,06% globaalselt) (Herberz jt 2020).

Ühekordsete plasttoodete keelustamise kriitikud on toonud välja, et see lähenemine ei võta arvesse paljusid ületootmisega seotud üldisi keskkonnaprobleeme, ning sihib vaid „ületarbimise jäämäe“ nähtavat tippu (Miller 2020). Et vähendada pakendamisega seotud keskkonnamõju, ei piisa ühekordse plasti keelustamisest, kuid samas tuleks suurt ühiskondliku toetust ühekordse plasti keelustamisele kasutada ära soodsa pinnasena teiste ületarbimisega seotud muudatuste juurutamiseks.

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, Peipsi Koostöö Keskus

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Vähendada ohtlike ainete kasutamist

Eelistada allasutustes, hangetes ja taristuprojektides ringlussevõtuks sobivaid materjale

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suurendada omavalitsuse asutustes ostetavate esemete, vahendite ja materjalide keskkonnahoidlikkust.

Soovitus on seotud rohehangete kategooria soovitusega luua kemikaalide ja muude ohtlike ainete strateegia ja arvepidamine.

Kohalike omavalitsuste vastutusalas on koolide, lasteaedade ja administratiivhoonete, aga ka teede ja sildade ehitus ning hooldus. Seega on omavalitsuste võimuses sätestada tingimused kasutatavate materjalide keemilise koostise kohta. See aitab tagada, et ehitajatel ja peatöövõtjatel on piisavad teadmised, et vähendada ehitus- ja hooldusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainete võimalikke riske.

Head näited

  • Stockholmi kemikaalide arengukava
  • Pärnu on esimene linn Eestis, kes Stockholmi eeskujul on endale koostanud kemikaalide tegevuskava. Kava eesmärk on hoida Pärnu kui tervislikku eluviisi edendava linna staatust. Tegevustest sisaldab  kampaaniaid linnaelanikele ning Pärnu linnavalitsuse ja hallatavate asutuste töötajate suutlikkuse tõstmist roheliste hangete alal. Kemikaalide tegevuskava on kinnitatud Pärnu jäätmekava 2019-2023 lisana. 

Juhend

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Tagasi algusesse

Eesmärk: Luua usaldusväärne keskkond selleks, et elanikud oleksid linnas/vallas toimuvaga hästi kursis, et eri osapooled looksid koos kohalikke lahendusi ning et sünniks kestlikke omaalgatusi ja koostööalgatusi.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Olema avatud ja koostööaldis, sest kestlik üleminek jätkusuutlikule ühiskonnakorraldusele eeldab väärtusruumi kasvatamist.
  2. Tagama omavalitsuse tulevikuplaanide ja -suundade läbipaistvus ja osalusvõimalused nii nende kokkuleppimisel kui ka elluviimisel.
  3. Looma ja hoidma aruteluruumi üldiste hüvede sõnastamiseks ja avalikes huvides otsuste tegemiseks.
  4. Sarnaselt igaühe looduskaitse põhimõtetele otsima ja leidma kohalikud lahendused kohalikele probleemidele koostöös elanike, ettevõtjate, vabaühenduste ja ekspertidega.

Suure mõjuga keskkonnateod:

Tasakaalustada strateegiates ja neist lähtuvates tegevuskavades eri osapoolte huve ning kaasata kohalikku kogukonda

Kaasata kohalikke elanikke, ettevõtjaid ja ühendusi kliima- ja energiakava koostamise kõigis etappides

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suurendada kliimaneutraalsete energialahenduste varast kasutuselevõttu, vähendades kohalike elanike vastumeelsust neile lahendustele.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi ja eeskätt neid, kus on tuuleenergia kasutamise potentsiaal.

Taust

Kuna kliimamuutuste pidurdamine ja üleminek tasakaalus majandus- ja ühiskonnakorrale vajavad kõrgeid eesmärke, on vaja muutustest puudutatud osapooled võimalikult vara protsessi kaasata.

Inimesi tuleb senisest oluliselt paremini teavitada ning anda neile otsustamisõigus. Viimast saab teha näiteks nii, et delegeerida otsustusõigus kohalikule rahvakogule.

Tuuleparkide loomisel võiks pakkuda kohalikele elanikele osalust projekti tuludes. See tekitab omanikutunnet ning suurendab elanike heakskiitu tuuleenergiale. Seegi meede eeldab kohaliku kogukonna kaasamist väga varases faasis.

Kohaliku elanikkonna kaasamine väga varases faasis on kasulik, sest see:

  1. annab elanikele infot võimalike tulevikuprojektide kohta;
  2. aitab väga varases faasis leevendada ühiskondlikke valuküsimusi;
  3. tekitab suurema teadlikkuse kaudu pigem positiivse hoiaku uute lahenduste suhtes.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Mario Kadastik 

Tagada looduskaitse- ja keskkonnainfo kättesaadavus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on parandada looduskaitselise ja keskkonnainfo kättesaadavust kohalikul tasandil. Infole ligipääsu saab parandada, järgides igaühe looduskaitse põhimõtteid.

Omavalitsuse tasandil tuleb kokku viia kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning ekspertteadmised, millistel meetoditel elurikkust säilitada. Info halva kättesaadavuse tagajärjeks võib olla kaitsealuste objektide ja liikide kahjustamine teadmatusest või keskkonda kahjustav ja/või vähetõhus tegevus kahjurliikide tõrjel, samuti võõrliikide levitamine. Selline kohalikele elanikele suunatud ja kohalikul keskkonnal põhinev teavitussüsteem ehk kohalikele probleemidele kohalike lahenduste otsimine aitab kaasa ka globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisele (Schramm jt 2020).

Soovituse rakendamisel on elanikud rohkem kaasatud ning looduskaitseobjektidest ja keskkonnaprobleemidest rohkem huvitatud. Tulemuseks võib olla tõhusam keskkonnakaitse ja kiirem tegutsemine keskkonnaprobleemide (nagu võõrliigid) esile kerkimisel, mis aitab takistada nende laiemat levikut.

Juhendid

Taust

Soovituse eesmärgi saavutamiseks on vaja koostööd loodusteadlaste, looduskaitse spetsialistide, kohaliku omavalitsuse ja kohalike elanike vahel, et välja selgitada kohalikud looduskaitsevajadused ning peamised elusolenditest tulenevad keskkonnaohud. Alt üles kogutud teemade põhjal saavad spetsialistid välja pakkuda just sellesse piirkonda sobivaid lahendusi ja soovitusi.

Alt üles ja ülevalt alla lähenemise kombineerimine on tõhus keskkonnakaitsemeetod (Ouyang jt. 2020) ning teadlikkus kohalikest liikidest ja nende vajadustest aitab vähendada kohalike elanike keskkonda kahjustavat tegevust (Eesti põllupidajaid kaasav uuring, Herzon ja Mikk 2007).

Looduskaitseline info koondatakse Eestis keskkonnaregistrisse ja selle andmestiku rakendus on Eesti Looduse Infosüsteem ehk EELIS. Eeskätt koondatakse EELISesse info, mis võib seada maa kasutajale piiranguid: kaitsealade piirid, üksikobjektid, kaitsealuste liikide leiukohad, veekaitsevööndid ja muu selline. EELISesse kantakse ka loodusvaatluste andmebaasi esitatud kinnitatud infot, seega liigub kodanikuteaduse info edasi riigisüsteemi.

Tulevikus on EELISe arenduse käigus plaanis liikide leidumuse kõrval esitada ka liikide kaitse- ja ohjamiskavade info, mida praegu tuleb otsida liigi tegevuskavast, mis on avaldatud Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Kõigil liikidel kahjuks ka kava ei ole.

Võõrliikide puhul oleks vaja rohkematele liikidele praktilisi tõrjejuhiseid. Hetkel on juhised olemas karuputke, vereva lemmmaltsa ja hispaania teeteo kohta.

Keskkonnaagentuur vastutab EELISe eest ning omavalitsuse keskkonnaspetsialistid saavad EELISesse ligipääsu andmete vaatamiseks (üldjuhul pole neil õigust teha muudatusi). Samuti on võimalik osaleda EELISe kasutamise koolitustel. Seega on kohaliku omavalitsuse spetsialistidel võimalus ligi pääseda kogu ametlikule keskkonnaandmestikule, mis on looduskaitse aluseks.

Kohaliku omavalitsuse spetsialistid pääsevad ligi kogu ametlikule keskkonnaandmestikule, mis on looduskaitse aluseks. Keskkonnaagentuur vastutab EELISe eest ning omavalitsuse keskkonnaspetsialistidel on võimalik EELISes andmeid vaadata (üldjuhul pole neil õigust teha muudatusi). Samuti on võimalik osaleda EELISe kasutamise koolitustel.

Kodaniku ligipääs infole on kehvem. Kuna osa liike võivad olla häirimisele tundlikud, on looduskaitseseaduse alusel keelatud avaldada massimeedias (sh internetis) I ja II kaitsekategooria liigi leiukohti, mistõttu see andmestik ei ole ka avalikkusele ligipääsetav. Kui eraisiku maalt leitakse I või II kaitsekategooria liik, siis saadetakse talle selle kohta ühekordne teavitus. Samuti selgitab notar maa ostjale ostetava maaga seonduvaid piiranguid, sh kaitsealuste liikide leidumist. Ka eraomanikul on metsaregistrisse sisse logides võimalik näha oma maal leiduvate kaitsealuste liikide infot (lisaks metsaelupaikadele ka muud elupaigad). 

Seega on infole ligipääs olemas omavalitsuse ametnikul ja maaomanikul, kuid kohalik elanik, kes tahaks midagi head ära teha, loodushoiu infole ligi ei pääse. Seetõttu on oluline, et omavalitsus hoolitseb vastava info kättesaadavaks tegemise eest. Kui tahta näiteks talgukorras looduskaitsetöid teha, tuleb teha koostööd selliste vabaühendustega nagu Eestimaa Looduse Fond.

Kanadas Briti Columbias läbi viidud projektis toodi veebiplatvormidel kokku kohalikud elanikud, omavalitsused ja keskkonnaeksperdid, et rakendada kogukonnapõhiselt kliimamuutuste pidurdamisega seotud uuendusi. Kasutati viit suhtluskanalit: teadusuuringute veebiraamatukogu, e-dialoogid (reaalajas tekstipõhine suhtlus teadlaste ja praktikute vahel, kus avalikkus sai küsimusi ja kommentaare lisada), veebifoorumid, sotsiaalmeedia ja kogemuste vahetamise kaudu õppimise toetamine. Igal kanalil oli oma veebilahendus. Projekti tulemusena leiti, et teadlikkuse suurendamine ja informatsiooni kättesaadavus on võtmetähtsusega kohalike elanike kaasamisel (Newell ja Dale, 2015).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Bioteaduste Üliõpilaste Selts 

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Mõjusad keskkonnateod:

Parandada keskkonnateadlikkust, -pädevust ja -vastutust

Suurendada linna-/vallavolikogu ja -valitsuse liikmete keskkonnapädevust

Soovituse eesmärk 

Soovituse eesmärk on tagada, et omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikmed oskaksid iga otsuse puhul arvestada keskkonnamõjuga või vähemalt küsida, kuidas mingi otsus mõjutab omavalitsuse süsinikuheidet, elurikkust, üleminekut tasakaalus majandusele ja ühiskonnale või kas otsustatava investeeringu tasuvust ohustavad lähitulevikus taastuvressursside kriisid.

Selleks on vaja omavalitsuse teenistujaid koolitada ja neid pidevalt kursis hoida. Kasu on ka erinevate keskkonnateemaliste võrgustikega liitumisest ja nende saadikuteks hakkamisest.

Mõned viisid, kuidas avalike teenistujate keskkonnapädevust tõsta: 

  1. luua keskkonnaspetsialisti ametikoht või jagada seda naaberomavalitsusega;
  2. omavalitsuse kui organisatsiooni sisesed algatused ja kampaaniad, näiteks roheline kontor või Tartu Ülikooli tudengite algatus “Võta kraanist!” pudeliveest loobumiseks; 
  3. (digitaalsed) koolitused kliimamuutustest ja keskkonnateemadest, mille läbimise eest saab näiteks säästva arengu spetsialisti diplomi;   
  4. osalemine temaatilises rahvusvahelises võrgustikus: näiteks jäätmemajandusega tegelev ametnik määrata zero waste ambassadors võrgustikku;  
  5. ühised väljasõidud loodusesse 

Hea näide

Juhendid

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine, Koosloodus

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Suunata elanikke tegema säästlikumaid valikuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on luua olukorrad, kus elanikele kõige lihtsam valik (n-ö vaikevalik) on ühtlasi kõige säästlikum.

Selleks on vaja suurendada kohaliku elanikkonna teadlikkust kestliku arengu eesmärkidest.

Taust

2016 aastal jõustusid maailma liidrite poolt ühiselt kokku lepitud 17 kestliku arengu eesmärki. Üks sihte on kaasav, kvaliteetne ja jätkusuutlikku arengut toetav haridus kõigile. Viimasel kümnendil on Eestis Euroopa Liidu struktuurifondide toel keskkonnaharidust ja -teadlikkust hoogsalt edendatud. Väga oluline keskkonnateadlikkuse suurendamise ülesanne on tähendusliku kvaliteetse keskkonnainfo koostamise ja edastamise süsteemi arendamine.

Omavalitsuste ülesanne on edastada ja arendada avalikes kanalites ja avalikus ruumis esitletud keskkonnainfot, sh kohaliku keskkonna n-ö hea tava põhimõtete edastamine, kliimamuutuste sidumine kohaliku keskkonnaga ja ringmajanduse edendamine. Senisest enam võiksid omavalitsused oma häälekandjaid kasutada ka keskkonnainfoedastamiseks, et inimesi harida ja nügida keskkonnasõbralikuma eluviisi suunas.

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2020 näitas, et keskkonnaprobleemid lähevad inimestele väga korda – keskkonnateadlikuks peab end 80% inimestest ning keskkonda puudutava teabe vastu tunneb huvi 95% inimestest, kuid puudu on keskkonnaalasest süsteemsest mõtlemisest ning keskkonnahoidlikku käitumist ei tunta tihti ära. Omavalitsusel on oluline roll suunata elanikke säästlikke valikuid tegema.

Soovituse esitas: MTÜ Mondo, Keskkonnaõiguse Keskus

Luua selged ja läbipaistvad põhimõtted kohalike elanikega koosloomeks

Kasutada olulise mõjuga keskkonnaotsuste puhul teadmistel ja arutelul põhinevat rahvahääletust

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on lasta kogukonnal ja elanikel ise kaaluda oluliste
keskkonnaotsuste ohtusid, tulu-kulu bilanssi ja otsusega seotud väärtushinnanguid. Selleks on vaja omavalitsuse julgust katsetada erinevaid koosloomevorme, nagu näiteks liisu teel valitavale rahvakogule otsustusõiguse andmine. See ei tähenda keskkonnaotsuste populistlikuks kampaaniaks muutmist, vaid suuremat keskkonnaõiglust ja kogukondlikku demokraatiat seni arendaja poole kaldu olnud keskkonnamõjude hindamisel.

Rahvusvaheline praktika on tõestanud, et informeeritud n-ö miniavalikkus ( rahvakogu) teeb avalikes huvides legitiimsemaid otsuseid kui suur hulk informeerimata osalejaid või valitud esindajaid (Innovative Citizen Participation … 2020).

Soovituse rakendamisel suureneb usaldus keskkonnamõju hindamise protsessi vastu. Praegu on usaldus väike, sest see on arendajate suunas kaldu ja piirdub sotsiaalsete mõjude hindamisel majandusmõju hindamisega. Lisaks saaks soovitust rakendades valimistsüklist olenemata avalikult ja kaalutletult käsitleda üle-eestilise rohepöörde jaoks olulisi teemasid, nt tuuleparkide rajamist või linnasisese ummikumaksu kehtestamist.

Head näited

Juhendid

Taust 

USAs otsustatakse maa kaitsekorra üle referendumitega. Aastatel 1998–2006 korraldati 1550 sellist referendumit, millest elanike heakskiidu said üle kolmveerandi. Referendumeid peetakse seal edukaks looduskaitseliseks strateegiaks, kuid edukus sõltub paljuski looduskaitseorganisatsioonide tööst kohalike elanike teadlikkuse suurendamisel (Banshaf jt 2010), mis põhimõtteliselt võiks toimida ka olemasolevate menetluste kontekstis. Elanike otsust referendumil mõjutab pigem teadlikkus keskkonna vajadustest kui konkreetse ala objektiivne keskkonnaseisund, mis rõhutab veelgi teavitustöö olulisust (Prendergast jt 2019).

Alternatiivina võiks kaaluda muudatuste tegemist keskkonnamõjude hindamise protsessi, nii praktika edasiarendamist kui ka muudatusi õigusaktides. Jätkata ja laiendada võiks programme, mis edendavad ja tõhustavad kaasamisprotsesse ja suurendavad avalikkuse teadlikkust. Oluline on, et otsustusprotsessis osalemise võimalusi tutvustataks ka üldhariduskoolide õppekavas.

Soovituse esitas: Eesti Metsa Abiks 

Soovitust hindas: Pihel Kuusk ja Tuul Sepp

Rahastada kestliku arengu projekte

Luua rahastusmeede kestliku üleminekuga tegelevate kohalike algatuste toetamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tagada kohalike kestlike algatuste järjepidevus ja mõjusus.

Head näited

  • toidukapid avalikus ruumis 
  • raamatuvahetuspunktid
  • asjadevahetuspunktid 
  • kogukondlikud keskkonnaprojektid  

Taust

Kohalik kogukond ja vabaühendused on oma paindlikkuses kiiremad uuenduslike algatuste ellukutsujad ja lahenduste katsetajad. Sageli napib aga lahenduse süsteemseks järeleproovimiseks ja laiendamiseks vajalikke ressursse. Algatused kaovad, kui õhinapõhiselt töötanud meeskonnad või eestvedajad väsivad.

Kuigi on loodud erinevaid algatuste toetamise programme (nt ühiskondlike algatuste inkubaator NULA, CleantechForEsti rohetehnoloogia programmid), ei pruugi need sobida kohalikele algatustele.

Kohalikule omavalitsusele ja kogukonnale võib aga kohapeal sündinud algatus olla väärtuslik nii kohalike väljakutsete lahendamisel kui ka kogukonna sidustamisel ja koostöösuhete arendamisel.

Kanger jt (2020) toovad oma teadusartiklis välja kuus sekkumismeedet. Üheks meetmeks on tekkivate niššide võimendamine, mis aitab luua süsteemitasandi muutusi. Selline sekkumine võiks olla ka omavalitsuse sihtotstarbelised toetusmeetmed kohalikele kestlikele algatustele.

Soovituse esitas: Rohetiiger

Määrata osa kaasavast eelarvest säästva arengu projektide eelisarendamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on edendada säästvat liikuvust kaasava eelarvestamise kaudu.
Kuigi säästvat liikuvust saab ja peabki kogu omavalitsuses ja omavalitsuste piiride üleselt arendama, keskendub see soovitus säästva liikuvuse väiksemahulistele investeeringutele.

Kaasav eelarve on hea viis, kuidas kohalikke elanikke ja teisi huvirühmi süsteemselt ja järjepidevalt liikuvuse parandamisse kaasata. Kaasav eelarve võimaldab testida ajutisi lahendusi, et harjutada elanikke tervist edendavate ruumi- ja liikuvuslahendustega.

Soovitus kehtib omavalitsustele, kus kasutatakse kaasavat eelarvet, aga ka neile, kes plaanivad osa valla/linna investeeringueelarvest avalikkusele avada.

Head näited 

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Tagasi algusesse

Eesmärk: Seada hangetes keskkonnasõbralikkus olulisemaks teenuse hinnast ja koostöös kohalike ettevõtjatega arendada rohehangete praktikat.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Aru saama, et keskkonda raiskava teenuse hind on globaalsele ja kohalikule keskkonnale kordi kahjulikum (keskkonnakahju varjatud hind).
  2. Eelistama kohalike mahetootjate tooteid, et aidata kaasa mahetootmise kasumlikumaks muutmisele ja ühtlasi toetada kohalikku elurikkust.
  3. Laiendama rohehangete põhimõtteid hooldusteenustele, et suurendada elurikkust säilitavaid ja lisavaid hooldusmeetodeid ja maastikke.

Suure mõjuga keskkonnateod:

Muuta hankeprotsessid keskkonnahoidu toetavaks

Lisada keskkonnahoiu eesmärgid hankekorda, et tagada hangete keskkondlik, sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tagada hangete keskkondlik, sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus. Soovituse rakendamine võimaldaks omavalitsustel panustada tõhusalt üle-euroopaliste kliimaeesmärkide saavutamisse. Keskkonnasäästlikud hanked peaksid muutuma vähehaaval reegliks ning keskkonnaaspekte mittearvestavad hanked põhjendatud juhul rakendatavateks eranditeks.

Head näited

Läti riigimetsa valitsus nõuab kõigilt riigimetsa veoteenuse osutajatelt kohustuslikus korras säästva sõidu koolituse läbimist, et metsaveokite juhid oskaksid sõita ökonoomselt ja liigelda ohutult. See näitab, et nii omavalitsustel kui ka riigiasutustel on võimalik seada toodete või teenuste tarnijatele energiatõhususega või vastutustundliku ettevõtlusega seotud kriteeriumeid hangetel osalemiseks või väljamaksete saamiseks. Seeläbi on omavalitsustel võimalik suunata ja õpetada toodete ja teenuste pakkujaid keskkonnasäästlikumalt mõtlema ja oma äritegevust korraldama.

Rootsi riigi hoonete ja teedeehituste hangetel on võimalik veoteenust osutada vaid EUROV või EUROVI veokitega (s.t pärast aastat 2008 toodetud diiselveokitega).

Juhendid

Hea näide lähiajal jõustuvatest rohehangetest on keskkonnasõbralike sõidukite hankimise direktiiv (ingl Clean Vehicles Directive) (EL) 2019/1161, mis võeti vastu 2019. aastal ja mis jõustub EL liikmesriikides 2. augustil 2021. Sellega seatakse kohalike omavalitsuste ja riigiettevõtete jaoks kohustuslikud miinimumeesmärgid keskkonnasõbralike kergsõidukite, veoautode ja busside hankeks aastateks 2025 ja 2030. Direktiivi mõjul hangitakse pärast 2. augustit 2021 Eesti maakonnaliinidele vaid biometaani kasutavad liinibussid. Edaspidi võiksid Eesti omavalitsused tellida ka kaupade ja materjalide vedu vaid EUROVI või taastuvkütuseid kasutatavate veokite ja sõidukitega ning pidada arvestust, kui suur on riigiasutuste tellitud teenuste jalajälg.

Taust

Keskkonnasõbralikkuse tähtsustamine hangetes on tõhus meetod, mille toimimist on meie lähiriikides juba tõestatud. Riigihangete seaduse (RHS) järgi tuleks riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestada muu hulgas keskkonnasäästlike lahendustega (§ 2 lg 2). Tegu on siiski üksnes seaduse üldise eesmärgiga ning üldjuhul on keskkonnanõuete hanketingimustesse lisamine hankijale vabatahtlik (vt nt RHS § 87 lg-d 2 ja 4, § 140 lg 1). RHS § 85 lg 7 annab hankijale võimaluse määrata alusdokumentides kindlaks hankelepingu maksumus ning hinnata pakkumusi üksnes kvalitatiivsetest, keskkonnaalastest või sotsiaalsetest kriteeriumidest lähtuvalt. ExtendLaw programmi alusel tehtud otsing riigihangete vaidlustuskomisjoni lahendite hulgast ei andnud ühtegi vastet selle sätte kohaldamise kohta, mistõttu on alust arvata, et praktikas seda kuigi palju rakendatud pole. Valdavalt on eduka pakkuja väljavalimisel määravaks hind. Erandiks on maanteesõidukid, mille puhul peavad hankedokumendid juba seaduse alusel sisaldama tingimusi, mis arvestavad sõiduki kogu kasutusiga hõlmavate energia- ja keskkonnamõjudega (RHS § 77 lg 6).

Keskkonnasõbralikkuse arvestamist võib sageli raskendada ka täpse arusaama puudumine, milliste kriteeriumide järgi seda hankemenetluses hinnata. Euroopa Komisjon on andnud välja keskkonnahoidlike riigihangete käsiraamatu, mille viimane versioon pärineb 2016. aastast. Samuti on komisjon avaldanud juhiseid rohehangete tingimuste kehtestamiseks eri toodetele, näiteks puhastustooted (2018), arvutid, monitorid, tahvelarvutid ja nutitelefonid (2021), pildindusseadmete, kulumaterjalide ja printimisteenuste kohta (2020) jm. Seoses 2020. a lõpus sõlmitud Euroopa rohelise kokkuleppega plaanib komisjon võtta vastu täiendavaid õigusakte ja suuniseid keskkonnahoidlike riigihangete kohta. Roheleppe järgi peaksid ametiasutused olema eeskujuks ja tagama, et nende hanked on keskkonnahoidlikud.

Riigi Teatajas avaldatud 71 omavalitsuse hankekorrast sisaldavad keskkonnasäästlike lahenduste eelistamise nõuet vaid üksikud (hankekordade analüüsimisel kasutati Riigi Teataja veebilehel sõnaotsingut “keskkonna*”). Samuti pole sageli tegu siduva kohustusega. Näiteks Kiili valla hankekorra § 3 lg 2 järgi tjärgi tuleb hangete planeerimisel ja korraldamisel “arvestada [mh] keskkonnasäästlike lahendustega”, analoogne säte on Harku valla hankekorra § 3 lg 2. Põhja-Sakala valla hankekorra § 1 lg 4 ning Peipsiääre valla hankekorra § 2 järgi tuleb keskkonnasäästlikke lahendusi “eelistada võimaluse korral”.

Seejuures tuleks keskkonnaeesmärkide hankekordades sätestamisel eelistada tugevama õigusliku siduvusega sõnastust. Kõigi hangete puhul ei pruugi rohehangetele üleminek siiski veel lähiaastatel võimalik olla, kuna omavalitsustel pole piisavalt teadmisi ega juhendmaterjale, mille põhjal hangitavate kaupade ja teenuste keskkonnasäästlikkuse üle otsustada. Sedamööda, kuidas organisatsioonid ja asutused (nt Euroopa Komisjon) juhendmaterjale avaldavad, tuleks keskkonnasäästlikke hankeid pidevalt laiendada.

Eestis on riigiga tihedat koostööd tegev vastutustundliku ettevõtluse võrgustik, mille liikmeks olemine võiks olla tulevikus üks riigihangetel osalemise eeltingimusi. Seeläbi on võimalik kontrollida, kas ettevõte arvestab oma tegevuses kestliku arengu eesmärke ja eetilise ettevõtluse põhimõtteid.

Soovituse esitas: Estwatch, Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Kaur Sarv, Pihel Kuusk

Muuta nelja aasta jooksul kõik hanked rohehangeteks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on muuta kõikide hangete prioriteediks jätkusuutlikkus ja keskkonna säästmine. Kui Eesti riik ja riigiettevõtted lubavad riigihangetel osaleda saastavaid tehnoloogiaid või fossiilset energiat raiskavalt kasutavaid ettevõtteid, seades riigihanke võitmise kriteeriumiks vaid hinna, siis ei ole võimalik keskkonda säästa ja saavutada teaduspõhiseid eesmärke Pariisi kliimaleppes kokkulepituni jõudmiseks (vt ka Martinez jt 2017). Keskkonnahoidlikud riigihanked võimaldavad seevastu mõjutada erasektorit keskkonnahoidlikke tooteid välja arendama ja pakkuma ning aitavad seega kogu turgu keskkonnahoidlikumaks muuta.

Soovitus kehtib kõigile omavalitsustele. Omavalitsus võiks oma hangetes seada keskkonnasõbralikkuse ettepoole teenuse hinnast, kuna keskkonda raiskava teenuse hind on globaalsele ja kohalikule keskkonnale kahju tegemise kaudu kokkuvõttes kordi suurem (keskkonnakahju varjatud hind).

Juhendid

Taust

Keskkonnasõbralikkuse tähtsustamine hangetes on tõhus meetod, mille toimimist on meie lähiriikides juba tõestatud. Mahepõllumajanduse pindala poolest on olukord Eestis küllalt hea (u 20% põllumaid mahemaad), kuid nõudlus on vähene. Omavalitsuste kaudu saaks nõudlust suurendada ja selle abil mahetootmist kasumlikumaks ja vähem toetustest sõltuvaks muuta.

Avalikud hanked on finantsinstrument, mis võimaldab omavalitsustel enda seatud eesmärke saavutada. Et igal hankel on oma keskkondlik ja sotsiaalne jalajälg, on oluline, et omavalitsused integreeriksid hankeprotsessidesse ja -otsustesse nõuded ja kriteeriumid, mis tagavad hangete keskkondliku, sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Jätkusuutlikud hanked võimaldavad hoida keskkonda, toetada inimõigusi, panustada kestlikku arengusse ning tagada kulutõhusamad hanked.

Et kohalikud omavalitsused on olulised kaupade ja teenuste tarbijad, toetaksid jätkusuutlikud hanked kestlikku arengut mitte üksnes toodete ja teenuste kaudu, vaid laiemalt eeskuju näidates ja turgu suunates. Näiteks muudaks nõudluse suurendamine jätkusuutlike toodete ja teenuste järele tooted teistele tarbijatele kättesaadavamaks ja soodsamaks ning suunaks ka ettevõtteid kestlikku arengusse panustama.

Kliimamuutuste seisukohalt on kindlasti väga tugev soovitus võtta hangete hindamisel arvesse keskkondlikku jätkusuutlikkust (isegi olulisemana kui hinda), eriti kui küsimuse all on kasvuhoonegaase emiteerivad vahendid (transport, aga ka maastikuhooldus nt muruniidukite või lehepuhuritega). Kohalikule mahepõllundustoodangule konkurentsieelise andmine on väga tugev soovitus nii kohaliku elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste toetamise kui ka mahetootmise sotsiaal-majandusliku aspekti poolest.

Jätkusuutlikkuse arvestamisel avaliku sektori hangetes võib eeskujuks võtta näiteks Rootsi riikliku avalike hangete agentuuri väljatöötatud põhimõtted, kus on eri sektorite ja toodete lõikes esitatud avalike hangete jätkusuutlikkusega seotud kriteeriumid, mida saab rakendada omavalitsuste võimekusele vastavas ulatuses.

Soovituse esitas: Estwatch, Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Koolitada asutuste haldusspetsialiste ja haldureid eelistama hangetes keskkonnasõbralikke valikuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on koolitada haldusspetsialiste ja asutuste haldureid, et nad oskaksid teha keskkonnasõbralikke valikuid erinevate toodete ja teenuste hankimisel ning eelistada keskkonnahoidlikke lahendusi. Soovituse eesmärk on suurendada teadlikkust korduskasutust ja enerigasäästu võimaldavatest lahendustest, kliimajalajäljega arvestamisest, väiksema süsinikuemissiooniga lahenduste eelistamisest. Seades riigihanke võitmise kriteeriumiks vaid hinna, ei ole võimalik keskkonda säästa ja saavutada teaduspõhiseid eesmärke Pariisi kliimaleppes kokkulepituni jõudmiseks (Martinez Romera, B. & Caranta, R., 2017).

Juhendid

Taust

Avaliku sektori ostudel on suur mõju, mille abil saab hoogustada keskkonnahoidlike toodete ja teenuste arengut. Vastavad juhendid ja koolitused võiksid olla e-õppe meetoditena välja töötatud kas riigi tasandil või omavalitsuste koostöös.Need peaksid olema kättesaadvad ja nende läbimine rangelt soovituslik kõigile omavalitsuste hankeprotsessides osalevatele inimestele. Arvestama peab muidugi ka seda, et väga tihti on hanke hindamiskriteeriumiks hind või ostetakse teenused sisse mingilt teenust pakkuvalt ettevõttelt. Sellisel juhul on vajalik hankeprotsessides kehtestada eristav hindamine, et hinnata võimalikku kallimat, kuid säästvaid meetodeid kasutavat lahendust siiski eelistatuks. Selline hindamine on aga keerukas ja võib muuta lõpphindamise kallutatavaks. Seega on vaja üldist kokkulepet, kuidas keskkonnahoid, ringmajandus ja säästlikkus tuua sisse riigi üldisesse hankeprotsessi. Väikevahendite soetamisel, kui hange ei pruugi ilmtingimata olla vajalik, võiks lähtuda asjakohastest juhendmaterjalidest.

Eesmärk on põhiteadmiste levitamise kaudu suunata omavalitsuste ostuprotsessi rohemõtlemise suunas. Rohelisema ostlemise tava toodete puhul, mida omavalitsused ja nende allasutused tarbivad (majapidamiskeemia jne), võib, aga ei pruugi tuua kaasa sisseostetavate toodete hinnatõusu (roheline ei ole alati odav).

Omavalitsuste hangete puhul on võimalus suurt mõju saavutada järgmiste võtetega: puhastusteenuse osutajalt nõuda ökomärgisega toodete kasutamist, välikoristusel keelata lehepuhurid, toitlustajatelt nõuda mingi protsendi ulatuses mahetoiduainete kasutamist, seadmete ostmisel (köökide sisustus, valgustuslahendused jms) nõuda, et seadmed vastaksid A+++ standardile vms, trükiteenuste puhul nõuda taaskasutatud paberit, haljastuses kasutada kohalikke taimi, avaliku transpordi korraldamisel nõuda väiksema emissiooniga sõidukeid jms. ELi konkurentsiõigusaktidega on täiesti kooskõlas seada hanketingimuseks kliimamõju kriteeriume. Iga hanke puhul tuleb kaaluda neid kriteeriume eraldi.

Soovituse esitas: SA Things, Eesti Roheline Liikumine, Koosloodus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Mõjusad keskkonnateod: 

Soodustada keskkonnasäästlikku tootmist

Soodustada toitlustushangete tingimuste kaudu loodust taastavat ja kohalikku toidutootmist

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on toitlustushangete eritingimuste kaudu soodustada loodust taastavat toidutootmist. Intensiivse põllumajanduse negatiivne keskkonnamõju elurikkusele Eestis on tõendatud. Kohalikuma, taimsema ja mahetoodangu eelistamine hangete eritingimuste kaudu aitab liikuda loodust taastava toidutootmise suunas. Eelistada tuleks toitu, mis on toodetud kohalikus omavalitsuses või 100 km raadiuses.

Ettepanekud sobivad kõigile omavalitsustele. Nõudluse kaudu on ilmselt kõige tugevam mõju suurematel omavalitsustel ja linnadel, kuid kasu kohalikule keskkonnale on suurim praegu intensiivselt majandatavate põllumaade suure osakaaluga omavalitsustes.

Head näited

Taanis on käigus mahetoidu kava (Danish Organic Action Plan 2020), mis suurendab nõudlust mahetoidu järele ning innustab selleteemalisi uuringuid ja innovatsiooni (Sørensen jt 2016). Valitsus toetab programmi korralike rahasummadega. Tulemused on silmanähtavad. Taanis on mahetoidu turuosa suurim kogu maailmas ning pea 80% taanlastest eelistab mahetoitu. Nõudluse suurendamise kaudu on plaan ületanud oma esialgse eesmärgi kahekordistada mahepõldude pindala võrreldes alguspunktiks valitud 2007. aastaga.

Juhendid

Taust

Intensiivne põllumajandus on peamine looduslike elupaikade hävimise põhjus ja ohustab ÜRO säästva arengu eesmärkide saavutamist (Clark jt 2019). Põllumajanduslik tootmine põhjustab 30% kasvuhoonegaaside emissioonist, hõlmab 40% maismaast, põhjustab ökosüsteeme muutvat ja veekvaliteeti alandavat reostust ning kulutab 70% Maa magevee tarbimisest (Clark jt. 2019). Eestiski on intensiivse põllumajanduse negatiivne keskkonnamõju elurikkusele tõendatud (vt nt põllulindude arvukuse langus (Marja ja Nellis 2018), taimede liigirikkuse langus (Carmona jt 2020)).

Nii keskkonda kui ka inimeste tervist ohustavad Eesti intensiivsema maakasutusega põllumajanduspiirkondades suured ning muret tekitavalt sageli piirväärtusi ületavad pestitsiidijääkide ja nitraatide kogused põhja- ja pinnavees (lühiülevaade seiretulemustest põllumajandus.ee).

Taimse toidu osakaalu suurendamine menüüs on analüüside kohaselt väga tõhus viis toidutootmisega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks (Clark ja Tilman, 2017).

Vähem intensiivse tootmise puhul võib sama toidukoguse kättesaamiseks kuluda küll rohkem maad, kuid mahepõld, aga ka lihtsalt vähem intensiivselt majandatud põld ise on ka elupaik. Intensiivselt majandatud põld sobib seevastu vähestele liikidele ja nendestki pigem kahjuritele (Bengtsson jt 2005). Kohaliku elurikkuse ja elupaikade kvaliteedi seisukohalt on seega oluline ka intensiivse põllumajanduse mõjude vähendamine.

Haridusasutuste toitlustushanked tuleks ümber kujundada samm-sammult, kaasates ja koolitades lapsevanemaid ja haridusasutusi. Säästva Eesti Instituut (SEI) on teinud soovituse panna toitlustushangetesse sisse väikseima CO2 jalajäljegega toit. Lisaks tasub arvesse võtta elurikkuse aspekte, sest teataval loomsel toidul võib siiski olla positiivne mõju pärandkooslustele.

Oluline on loodust taastav toidutootmine, mille puhul taimse toidu osakaalu suurendamine on kindlasti positiivse keskkonnamõjuga suundumus, mida omavalitsused võiksid toetada. Peale tootmismeetodite mõjutamise hangete kaudu on võimalik põllumajanduse intensiivsust vähendada, kui koolitada kohalikke tootjaid loodust säästvaid meetodeid hindama ja kasutama. Taimse toidu soovitamisel tasub keskenduda loomsete produktide osakaalu vähendamisele, mahetoidu osakaalu suurendamisele, toidulaua mitmekesistamisele ja taimse toidu osakaalu suurendamisele, näiteks seades koolisööklas sisse taimetoidupäevad.

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Eelistada hangetes keskkonnasäästu ja õiglase kaubanduse põhimõtteid järgivaid tooteid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on teha riigihankeid keskkonnahoidlikult ja sotsiaalselt vastutustundlikult. Selleks tuleb toitlustuse ja toitlustusteenuse tellimisel, koristusteenuse tellimisel, kohvi- või müügiautomaatide soetamisel ja teenindamisel, toitlustuskohtade valikul, puuvillast tehtud riiete ja materjalide tellimisel jmt eelistada õiglase kaubanduse põhimõtete alusel ja keskkonnasäästlikult toodetud tooteid.

Ettepanekud sobivad kõigile omavalitsustele. Nõudluse kaudu on ilmselt kõige tugevam mõju suurematel omavalitsustel ja linnadel.

Juhendid

Taust

Mahepõllumajanduse pindala poolest on olukord Eestis küllalt hea (u 20% põllumaid mahemaad), kuid nõudlus on väike. Omavalitsuste kaudu saaks nõudlust suurendada ja selle abil mahetootmist kasumlikumaks ja vähem toetustest sõltuvaks muuta.

Ettepanekute rakendamine võiks soosida vähem intensiivsete meetodite kasutuselevõttu põllumajanduses ning selle kaudu vähendada intensiivse põllumajanduse negatiivset mõju kohalikule elurikkusele ja elupaikade kvaliteedile. Lisaks võib oodata positiivset sotsiaal-majanduslikku mõju kohalikele põllumeestele ja mahetalunikele.

Kliimamuutuste seisukohalt on väga tugev soovitus pidada hangetel hinnast olulisemaks keskkondlikku jätkusuutlikkust, eriti kui küsimuse all on kasvuhoonegaase emiteerivad vahendid (transport, aga ka maastikuhooldus nt muruniidukite või lehepuhuritega). Kohalikule mahepõllundustoodangule konkurentsieelise andmine on oluline nii kohaliku elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste toetamise kui ka mahetootmise sotsiaal-majanduslikust aspektist.

Soovituse esitas: Mondo

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Tsipe Aavik

Luua kemikaalide ja muude ohtlike ainete strateegia ja arvepidamine

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on omavalitsuse selgem ja parem arusaam kemikaalide kasutamise võimalustest. Kemikaalistrateegia loomine võimaldab analüüsida valikuid vastavalt tegelike keskkonnamõjude suurusele ja anda paremaid juhiseid.

Kõik teemad ei ole kõigis omavalitsustes olulised, kuid seda suurem on kohaliku strateegia loomise mõju. Asjaajamise seisukohast lihtsam alternatiiv on lähtuda jäikadest reeglitest, mis aga ei arvesta kohalikku olukorda ega keskkonda.

Juhendid

Taust

Kohalike omavalitsuste vastutusalas on koolide, administratiivhoonete ja elumajade, aga ka teede ja sildade ehitus. Seega on omavalitsuste võimuses sätestada tingimused kasutatavate materjalide keemilise koostise kohta. See aitab tagada, et ehitajatel ja peatöövõtjatel on piisavad teadmised, mis aitaksid vähendada ehitusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainete võimalikke riske.

Keskkonnahoidlik toode ja teenus ei ole pelgalt keskkonnasõbralik, vaid ka kvaliteetne, energia- ja ressursitõhus, taaskasutatavast või hoopis taaskasutatud materjalist toodetud, ökoinnovaatiline toode või teenus. Seejuures on oluline, et hankimisel arvestatakse toote peamiste keskkonnamõjudega ning tervikliku elutsükliga. Arvesse saab võtta keskkonnahoidlikkust, kvaliteetsust, energia ja ressursitõhusust, korduskasutatavust või taaskasutatavast materjalist tootmist. Euroopa kemikaalide strateegia annab juhiseid, kuidas toksilisi jms materjale juba tootmises vältida.

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Anne Kahru ja Olesja Bondarenko KBFI ökotoksikoloogia laborist 

Tagasi algusesse

Eesmärk: Siduda järgmise nelja aasta jooksul kõik arendusplaanid ja otsused kliimamuutuste pidurdamise ja kliimamuutustega kohanemisega.

Seotud SDG:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Seadma mõõdetavad eesmärgid ja teavitama elanikke eesmärkide väljatöötamisest ja täitmisest.
  2. Planeerima ruumi nii, et elurikkus suureneks ja ökosüsteemide seisund paraneks.
  3. Tagama looduskoosluste elupaikade säilimise ja nende omavahelise ühendatuse.
  4. Tihendama asustusmustrit, mitte seda enam laiendama.
  5. Eelisarendama säästvat ja tervist edendavat liikuvust ruumiloome osana, mitte eraldiseisvalt.
  6. Vähendama ehituse ja hoonestuse jalajälge väiksema keskkonnamõjuga materjale kasutades.

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Edendada säästlikku ruumiloomet ja liikuvust

Määrata üldplaneeringutes tingimused kliimamuutuste leevendamiseks, rohevõrgustike ja puhkealade säilimiseks ning metsaökosüsteemide toetamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on leevendada kliima- ja elurikkuse probleemide kiiret süvenemist Eestis ning toetada Eesti 2035 strateegiliste eesmärkideni jõudmist. Eesmärgini jõudmiseks on oluline kaitsta ja taastada maa ökosüsteeme ning propageerida nende säästvat kasutamist.

Juhend

Taust

Üldplaneeringute menetlemise protsessis on elanikel hea võimalus kaasa rääkida ja üldplaneeringute abil on kohalikku elu võimalik ette ennustatavalt suunata pikema perioodi vältel, mis välistab halvad üllatused kohalikele kogukondadele. Üldplaneeringuga saab kindlaks määrata, kus on potentsiaalsed kaevandamispiirkonnad, kus ja milliseid kohalikke väärtusi tuleks kaitse alla võtta, kus asuvad rohevööndid ja kohalikele olulised metsad, kuidas planeeritakse liikuvust ja liiklusvoogusid jne.

Oluline on arvestada, et kõiki teemasid ei saa üldplaneeringu protsessi ja dokumendiga planeerida. Üldplaneeringu protsess on kohmakas ja töömahukas, mistõttu eeldab muutustele kiirem ja paindlikum reageerimine muude meetmete kasutamist. Küll aga annab üldplaneering kogukonnale kindlustunnet , kui olulised kokkulepped maakasutuse tulevikuks on sätestatud üldplaneeringus – ja see võib muutlikes oludes, erinevates välissurve tingimustes olla kohalikule omavalitsusele oluline argument.

Eestis on praeguse seisuga koostamisel u 60 üldplaneeringut. Nende raames on omavalitsustel võimalik planeerimisseaduse järgi seada tingimusi ka metsade majandamisele ning sedakaudu mõjutada looduskooslusi rohevõrgustikes, rohealadel, puhke- ja virgestusaladel, kohalikel kaitsealadel. Omavalitsused ei ole tihtipeale oma õiguste ja võimalustega kursis ning on mõjutatavad ka intensiivmetsamajandust eelistavate huvigruppide poolt. On väga oluline, et omavalitsused oma õigusi teaksid ja kasutaksid.

Kohalikes volikogudes sõltub metsamajandamisega seotud küsimuste käsitlemine sageli volikogu liikmete enda huvidest ja suhetevõrgustikust. Seepärast peaks metsade majandamine olema kohalike omavalitsuste valimiste ajal küsimus, mille kohta kandidaatidelt nõutaks selget seisukohta: kas kohalik omavalitsus peaks üldplaneeringu koostajana otsima aktiivselt huvide tasakaalu või jääma oma enesekorraldusõigus teostamisel passiivseks, jättes kasutamata seadusliku võimaluse seista toimiva ökosüsteemiga kvaliteetse elukeskkonna eest.

Keskkonnaeesmärkide põimimine planeeringutesse on 2015. aastal kehtima hakanud planeerimisseaduse (PlanS) üks läbivaid põhimõtteid. Planeerimistegevusele laienevad ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduses paika pandud põhimõtted, sh säästva arengu edendamine, loodusliku mitmekesisuse säilitamine, keskkonna hea seisundi ja kõrgetasemelise kaitse tagamine (vt §-d 1, 8 ja 9, Kask, O. jt (2015) lk-d 16, 64-68).

Seoses kliima- ja elurikkuse probleemide kiire süvenemisega ja uute üle-euroopaliste eesmärkide seadmisega neis valdkondades saab olemasolevast õiguslikust raamistikust, sh põhiseaduse §-d 5 ja 53, tuletada kohalike omavalitsuste kohustuse nendele teemadele üldplaneeringu koostamisel ja selle keskkonnamõju hindamisel olulist tähelepanu pöörata.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Seada üldplaneeringus prioriteediks säästva liikuvuse taristu (sh rattavõrgustik) igapäevaste liikumisvajaduste rahuldamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada omavalitsuste süsinikujalajälge, seades üldplaneeringutes prioriteediks säästva liikuvuse. Üldplaneeringud peaksid käsitlema kõiki põhilisi liikumisviise ning nende taristut: jalgsi, jalgratta, ühistranspordi ja autoga liikumine. Eesti transpordijalajälje vähendamiseks ei ole sobivamaid võimalusi kui erasõidukite kasutuse asendamine säästvamate liikumisviisidega nagu ühistransport, jagamisteenused, rattaga ja jalgsi liikumine sobivates vahemaades.

Autokasutust on edukalt võimalik asendada Eesti linnades ja hooajalistes puhkepiirkondades. Taristu kujundamisel on peamine arvestada sobivaid vahemaid eri liikumisviisidele. Nii ei ole mõtet soovitada jalgsi tööle või kooliminemist 7 või 10 kilomeetri kaugusele, kuid tasub planeerida ühistranspordipeatused, ümberistumisvõimalused või rendirataste laenutused kuni 500 meetri kaugusele koolidest, elu- või töökohtadest.

Ettepanek sobib rakendamiseks eelkõige linnadega seotud omavalitsustes.

Head näited

  • Rattaliikluse soodustamise kasulikkusest nii omavalitsuse transpordisüsteemile autokoormuse vähendamiseks kui rahvatervisele on palju näiteid nii kesk-Euroopast kui Eestist põhja pool asuvatest linnadest (Helsinki, Tampere, Oulu, Östersund, Umea jpt.)
  • Raudteepeatuste ühendamise toetus
  • Häid näiteid Euroopa linnades teostatud rattaliikluse ja säästva transpordi lahendustest omavalitsustele pakub ELTIS säästva linnaliikuvuse projektide varamu 

Juhendid

Taust

Eesti transpordijalajälje vähendamiseks ei ole sobivamaid võimalusi kui erasõidukite kasutuse asendamine säästvamate liikumisviisidega nagu ühistransport, jagamisteenused, rattaga ja jalgsi liikumine sobivates vahemaades.

Üldplaneeringud peaksid käsitlema kõiki põhilisi liikumisviise ja taristuid: jalgsi, jalgratta, ühistranspordi ja autoga liikumine. Samuti peaksid olema märgitud liikumisviiside kombineerimiseks mõeldud liikuvuskeskused ja/või linnalähiparklad. Üldplaneeringud peaksid kindlasti käsitlema jalgrattakasutust ja jalgsi liikumist eraldi, mitte ühise nimetuse all “kergliiklus”. Nimetatud liikumisviiside omadused ja (taristu)vajadused on nii erinevad, et nende ühine kvaliteetne käsitlemine on võimatu.

Balti keskkonnafoorum juhib tähelepanu väga olulisele asjaolule Eesti liikuvuskorralduses – jalgratta ja jalgsi liikumise planeerimist tuleb hakata eraldi käsitlema. Neid kahte ei ole võimalik sõnaga „kergliiklus“ kokku võtta, sest tegemist on väga erinevate kiiruste tõttu satuvad nad samale alale kokkusurutuna omavahel konflikti.

Eesti omavalitsused rattaliiklust praegu ei tähtsusta. Suuremate linnade liikuvusuuringutes ei ole õnnestunud rattaliiklust adekvaatselt mõõta, sest uuringud tehakse kas hilissügisel või varakevadel, kui vastajad enam või veel rattaga ei sõida (Tallinna liikuvusuuring 2015 ja Harjumaa liikuvusuuring 2017). Peale Tartu ei tegele Eesti omavalitsused ka jalgratturite loendamisega, mistõttu ei teata jalg- ja elektriratturite osakaalu kevadest sügiseni ega osata arvestada nende liiklejate vajadustega.

Suuremate linnade üldplaneeringutes tuleks peale sõiduteede võrgustiku määratleda ka jalgrattateede võrgustik, milles oleks ära toodud erineva teenindustasemega teetüübid (vähemalt põhi- ja tugivõrk). Väga oluline on määrata eri teetüüpidele vastavad ehituslikud ja liikluskorralduslikud nõuded, mis lähtuvad tänapäevastest valdkonnateadmistest ning parimast rahvusvahelisest praktikast.

Jalgsi liikumise taristu puhul peaksid üldplaneeringud sisaldama tüüplahendusi keerulisemate taristuosade, näiteks sõidutee ületuskohtade jaoks. Tänavaruumi planeerimise tüüplahendused peaksid lähtuma liiklejagruppide hierarhiast, seades esmatähtsaks jalakäijad, jalgratturid ja kergliikurid, seejärel ühistranspordi kasutajad ning lõpuks sõiduautod, veokid.

Lugeda ei tule mitte liiklejaid, vaid ruumist-tänavalt läbi liikunud inimesi. Muidu muutub loendamine vaid liiklusvahendite numbrite kogumiseks ja säästva liikuvuse eesmärgid kaovad loendusseadmete hangetesse. Omavalitsused saavad seada mõõdetavad säästvate liikumisviiside eesmärgid (nt 30% jalgsi, 20% rattaga, 30% ühistranspordiga, 20% autoga ja aastane CO2 vähendamise %-eesmärk).

Jalg- ja elektri(tõuke)rataste eelistamine vabastab oluliselt asulate ja linnade tänavaruumi, mis muidu oleks autokasutuses, ja vähendab seeläbi autoliikluse ummikuid. Rattakasutus vähendab liikleja CO2 heidet 84%.

Pilt, mis on transpordiplaneerimises kasutusel juba üle 15 aasta, näitab linnades ruumi säästmise potentsiaali ühistranspordi ja ratastega. Autokasutajad lähevad tõenäolisemalt üle rattakasutusele kui ühistranspordile (Bigazzi ja Wong 2020), sest see sarnaneb oma iseloomult autokasutusele – võimaldab igal ajal vabalt kõikjale liikuda, ilma et peaks sõltuma ühistranspordi liikumisgraafikust. Rattakasutuse soodustamiseks tuleb omavalitsustel arvesse võtta, et rattaga liikumise vahemaa pikkuseks ei saa soovitada auto või ühistranspordi distantsi (rohkem kui 5-6 km). Rattaliikluse parim vahemaa on kuni 6 km või rattasõidu kombineerimine ühistranspordiga (nt omavalitsuse korraldatud rattaringluse või rattaparklate abil). Uuemate lahendustena on Eesti (maa)omavalitsustes arutatud raudteepeatustes rattalaenutuste pakkumist, mis võimaldaks päevaturismi käigus valla vaatamisväärsuste vahel liikuda rendiratastel ühest rongipeatusest teise.

Autokoormuse vähendamine vabastab tänavaruumi ettevõtluse ja kiireloomuliste sõitude jaoks, mis muidu oleksid autostumise tõttu raskendatud ja liiklusummikutes.

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Järgida rohealade säilitamiseks rohevõrgustikus olevate maade sihtotstarvet ning üldplaneeringus seda mitte muuta

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on liigirikkuse säilitamine elupaikade taastamise ja säilitamise ning elupaikadevaheliste ühendusteede tekitamise kaudu. Eesmärgi saavutamiseks on oluline rohevõrgustike säilitamine, mida on võimalik toetada üldplaneeringutega.

Juhend

Taust

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende virgestavat ja sotsiaal¬majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendavad neid, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Hiljutise ülevaateartikli kohaselt on peamised printsiibid, mida rohevõrgustike planeerimisel silmas pidada, ühendatus, multifunktsionaalsus, rakendatavus, mitmekesisus, erinevad skaalad kohalikust riikliku tasemeni, koostöö omavalitsuse ja kodanike vahel ning järjepidevus (Monteiro jt 2020). Seega on keskkonna seisukohalt soovitus igati asjakohane, kuid tuleb olla valmis juhtudeks, kui rohevõrgustiku toimimiseks on vajalik siiski maa sihtotstarvet muuta, näiteks juba planeeritud tootmismaa muuta maatulundusmaaks või kaitsealuseks maaks.

Haldusreformi tulemusena koostatavate uute üldplaneeringute raames vaadatakse üle ka rohevõrgustik. Rohevõrgustikku kuuluvad, kuid kaitsealadest välja jäävad loodusalad on võtmetähtsusega võrgustiku sidususe tagamisel. Nende alade säilimist ja juurdepääsu tagab maakonna- ja üldplaneeringute nõue mitte muuta selliste alade maakasutuse peamist otstarvet (Poom ja Sepp 2020).

Kui sihtotstarve ja juhtotstarve on maatulundusmaa, siis seda ei saa üldjuhul detailplaneeringuga muuta (v.a kõrgendatud avaliku huvi (KAH) juhtudel). Nendel maadel on kohalikel poliitikutel otsustusõigus ja kogukonnal rohkem võimalust survestada. Seeläbi on võimalik metsaalasid suurendada varem põllumajandusmaana kasutuses olnud maade arvelt. Praegu on probleemiks surve rohealadele ehitamiseks ja nende piiride vähendamiseks. Oluline on alustuseks tagada, et praegu alles jäänud rohealad ei vähene. Järgmise sammuna tuleb leida võimalusi neid alasid suurendada. Samas tuleb olla valmis juhtudeks, kui rohevõrgu toimimiseks on siiski vaja maa sihtotstarvet muuta, näiteks juba planeeritud tootmismaa muuta maatulundusmaaks või kaitsealuseks maaks.

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019).

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Mõjusad keskkonnateod:

Võimaldada elurikkust toetavaid ruumialgatusi

Luua suuremates asulates munitsipaalmaale kogukonnaaiad ja toetada korteriühistutel oma maale aia loomist

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on parandada asulates elurikkuse seisundit, vähendada elupaikade killustatust ja pidrudada tolmeldajate kadu, mis ohustab maailma toidujulgeolekut ning ökosüsteemide toimimist. Kogukonnaaiad toetavad nende suurte keskkonnaprobleemide leevendamist. Lisaks on kogukonnaaiad vaadeldavad sotsiaalsete ja ökoloogiliste süsteemidena, mis toetavad toidutootmist ja kogukonna suhtlust.

Ettepanek sobib rakendamiseks eelkõige linnadega seotud omavalitsustes.

Head näited

  • Tartu Maheaed
  • Saku vallas rohtunud aiamaade muutmine koos kohalikega kogukonna-aiamaadeks

Juhend

Taust

Kogukonnaaiad aitavad kaasa mitme suure keskkonnaprobleemi lahendamisele. Esiteks parandavad need elurikkuse seisundit, mille suurimateks ohustajateks on intensiivne põllumajandus, linnastumine ja intensiivne metsamajandamine (Euroopa Keskkonnaagentuur 2021). Teiseks vähendavad kogukonnaaiad elupaikade killustatust (Egerer jt 2020). Kolmas suur keskkonnaprobleem, mida kogukonnaaiad aitaksid leevendada (Makinson jt 2017), on tolmeldajate kadu, mis ohustab maailma toidujulgeolekut ning ökosüsteemide toimimist (Powney jt 2019).

Eesti maastike praegusest võimest toetada elurikkaid ökosüsteeme annab hea ülevaate Tartu Ülikooli botaanikute väljatöötatud rakendus Rohemeeter (www.rohemeeter.ee). Elupaikade killustumise vähendamiseks on Eestis välja arendatud rohevõrgustik, mis praegusel kujul siiski ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi (Remm jt 2018). Eestis läbi viidud uuringud näitavad, et tolmeldajate mitmekesisus ja arvukus sõltuvad maastiku iseloomust (Sõber jt 2020) ning et intensiivselt majandatud põllumajandusmaastikud ja inimasulad on reeglina tolmeldajate jaoks madalakvaliteedilised elupaigad.

Kogukonnaaiad on vaadeldavad sotsiaalsete ja ökoloogiliste süsteemidena, mis toetavad toidutootmist, kogukonna suhtlust ning elurikkust (Egerer jt 2020). Ökoloogiliste süsteemidena pakuvad kogukonnaaiad elupaiku paljudele looduslikele liikidele, aitavad reguleerida kliimat ning kontrollida sademevee äravoolu. Sotsiaalsete süsteemidena parandavad kogukonnaaiad ligipääsu värskele toidule, tugevdavad sotsiaalseid võrgustikke, pakuvad võimalusi loodushariduseks ning tugevdavad kogukondi (ülevaade ja täpsemad viited artiklis Egerer jt 2020).

Hiljutises analüüsis, mis käsitles kogukonnaaedu Ida- ja Kesk-Euroopa pealinnades (Budapest, Bratislava, Praha, Varssavi ja Zagreb), leiti, et enamasti on kogukonnaaed alt üles algatus, mis ei toimi siiski ilma kohaliku omavalitsuse toe ja kaasamiseta (Trendov 2018). Uuring järeldas, et linnaaedadel on suur roll linnade elu kujundamisel, sest need kujundavad nii linna maastikku kui ka inimeste suhtumist keskkonda ja loodusesse. Kogukonnaaiad on kodanikualgatusena kohaliku toidu tootmisel, inimeste kaasamisel ning keskkonnateadlikkuse suurendamisel arvatavasti edukamad kui ülalt alla lahendused.

Soovituse esitas: Bioneer.ee

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Tagasi algusesse

Siinsed soovitused on vabavara, millest võib juhinduda iga omavalitsus või kogukond.

Soovitusi võib kombineerida muude olemasolevate teadmiste ja lahendustega, mis aitavad keskkonnakriise leevendada ja lahendada. Üleilmsed keskkonnakriisid puudutavad ju kõiki valdkondi ja on n-ö nurjatud probleemid, mida saab lahendada ainult üheskoos. Siia koondatud soovitused toovad ilmekalt esile, et keskkonnakriiside kõrval on meil palju teha ka demokraatlikus valitsemises.

Käesoleva lehe enda veebilehel kuvamiseks võib kasutada iframe, koodi näidis allpool:

<iframe width="100%" height="12300" src="https://www.terveilm.ee/leht/rohenugimine/"></iframe>

Rohetiigri ja Arengukoostöö Ümarlaua veetava kestliku arengu koalitsiooni ühist tegevust omavalitsuste rohenügimisel toetab Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanism Aktiivsete Kodanike Fondist.