Mida peaksid omavalitsused rohepöörde kiirendamiseks tegema?

Rohetiiger kui kestliku Eesti nimel tegutsev koostööplatvorm koos Arengukoostöö Ümarlauaga kogus keskkonnaühendustelt ja kestliku arenguga tegelevatelt organisatsioonidelt soovitusi kohalikele omavalitsustele. Alljärgnev koondab 15 keskkonnaühenduse soovitusi, mis aitavad omavalitsustel täita üleilmseid kestliku arengu keskkonnaeesmärke ja Eesti 2035 strateegilisi sihte. Need soovitused on vabakonna tellimus kestlikule Eestile.

Kohaliku kestliku arengu keskkonnasoovitused kogusime kokku 2020. aasta lõpus ning nende analüüs ja hindamine toimus 2021. aasta esimestel kuudel. Soovitused aitas veebi panna Andmekool.

Soovituste tekkelugu

Rohetiiger sünteesis soovitusi järgmiselt: 

  • keskkonna- ja kestliku arengu ühendustelt kogunes 52 soovitust, mis lähtuvad ühenduste koostatud juhenditest, visioonidest ja uuringutest;  
  • soovitused jaotasime kuueks teemaks, mis vastavad omavalitsuste vastutusaladele; 
  • analüüsi käigus täpsustasime soovitusi ühendustega ning kattuvaid soovitusi liites jäi lõppnimekirja 38 keskkonnasoovitust;    
  • soovitusi hindas Eesti Noorte Teaduste Akadeemia töörühm, kes tõi igast kategooriast välja mõjusaimad keskkonnateod ja valideeris soovitused teaduslike põhjendustega.

Soovituste koosloomes osalesid

Soovituste koosloomes osalesid järgmised ühendused: 

  • Eestimaa Looduse Fond
  • Eesti Roheline Liikumine 
  • Balti Keskkonnafoorum 
  • Peipsi Koostöö Keskus 
  • Koosloodus
  • Eesti Metsa Abiks 
  • SA Things
  • Teeme Ära SA 
  • SA Keskkonnaõiguse Keskus 
  • MTÜ Mondo 
  • MTÜ Estwatch
  • Organic Estonia 
  • Bioteaduste Üliõpilaste Selts 
  • bioneer.ee 
  • noorte keskkonnanõukogu (Eesti Noorteühenduste Liit)

Kestliku arengu keskkonnasoovitused omavalitsustele

Jaotus kestliku arengu eesmärkide lõikes.

Jaotus valdkondade lõikes. 

Soovitused kuues kategoorias mõjususe järjekorras

Eesmärk: Säilitada ökosüsteemid, nende ökoloogiline toimimine ja looduse hüved, et tagada vajalik elukvaliteet inimesele ja ühiskonnale.

Seos kestliku arengu eesmärkidega: 

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma?  

  1. Integreerima inimtegevuse ja keskkonnahuvid eeskätt linnastunud aladel.  
  2. Planeerima ruumi nii, et elurikkus suureneks ja ökosüsteemide seisund paraneks.
  3. Investeerima bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse ja ökosüsteemide säästvasse kasutamisse.
  4. Koolitama ametnikke ja omavalitsuse elanikke, et nad mõistaksid, kuidas keskkonnasõbralikumad lahendused töös ja elus aitavad vältida kliimaprobleemide süvendamist.

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Hooldada maastikke rohevõrgustikku arendavalt ja elurikkust toetavalt

Kehtestada üldplaneeringus rohevõrgustiku metsades säilitatavate säilikpuude kogus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada metsamajandamise negatiivset mõju elurikkusele. Selle saavutamiseks tuleks uuendusraie puhul säilitada säilikpuudena puude koguhulgast 15%, sest alla selle ei ole säilikpuudel elustiku mitmekesisuse säilimisele tuntavat positiivset mõju. Suurematel raiesmikel tuleb puid alles jätta rühmadena, et nad oleksid tuulele vastupidavamad. Säilikpuudeks tuleb valida võimalikult jämedad puud, kuna need on tuulekindlamad ja pakuvad metsaliikidele rohkem elupaiku. Soovituse rakendamine aitab kaasa rohevõrgustiku ehk ökosüsteeme ühendava terviku tõhusamale toimimisele ning metsaökosüsteemide jätkusuutlikkusele. 

Soovitus on kõige asjakohasem rohevõrgustikku kuuluvatel metsaaladel. Kindlasti tuleb soovitust arvesse võtta suurte linnade ümbruses, kus rohevõrgustik on kõige rohkem ohustatud.

Juhend

Taust

Intensiivne metsamajandus on vähendanud metsade kvaliteeti elupaikadena ja seetõttu kahandanud elurikkust ja halvendanud ökosüsteemide toimimist (Butchard jt 2010). Säilikpuude kasvama jätmine vähendab metsaraie keskkonnamõju ning aitab toetada elurikkust. Mida rohkem säilikpuid metsa jäetakse, seda positiivsem on mõju elurikkusele (Sterkenburg jt 2019, Rosenvald ja Lõhmus 2008, Fedrowitz jt 2014). Samuti suurendavad säilikpuud rohevõrgustiku alade sobivust puhkamiseks (Silvennoinen jt 2001). Seega on väga vajalik kehtestada rohevõrgustiku aladele jäävates metsades praegusest rangemad nõuded säilikpuude hulga kohta. 

Ka Eestis tehtud uuringud näitavad, et säilikpuud parandavad elupaigakvaliteeti isegi väga intensiivselt majandatavates metsades (Rosenvald jt 2019). 2014. aastast kehtiva metsaseaduse kohaselt tuleb raielangile säilikpuid jätta vähemalt 5 tihumeetrit ühe hektari kohta, üle 5 hektari suurustel raielankidel nõutakse säilikpuude jätmist vähemalt 10 tihumeetri jagu. Alates 2017. aastast tuleb lageraiete puhul nõutuga sarnases mahus säilikpuid jätta ka turbe- ja valikraietel. Siiski on teada, et senises mahus säilikpuud ei taga eesmärgiks seatud ökoloogilist kasu metsale (Kuuluvainen jt 2019, Fedrowitz jt 2014), rääkimata rohevõrgustiku säilimisest. Liiga väike säilikpuude arv või liiga väikesed säilikpuude grupid ei võimalda kvaliteetseid elupaiku säilitada ega taga jätkusuutlikkust, mida on vaja paljudele metsa elurühmadele (Kuuluvainen jt 2019). Suur osa säilikpuid hukkub mõne aasta jooksul peale raiet ega täida seega neile pandud ootusi metsaökosüsteemi hoidmisel (Rosenvald jt 2019).

Skandinaavia maades ja Soomes peetakse lageraiet peamiseks põhjuseks, miks paljud metsaliigid on sattunud ohustatud liikide nimekirjadesse (Tingstad jt 2018). Minimaalne säilikpuude arv on Soomes varasemalt 5 puult hektari kohta tõstetud 10 puule hektari kohta, sama tingimus on ka Norras ja Rootsis. Osades piirkondades Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Austraalias jäetakse rohkem kui 30% puudest kasvama säilikpuudena, säilitamise nõuded on seal erinevad ka eritüübilistes ja eri omanike metsades (Gustafsson jt 2012).

Metsa rohevõrgustiku toimimise seisukohast võib kaaluda lageraietest loobumist rohevõrgustiku piirkondades, samas võivad raielangid osutuda just elupaikadeks ja vajalikeks ühendusteedeks avamaastike liikidele (Ram jt 2020). Seega võib säilikpuude meetod rohevõrgustikku sobida, kui puid jäetakse kasvama senisest rohkem. Lageraietest loobumise ja lageraiete vahel on veel muid metsahooldusvariante, mis võivad rohevõrgustiku piirkonda paremini sobida. Rohevõrgustikes (või kõrgendatud avaliku huviga aladel) võiks valdavalt kasutada valik- ja turberaieid. Säilikpuude jätmine puudutab neid raieviise samamoodi. 

Säilikpuude valik peab olema hästi läbimõeldud, et vältida puude kiiret hukkumist pärast ümbritseva metsa raiet (Rosenvald jt 2019). Eelistama peaks suuremaid puid ning puid, mis on kohanenud (pool)avatud tingimustes kasvamisega (Rosenvald jt 2008), samuti tuleks puid säilitada grupiti. Puuliike ja asukohta teadlikult valides ) võib kasvama jäetud gruppide suremus olla neli korda väiksem kui hajali jäetud puude puhul (R. Rosenvald, avaldamata andmed).

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Raul Rosenvald

Rohevõrgustiku osadel, mis jäävad kaitsealast välja, säilitada metsade ja rekreatsioonialade väärtus ja funktsioonid

Soovituse eesmärk

Eesmärk on luua ja säilitada rohevõrgustikke Eestis. Keskkonnaprobleem, mida rohevõrgustiku rajamisega lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018).

Arendussurve rohevõrgustikule on olnud viimasel aastakümnel märkimisväärne Tallinna ja Tartu rõngasvaldades (Poom ja Sepp 2020). Toimiva rohevõrgustiku ehitamiseks on siiski oluline, et soovitusi võetakse arvesse kõigis omavalitsustes. Rohevõrgustiku konfliktid avalduvad kõige teravamalt seoses tiheasustus- ja tööstusaladega ning suurte taristuobjektidega (teed jm), kuid kindlasti on vajalik rohevõrgustikust johtuvaid põhimõtteid ja piiranguid rakendada ka metsade majandamisel.

Head näited

Rohevõrgustikud on hästi välja arendatud Põhjamaades (Nilsson jt 2019, Amorim jt 2021)

Juhendid

Taust 

Eestis hõlmab seni planeeritud rohevõrgustik 55% maismaast. Rohevõrgustiku eesmärk on ühendada sidusalt eri tüüpi looduslikke või looduslähedasi maa- ja veealasid, et tagada nende ökoloogiline toimimine ning maastike säilimine (Poom ja Sepp 2020). On selge, et rohevõrgustik praegusel kujul ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi, nt peaksid olema arvesse võetud nii metsaliigid, põllu- ja niiduliigid kui ka märgalade liigid (Remm jt 2018). 

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende rekreatiivset ja sotsiaal-majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendavad seda, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös  ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019). 

Ökoloogiliselt funktsionaalse rohevõrgustiku planeerimise teeb väga keeruliseks eri liigirühmade erinev elupaigakasutus. Kindlasti peab rohevõrgustik moodustama terviku üle kogu maa, kuid tervikliku rohevõrgustiku planeerimist raskendavad omavalitsuste piirid. On juhtumeid, kus ühe omavalitsuse rohevõrgustiku planeering ei arvesta rohevõrgustiku paiknemisega naaberomavalitsustes või puudub koostöö samaaegse planeerimisprotsessi käigus.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Jaanus Remm

Keelata pesitsusaegsed raied suure asustustihedusega elupaigatüüpides

Soovituse eesmärk

Eesmärk on vähendada inimtegevusest tulenevat lindude liigirikkuse ja arvukuse langust ning tagada linnade praeguse linnurikkuse säilimine. Lindude arvukuse ja liigirikkuse langus on ka Eestis üha süvenev probleem (European Bird Census Council, Marja ja Nellis 2018, Nellis ja Volke 2019). Arvestades kinnisvara- ja taristuarendusi ning muid lisastressoreid, võib pesitsusaegne raie linnas mõjutada liike veelgi rohkem kui metsades ning ohustada ka teiste liikide liigirikkust ja säilitamist, mistõttu puudutab see soovitus nii metsa, parke kui ka muid omavalitsuste rohealasid. 

Soovitust on vajalik järgida kõikjal, kus metsa ja rohelust on veel piisavalt säilinud. Isegi pargi hooldustöid planeerides tuleks arvestada raierahuga.

Juhendid

Taust

Aruande kohaselt võimaldab raierahu (praegu 15. aprill – 15. juuli, kuid seda peaks seoses kliima soojenemisega pikemaks veninud pesitsushooaja tõttu veelgi pikendama) igal aastal ära hoida kümnete tuhandete (hinnanguliselt isegi kuni 100 000) linnupoegade hukkumise (Mägi 2019) ja võiks pidurdada lindude liigirikkuse ja arvukuse langust Eestis. Kuna linnades on pesitsuse algus veelgi varasemaks nihkunud valgusreostuse ja nn soojasaarte tõttu, tuleks linnades varasema raierahu võimalust eriti tõsiselt kaaluda. Linnud on head keskkonnaseisundi indikaatorid , seega võivad lindudele suunatud keskkonnasoovitused aidata kaasa ka teiste looduslike liikide (kohalik taimestik, putukad, nahkhiired) liigirikkuse ja arvukuse säilitamisele.

Mida rohkem puistupindala omavalitsuse territooriumil esineb ja mida vähem seda ala häiritakse, seda parem on see linnustikule. Paljud inimasustusega seotud keskkonnamuutused (õhureostus, kõrgem temperatuur, kohaliku taimestiku vähesus, mürareostus ja putukate vähesus) mõjutavad negatiivselt just linnupoegi, mistõttu võib raierahu inimasustuste lähedastes metsades olla ülitähtis tegur, mis asulates ja asulate läheduses pesitseval linnustikul säilida võimaldab.

Lisaks raierahu kehtestamisele lindude pesitsusperioodil soovitab Mägi (2019) oma aruandes tekitada lisavõimalusi lindude pesitsemiseks. Selliseks lisatoeks on näiteks pesakastid õõnespesitsejatele (mille puhul tuleb tagada ka iga-aastane pesakastide puhastus), aga ka põõsarinde tekitamine parkidesse-asulatesse. Positiivse mõjuga võiks olla ka lamapuidu säilitamine (suurendab putukate liigirikkust – linnupoegade toidubaasi, aga pakub ka osale linnuliikidest pesitsusvõimalusi ja varjevõimalust kiskjate eest) ning elurikkust soosiv rohealade hooldus (väiksem niitmissagedus) (McCleery jt 2012). Toiduks sobivate putukate puudus on üks peamisi tegureid, mis asulalindude pesitsusedukust piirab (Seress jt 2020), kuid mida leevendaks elurikkust soosiv hooldus. Häiringut (mürareostus, õhureostus) pesitsusajal aitaks vähendada väiksem niitmissagedus (või vähemalt kohati maastikuhoolduses masinate asendamine vikatitega niitmise või karjatamisega). Kuigi uuringuid konkreetselt maastikuhooldusmeetodite mõjust lindude pesitsusedukusele on vähe, on siiski teada, et lindude pesitsusedukus on suurem (põllumajanduslikel) aladel, kus maastikuhoolduses kasutatakse väiksema keskkonnamõjuga meetodeid (Stanton jt 2018).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Marko Mägi

Lahendada sademevee kogumine ja äravool säästlikult omavalitsuse asutustes ja korrusmajade piirkondades

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on arendada omavalitsuse asutustes säästlikke sademevee kogumise ja äravoolu lahendusi, et tagada linnaliste piirkondade vastupidavus muutuvale kliimale, lahendada uputuste ja üleujutustega seotud probleeme. Uputuste üks põhjus on laienevast ehitustegevusest tulenev vett mitteläbilaskvate pindade lisandumine ja rohealade vähenemine. Säästlikud sademeveesüsteemid pakuvad sademevee ärajuhtimisel lahendusi ka korrusamajade piirkondades, kus on vähe haljasalasid.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi, aga eelkõige linnasid.

Head näited

Viimsis käib säästlike sademeveelahenduste projekt UrbanStorm, kus proovitakse lahendusi praktikas ja koostatakse juhendid teistele omavalitsustele.

Kopenhaagenis ja Malmös on säästlike sademeveelahendustega (sustainable urban drainage systems, SUDS) tegeletud juba aastaid ning seetõttu peetakse neid linnu valdkonna pioneerideks. Kopenhagenis asuv Augustenborgi ökolinnak sai oma tänase rohelise ilme aastatel 1998–2002, enne seda oli seal probleeme üleujutustega. Linnakus ehitati välja säästlikud sademeveesüsteemid, sh 6 km veekanaleid ja kümme tiiki, mis lahendasid probleemi. Vihmavesi immutatakse kanalites, tiikides ja katustel, ülejääv vesi suunatakse kanalisatsiooni. Malmö Västra Hamneni piirkonnas algas sadamaala arendus elamupiirkonnaks 2001. aastal, kui ehitati valmis Bo01 ala Euroopa elamumessi ajaks. Kogu ala on projekteeritud säästlikke energia- ja veemajanduse põhimõtteid järgides. Loe lähemalt.

Juhend

Taust

Paduvihmade ja lume sulamise tagajärjel tekkivad uputused on linnakeskkonnas üha sagenev vaatepilt. Selle üks põhjus on linnastumisest ning laienevast ehitustegevusest tulenev vett mitteläbilaskvate pindade lisandumine ja rohealade vähenemine. Arendamine toob endaga kaasa tagajärjed, mis vähendavad sademevee pinnasesse imbumist, katkestades seeläbi loodusliku veeringe. Suuremate vihmade korral tekib tehiskattega keskkonnas olukord, kus restkaevud ja sademeveekanalisatsioon ei suuda piisavas koguses vett vastu võtta. Tulemuseks on üleujutused ning kaasnev reostusoht. Säästlikud sademevee kogumise süsteemid pakuvad nendele probleemidele lahendusi (Ahilan jt 2019, Warner jt 2019).

Kliimateadlased prognoosivad sademete hulga ja valingvihmade sageduse jätkuvat kasvu, mis tähendab, et tulvade ja uputuste esinemine on järgnevate aastate jooksul suurenemas. Värskemad rahvusvahelised keskkonnahinnangud toovad meie piirkonna probleemiks ka puhta põhjavee vähenemise põllumajandustegevuse tõttu. 

Et tagada linnaliste piirkondade vastupidavus muutuvale kliimale, on vajalik rakendada säästlikke sademeveesüsteeme. Looduslähedased ehk säästlikud sademeveesüsteemid on sademevee ärajuhtimisel looduslikke ökosüsteeme jäljendavad rajatised, mis võimaldavad sademevee tõhusamat ja keskkonnasõbralikumat käitlemist. Looduslähedane sademeveesüsteem on järjestikku toimivate sademeveelahenduste ahel, mis järk–järgult vähendab sademevee kogust ja voolukiirust ning puhastab sademevett erinevatest saasteainetest (nt fosfori- ja lämmastikuühendid, raskmetallid, heljum).

Soovituse esitas: Peipsi Koostöö Keskus

Soovitust hindas: Kaur Sarv, Gen Mandre

Mõjusad keskkonnateod:

Suurendada elurikkust omavalitsuse maadel

Tellida rohealade uuring ja/või koostada rohealade kava

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on võtta suund rohevõrgustiku säilimisele ja parendamisele, tehes koostööd ka naaberomavalitsustega. Rohevõrgustiku säilitamise ja rajamise vajadust keskkonna seisukohalt aitab hinnata omavalitsuse tellitud rohealade uuring. Heas seisundis rohevõrgustik on vastupidavam kliimamuutuste mõjule ja aitab ka leevendada kliimamuutuse negatiivset mõju inimestele.

Rohevõrgustiku konfliktid avalduvad kõige teravamalt tiheasustus- ja tööstusaladel ning seoses suurte taristuobjektidega (teed jm), kuid kindlasti on vajalik rohevõrgustiku põhimõtteid ja piiranguid rakendada ka metsade majandamisel. Spetsialistidelt uuringu tellimine tagab konkreetse ala puhul parimad meetmed.

Head näited

Juhend

Taust

2018 aasta seisuga on terves Eestis ainult 23 kohaliku kaitse all olevat loodusobjekti, seega on kindlasti arenguruumi ja mõjupotentsiaal võiks olla suur. Keskkonnaprobleem, mida rohevõrgustiku rajamisega lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018).

Eestis hõlmab seni planeeritud rohevõrgustik 55% maismaast. Võrgustiku eesmärk on sidusalt ühendada eri tüüpi looduslikke või looduslähedasi maa- ja veealasid, et tagada nende ökoloogiline toimimine ning maastike säilimine (Poom ja Sepp, 2020). On selge, et võrgustik praegusel kujul ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi, nt peaksid olema arvesse võetud nii metsaliigid, põllu- ja niiduliigid kui ka märgalade liigid (Remm jt. 2018). Ökoloogiliselt funktsionaalse rohevõrgustiku planeerimise teeb väga keeruliseks eri liigirühmade erinev elupaigakasutus. Kindlasti peab rohevõrgustik moodustama terviku üle kogu maa, kuid tervikliku rohevõrgustiku planeerimist raskendavad omavalitsuste piirid. On juhtumeid, kus ühe omavalitsuse rohevõrgustiku planeering ei arvesta rohevõrgustiku paiknemisega naaberomavalitsustes või puudub koostöö samaaegse planeerimisprotsessi käigus. Haldusreformi tulemusena koostatavate uute üldplaneeringute raames vaadatakse üle ka rohevõrgustik. Rohevõrgustikku kuuluvad, kuid kaitsealadest välja jäävad loodusalad on võtmetähtsusega võrgustiku sidususe tagamisel. Nende alade säilimist ja juurdepääsu tagab maakonna- ja üldplaneeringute nõue mitte muuta selliste alade maakasutuse peamist otstarvet (Poom ja Sepp 2020).

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende rekreatiivset ja sotsiaal-majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendab seda, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019). Hiljutise ülevaateartikli kohaselt on peamised põhimõtted, mida rohevõrgustike planeerimisel silmas pidada, ühendatus, multifunktsionaalsus, rakendatavus, mitmekesisus, erinevad skaalad kohalikust riikliku tasemeni, koostöö omavalitsuse ja kodanike vahel ning järjepidevus (Monteiro jt 2020). 

Kogu piirkonnas alade kaardistamine ning nende seisu kirjeldamine aitab kindlaks määrata vajalikud tegevused. Spetsialistidelt uuringu tellimine tagab konkreetse ala puhul parimad meetmed.

Arendussurve rohevõrgustikule on olnud viimasel aastakümnel märkimisväärne Tallinna ja Tartu rõngasvaldades (Poom ja Sepp 2020). Toimiva rohevõrgustiku ehitamiseks on siiski oluline, et soovitusi võetakse arvesse kõigis omavalitsustes.

Rohealade uuringu eesmärgiks on täpsustada rohevõrgustiku koridoride ja tuumikalade olulisust. Uuring peab olema piisavalt üksikasjalik, et seal oleks kirjeldatud kõiki tuumikalasid eraldi ja antud nende säilitamisvajaduse põhjendus. Lisaks üldisele teoreetilisele kirjeldusele peab uuring sisaldama ka välivaatluste andmeid. Uuringule saab tugineda üldplaneerigut koostades, aga ka hilisemaid vaidlusi lahendades. 

Omavalitsus ja Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) peavad läbi rääkima kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade optimaalses multifunktsionaalses majandamises (või majandamata jätmises). Omavalitsused võiksid RMK-le välja pakkuda uusi KAH-alasid, kus mets on raieküpseks saanud või pargid võsastunud. Kindlasti tuleb kaasata kohalikke elanikke ja looduskaitsespetsialiste. 

Soovituse esitas: Eesti Metsa Abiks, Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Jaanus Remm

Seada arengukavas eesmärgiks elurikkuse suurendamine omavalitsuse maadel ja rahastada seda

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on elurikkust suurendav ja ökosüsteemide seisundit parandav ruumiplaneerimine. Et tagada looduskeskkonda ja elurikkust toetav inimasulate planeerimine-ehitamine ning rohealade hoolduspraktikad, tuleb luua arengukava ning planeerida tegevusi ja ressursse eelarvesse. Käsitleda neid ka tegevuskavas ja planeerida vajalikud finantsvahendid eelarve koostamisel. Rohemaid tuleb majandada parimal viisil, et hoida olemasolevat elurikkust ja seda veelgi suurendada – ning olla selles tegevuses järjepidev.

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi. Linnastumise keskkonnamõju on aga eriti tugev suuremates linnades, ning EL Elurikkuse strateegia 2030 eesmärkide kohaselt peaksid esimeses järjekorras tegutsema hakkama linnad, kus on üle 20 000 elaniku. Samas on väikelinnades elurikkust soosivaid praktikaid ehk lihtsamgi ellu viia, millega näidatakse eeskuju ka suurematele. Haljasalade harvem niitmine suurlinnades, puis- ja rannaniitude hooldamine või  märgalade taastamine väljaspool asulaid. Eesmärk on rohemaid majandada parimal viisil, et hoida olemasolevat elurikkust ja seda veelgi suurendada – ning olla selles tegevuses järjepidev.

Head näited

Häid näiteid leiab ka Eestist. Näiteks kureeritud elurikkuse projekt Tartus, linnalehmad Pärnu rannaniidul, Viljandi lossimägesid hooldavad lambad ja Tallinnasse rajatav Putukaväil. Kõigis nimetatud projektides kasutatavatel maastikuhoolduse lahendustel on hea teaduslik tugi elurikkuse suurendamiseks. Samuti on headeks näideteks kaNedremaa puisniidud, rannaniitude hooldamine, märgalade taastamine, linnas haljasalade harvem niitmine.  

Juhend

Taust

Maastiku linnastumine toimub pea kõikjal maailmas kiirenevas tempos ning sellest on saanud üks peamisi elupaikade kao ja killustumise põhjuseid (Wilson jt. 2016). Kui kasutusele võtta looduskeskkonda ja elurikkust toetav inimasulate planeerimine-ehitamine ning rohealade hoolduspraktikad, on võimalik oskusliku ja teadliku lähenemisega pidurdada (ja vahel tagasi pöörata) linnastumisega seotud elurikkuse (ja elurikkusega seotud ökosüsteemi teenuste) kadu (Faeth jt. 2011). Praktilisi teaduspõhiseid soovitusi leiab teaduskirjandusest rohkesti (nt Parris jt. 2018). Ka uus Euroopa Liidu Elurikkuse strateegia 2030 seab eesmärgiks linnaökosüsteemide kao peatamise ning kutsub üles heas seisundis ökosüsteemide, rohelise taristu ja looduspõhiste lahenduste edendamisele linnaruumis ning vähemalt 20 000 elanikuga linnu arendama välja plaani liigirikaste linnamaastike rajamiseks (elurikkad linnametsad, pargid ja aiad, taimestikuga ääristatud tänavad, linnaniidud, paranenud sidusus jne).

Elurikkuse seisund ja trendid on Eestis sarnased ülejäänud Euroopale, kus suurimad ohutegurid on intensiivne põllumajandus, linnastumine ja intensiivne metsamajandamine (Euroopa Keskkonnaagentuur, 2021). Hetkeseisu Eesti maastike võimest toetada elurikkaid ökosüsteeme annab hea ülevaate Tartu Ülikooli botaanikute välja töötatud rakendus Rohemeeter. Rakendus annab ka konkreetseid soovitusi vastavalt kohaliku maastiku omadustele, sest elurikkuse hoidmisel ja taastamisel (ka linnakeskkonnas) on oluline tagada asukohapõhisus – igas piirkonnas on elurikkuse taastamiseks ja hoidmiseks spetsiifilised vajadused lähtuvalt maastiku ajaloost, ökosüsteemide seisundist ja kohalike liikide ja ökosüsteemide vajadustest.

Suurimaks väljakutseks elurikkust suurendavatele tegevustele on linnaruumi kasutuse erinevate huvide ühendamine ja erinevate maakasutuslike otsuste oskuslik kombineerimine nii era- kui munitsipaalmaadel (Aronson jt. 2017). Uuringud on näidanud, et elanikud üldiselt toetavad looduse head käekäiku soodustavaid tegevusi ning soov looduskeskkonna säilimisse panustada on nooremate elanike seas suurem (Fischer jt. 2020). Seega tuleks vastavaid tegevusi planeerida koos kõigi huvirühmadega – elanikud, linnaruumis tegutsevad ettevõtted, taristuomanikud, eksperdid – ning ühiselt lahendada maakasutuslike lõivsuhete väljakutseid. Linnaruumi roheplaneerimisele aitab kaasa huvirühmade teadlikkus elurikka linnaruumi tähtsusest inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele ja üldisele elukvaliteedile linnas (Davies jt. 2019).

Üheks väljakutseks on ka rohetaristu gentrifikatsioon – jõukamad piirkonnad saavad endale lubada hästi toimivat rohetaristut, samas kui nö vaesemates piirkondades rohetaristu kvaliteet langeb (Quastel 2009). Sellega tuleb aktiivselt omavalitsuse tasandil tegeleda, et linnaruumi areng oleks ka rohelahenduste osas õiglane.

Ilma elupaikadeta elurikkust ei teki, seega on ainuke realistlik tee liigilise mitmekesisuse ja kohaliku looduse hoidmiseks looduslike elupaikade hoidmine, taastamine ja nendevahelise sidususe tagamine. Hea uudis on aga see, et see pole kuigi keeruline ega kallis. Näiteks on leitud, et kõige kuluefektiivsemad elupaigad inimasulate kontekstis on linnaniidud, järgnevad linnametsad (Elmqvist jt. 2015). Linna rohealadel annab näiteks elurikkust tõsta vaid hooldusrežiimi muutusega, vähendades paiguti niitmise sagedust (Wastian jt. 2016). 

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Aveliina Helm

Metsastada omavalitsuse maatulundusmaad ning üldkasutatavad rohtalad ja haljakud

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on kasutusest väljas olevate põllumaade arvelt suurendada metsamaa pindala, et aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele. Metsa ja muude loodusalade suurendamine parandab elanike elukvaliteeti.

Soovitus on oluline kõigis omavalitsustes, ja eriti oluline energeetikasektoriga seotud omavalitsustes, kuna valdav osa Eesti süsihappegaasi heitkogusest tuleneb sellest valdkonnast.

Head näited

Londonis läbi viidud hindamise tulemusena toovad linnas kasvavad 8 miljonit puud igal aastal kasu umbes 132 miljoni naela eest, peamiselt õhureostuse vähendamise kaudu. (Rogers jt. 2015).

Juhend

Taust

Rohealade majandamisel ei võeta arvesse nende positiivset mõju kohalikele elanikele ja linnastunud keskkonnale, kuid rohealadel on tõendatud positiivne mõju elanike vaimsele ja füüsilisele tervisele (Braubach jt. 2017).

Põllumaade metsastamine, isegi kui need alad ei ole põllumajanduslikust kasutusest väljas, on tõhusaks viisiks kliimamuutuste leevendamisel: uurimused on näidanud, et nn agrometsandus ehk maaviljelusviis, kus hõreda puittaimestiku all kasvatatakse põllukultuure, heina või karjatatakse loomi, suurendab maastiku, suurendab oluliselt põllumajandusmaastiku süsiniku sidumise võimekust võrreldes lagedate põllumajandusaladega (Zomer jt. 2016). 

USA põllumajandusministeeriumi ja teadlaste koostöös läbi viidud uuring näitas, et 30 aasta perspektiivis on põllumajandusmaade metsastamise ning metsamaade taastamise programmide laiendamise hind (6,5 miljardit dollarit) oluliselt väiksem kui hinnanguline tulu maastiku suurenenud süsiniku sidumise võimekusest (93,6 miljardit dollarit) (Watts jt. 2021).

Austraalias läbi viidud uuring näitas, et väikesel skaalal lähenemine puude arvu suurendamisse võib anda kokku oluliselt paremaid tulemusi kui eesmärk korraga suuri alasid metsastada. Paljud maaomanikud on nõus väikeseid vähemväärtuslike maa-alasid metsastama, kuid vähesed on nõus suuremaid maatulundusmaid metsa alla panema. Toetust metsastamisele kohalike elanike seas suurendab teadlikkus selle mõjust (Schirmer ja Bull, 2014).

Väärtuslike põllumaade metsastamine võib olla takistatud õigusaktide poolt (seadusemuudatus väljatöötamisel, vt „Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 309 SE“ ning Euroopa toetuste all olevatel maatulundusmaadel (heinamaadel) on piirangud puude arvu osas.

Idee võiks aga hästi töötada väiksemate maaribade puhul (teeääred, maa-alad omavalitsuse objektide vahel või ümbruses, kuhu saaks lisada kõrghaljastust. Samuti saaks omavalitsuste valduses olevaid maa-alasid hooldada nii, et seal kasvaks mitmekesisem taimestik, mis toetaks nii kliimaeesmärke kui elurikkuse eesmärke.

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Määratleda olulise mõjuga rohealad ja säilitada need

Võtta kõrgendatud avaliku huviga metsad (KAH-metsad) kohaliku kaitse alla ja siduda need rohekoridori

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on säilitada olulise mõjuga rohealad. Keskkonna-alane probleem, mida lahendatakse, on elupaikade kadumine ja killustumine, millel on tugev negatiivne mõju looduslike liikide mitmekesisusele ja arvukusele (Fahring 2003). Rohealade toimimiseks terviklike ja vastupidavate ökosüsteemidena on oluline ühendusteede tekitamine elupaiga tuumalade vahel (Liu jt 2018). Soovituse rakendamisel avaldub positiivne mõju tervishoiu tagamises, tuule-, lume- ja müratõketena toimimises, vaba aja veetmise võimalustes. 

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi. Kõige tugevam mõju kohalike elanike poolt vaadatuna on soovitusel linnades, kus elukeskkond on linnastumise negatiivsete mõjude poolt kõige enam kahjustatud. Samas võimaldab hiljutine seadusemuudatus just linnaomavalitsustel rohealadeks kuulutatud metsi paremini kaitsta. Seetõttu vajavad linnadest väljapoole jäävad, kuid siiski asulate lähistel olevad metsad väärtuslike rohealadena säilimiseks omavalitsuste teadlikku tegutsemist. 

Head näited

New Yorgi linnast on teada näide, et loodusliku veeringe hoidmisele ja taastamisele (sh linnametsadele) kulutati 1,6 miljardit dollarit, mis tegi ära sama töö kui oleks teinud hinnanguliselt 6 miljardit maksma läinud veepuhastusjaam (+250 miljonit aastas töökuludena) (Nowak jt. 2006).

Londonis läbi viidud hindamise tulemusena toovad linnas kasvavad 8 miljonit puud iga aasta kasu umbes 132 miljoni naela eest, peamiselt õhureostuse vähendamise kaudu. (Rogers jt. 2015).

Juhend 

Taust

Kohalik omavalitsus peab koostöös kohalike elanikega määrama olulise mõjuga rohealad, mis tuleb säilitada. Nende rohealade oluline mõju avaldub tervishoiu tagamises, tuule-, lume- ja müratõketena toimimises, vaba aja veetmise võimaluste pakkumises. Omavalitsus peab olulise mõjuga rohealasid kaitsma üldplaneeringu, kohalike omavalitsuste loodud looduskaitsealade või teiste meetmetega.

2020 aastal jõustunud metsaseaduse muudatus sätestab, et kui metsaomanik soovib raiuda metsa piirkonnas, mis on planeeringuga määratud linna kui asustusüksuse rohealaks, peab tal selleks olema kohaliku omavalitsuse nõusolek. Raie kooskõlastatakse kohaliku omavalitsusega enne metsateatise esitamist (metsaseaduse § 42 lg 3, vt ka „Metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse“ eelnõu nr 396 SE teise lugemise seletuskiri). See muudatus paneb vastutuse asulametsade eest kohalikule omavalitsusele, kellel tuleb arvestada nii kohalikule kogukonnale kui ka laiemalt linnaloodusele ja linnakeskkonnale avalduvate mõjudega. Omavalitsusel tuleb linnametsade kaitse eelnevalt üldplaneeringu menetluses läbi mõelda ning erinevaid huve kaaludes piirangud paika panna. Probleemseks võib osutuda piirangute seadmine eraomanike maadele. Kui piirangud on ulatuslikud, tuleb omavalitsusel arvestada kuludega kinnistu või selle osa sundvõõrandamisele või sundvalduse seadmisele. Kui linnametsa kaitseks räägivad kaalukad avalikud huvid ning omavalitsus on oma plaani elluviimisel kindlameelne, võiks lahendus siiski toimida.

Metsaseaduse muudatus ei laiene aga linnadest väiksematele asulatele, kus metsa-alade kaitse on kohalike elanike elukvaliteedi seisukohalt samuti oluline. Nendes piirkondades on omavalitsustel seega keerulisem rohealadel olevaid metsi kaitsta. Ka sellisel juhul saab omavalitsus määrata metsa-ala näiteks rohekoridoriks või väärtuslikuks rohealaks. Kuna metsateatise menetluses ei küsita selliste alade puhul aga omavalitsuse kooskõlastus, võib kaitse praktikas vähetõhusaks osutuda.

Kohalike kaitsealade määramise kohta on Riigikohus selgitanud, et objekti kohaliku kaitse alla võtmiseks ei pea ära näitama selle väärtuslikkust üle-eestilises kontekstis. Asjakohasteks kaalutlusteks võivad olla ka loodusobjekti olulisus kogukonnale, puhkemajanduslik potentsiaal jms (Riigikohtu halduskolleegiumi 30. mai 2019. a otsus asjas nr 3-17-563, p 9.). Seega on omavalitsusel võimalik sekkuda rohealade saatusesse ka kohaliku kaitse alla võtmise menetluste kaudu. Selliste alade loomise praktika kohta pole siinkirjutajatel andmeid. Eeldada võib, et meetme toimimisele võiks kaasa aidata koolitused vm selgitustöö kohalikes omavalitsustes.

Kuna asulametsad aitavad puhastada pinnavett ning mulla veetsükleid, siis võimaldavad metsad hoida kokku raha, mis linnad kulutaksid veepuhastusele ja äravoolu reguleerimisel.

Rahvusvahelised regulatsioonid ei sätesta otseselt linnametsade (ja asulametsade) kaitset, kuid pakuvad selle korraldamiseks juhiseid ja tuge. Näiteks võib abiks olla ÜRO keskkonnaprogramm või Euroopa Liidu Elurikkuse strateegia 2030, mille üheks fookuseks on linnaloodus. Kohalikes seadustes on teistes riikides linnametsad tavaliselt seotud kindla funktsiooniga rohealadega, nagu pargid, aiad, botaanikaaiad, surnuaiad, ning nende kaitse on seetõttu vastavalt konkreetse ala funktsioonile pigem konkreetse ala eesmärgist tulenevalt killustunud ega võta sihiks asulametsade pakutavaid ökosüsteemi teenuseid terviklikuma pildina (Salbitano jt. 2016).

Soovituse sisu on määrata koos kohalike elanikega olulise mõjuga rohealad ja kaitsta neid üldplaneeringu, kohalike omavalitsuste loodud looduskaitsealade või teiste meetmetega.   

Kõrgendatud avaliku huviga (KAH) metsade piirid tuleb üldplaneeringus määratleda nii, et kõigepealt kogub omavalitsus elanikelt info oluliste metsade kohta, mida peaks majandama elanikega arvestavamal viisil, ja leppima kohalikega kokku, millised majandamisviisid oleksid nende alade väärtuste säilitamiseks võimalikud. 

Keskkonnaagentuuri andmeil on Eestis 2018. aasta seisuga ainult 23 kohaliku kaitse all olevat loodusobjekti. Kui suurendada kohalike kaitsealade ja -objektide arvu, on sellel suur positiivne mõju. Rohealadel on tõendatud positiivne mõju elanike vaimsele ja füüsilisele tervisele (Braubach jt. 2017). Rohealade tänasel majandamisel ei võeta arvesse nende positiivset mõju kohalikele elanikele ja linnastunud keskkonnale. 

Probleemseks võib osutuda piirangute seadmine eraomanike maadele. Kui piirangud on ulatuslikud, tuleb  omavalitsusel arvestada kuludega kinnistu või selle osa sundvõõrandamisele või sundvalduse seadmisele. Kui linnametsa kaitseks räägivad kaalukad avalikud huvid ning omavalitsusel on oma plaani elluviimisel kindlameelne, võiks lahendus siiski toimida.

Asulasiseste puudesalude ja metsade parem kaitse aitaks leevendada mitmeid linnastumisega seotud probleeme, sh sadevee äravoolu, mulla geokeemiliste tsüklite reguleerimist, keemilise ja peenosakeste reostuse vähendamist, vee puhastamist ja temperatuuri reguleerimist (Liveseley jt. 2016 ja seal toodud viited üksikuurimustele). Seega oleks asulapuude kõrgem väärtustamine ja otsustavam kaitsmine tegelikult linnale kokkuhoiukohaks ülal loetletud inimeste tervise ja elukeskkonna kvaliteediga seotud probleemide lahendamisel. Linnametsade oluline roll linna elukvaliteedi ja  ökosüsteemi teenuste hoidmisel võimendub veelgi kliimamuutustega.

Paikades, kus küsimuseks on peamiselt mürareostus (linnades ja tiheasustusega aladel) on võimalik transpordimüra vähendada, viies ellu Eesti Liiklusohutusprogrammis (LOP) plaanitud sõidukite liikumiskiiruste vähendamine kesklinnades 30 km/h ja mitmerajalistel teedel 50 km/h-ni (Sarnaselt Brüsseli ja Madriidiga). Lisaks müra vähendamisele aitab sõidukite kiiruste vähendamine saavutada ka heitmete vähendamise, energiatõhususe, liiklusohutuse ja elukeskkonna parandamise eesmärke.

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts, Eesti Metsa Abiks

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Leho Tedersoo, Pihel Kuusk

Levitada igaühe looduskaitset

Määratleda koos elanikega kohalikud looduskaitsevajadused ja paluda looduskaitseekspertidelt piirkonda sobivaid lahendusi

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tõsta omavalitsuste piirkondade looduskaitseliste teadmiste asjakohasust ja kvaliteeti. Kaardistamata kaitsealuste objektide ja liikide puhul võib kahjustamine toimuda teadmatusest. Probleemiks on ka keskkonda kahjustav ja/või vähetõhus tegevus kahjurliikide tõrjel, samuti võõrliikide levitamine. Soovituse tagajärjeks on kohalike elanike suurem kaasatus ja huvi kohalike looduskaitseobjektide ja keskkonnaprobleemide osas, ning teadlikum käitumine nende elusolenditega seotud keskkonnaprobleemide lahendamisel. Tulemuseks võiks olla tõhusam keskkonnakaitse ja kiirem tegutsemine keskkonnaprobleemide esile kerkimisel.

Juhend

Taust

Probleemi lahenduseks on oluline viia omavalitsuse tasandil kokku kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning ekspertteadmised, millistel meetoditel neid elurikkuse jaoks hoida. Ebapiisava info tagajärjeks võib olla kaitsealuste objektide ja liikide kahjustamine teadmatusest või keskkonda kahjustav ja/või vähetõhus tegevus kahjurliikide tõrjel, samuti võõrliikide levitamine.

Kui omavalitsusel puuduvad andmed oluliste rohealade kohta, tuleb tellida ekspertanalüüs.  Oluline on teada järgmist:

  • metsa seisund
  • metsades olevad kooslused
  • metsades elavaid riikliku kaitse all olevad liigid ning VEPid
  • milliseid metsa-alasid kasutatakse virgestus- või marjametsadena
  • millised metsad kaitsevad asulat keskkonnamõjude eest
  • kuidas seonduvad omavalitsuse haldusalal olevad metsad piirnevate omavalitsuste rohevõrgustikuga

Looduskaitseline info koondatakse Eestis keskkonnaregistrisse ja selle andmestiku rakendus on Eesti Looduse Infosüsteem ehk EELIS. Kuigi teoreetiliselt saab siia kanda väga mitmekesist infot, siis peamine info, mida siia koondatakse, on info, mis võib põhjustada erinevaid piiranguid maa kasutajale – kaitsealade piirid, üksikobjektid, kaitsealuste liikide leiukohad, veekaitsevööndid jms. Kuna liigiinfo menetlemisel on võimekuse piirid siis nt liigiinfo prioriteediks on seni seatud peamiselt I ja II kaitsekategooria liigid ning võõrliikidest peamiselt karuputked.

EELISesse kantakse ka loodusvaatluste andmebaasi esitatud kinnitatud infot, seega ka kodanikuteaduse info liigub edasi riigisüsteemi. Liigiinfo kirjete juures on tavaliselt info vaid kirje tekke kohta (kelle vaatluse alusel ja kuna info sisse kantud). Kaitstavate pindalaliste objektide puhul on kirjas pindala, kaardirakenduses piirid ning on lingitud õigusaktid, mis kaitsekorra aluseks, kust saab siis lugeda, mis piirangud alal on. Tulevikus on EELISe arenduse käigus plaanis sinna siduda ka liikide kaitse-ja ohjamiskavade info, et liigi kirje juures saaks kohe tutvuda ka olulise infoga. Hetkel saab sealt teada küll liigi leidumise, kuid see info, mida liik vajab, tuleb juurde otsida liigi tegevuskavast, mis on avaldatud Keskkonnaameti ja Keskkonnaminsiteeriumi kodulehel. Kõikide liikide kohta kahjuks kava ei ole.

Võõrliikide osas oleks vaja rohkematele liikidele praktilisi tõrjejuhiseid, hetkel on juhised karuputke osas, vereva lemmmaltsa osas ja hispaania teeteo osas.

Keskkonnaagentuur e KAUR vastutab EELISe eest ning omavalitsuse keskkonnaspetsialistidel on võimalik saada EELISesse ligipääs andmete vaatamiseks (üldjuhul pole neil õigust teha muudatusi), samuti on võimalik osaleda EELISe kasutamise koolitustel. Seega kohaliku omavalitsuse spetsialistidel on võimalus ligi pääseda kogu ametlikule keskkonnaandmestikule, mis on looduskaitse aluseks.

Kuna osa liike võivad olla häirimisele tundlikud, siis looduskaitseseaduse alusel on keelatud avaldada massimeedias (sh internetis) I ja II kaitsekategooria liigi leiukohti, mistõttu see andmestik ei ole ka avalikkusele ligipääsetav. Kui eraisikul maalt leitakse I või II kaitsekategooria liik, siis saadetakse talle selle kohta ühekordne teavitus. Samuti maa ostul notaris selgitatakse ostetava maaga seonduvaid piiranguid sh kaitsealuste liikide leidumist. Lisaks on eraomanikul võimalik metsaregistrisse sisse logides näha oma maal leiduvate kaitsealuste liikide infot (st infot näeb ka muude elupaikade, kui metsa kohta). Seega infole ligipääs on omavalitsuse spetsialistil ja maaomanikul oma maa osas, kuid lihtsalt kohalikul elanikul, kes tahaks midagi head ära teha, väga lihtsat viisi infole ligi pääseda pole. Siin ilmselt polegi muud võimalust, kui omavalitsusega ühiselt tegevusi planeerida, samuti koostööd teha vabaühendustega nagu ELF, et nt talgukorras looduskaitsetöid teha.

Kvaliteetne liikide leviku info (pildi, liigi arvukse, kuupäeva ja määraja kontaktiga) on väga väärtuslik nii kaitsealuste kui nn tavaliste liikide osas ja ka võõrliikide osas ja seda tasub alati loodusvaatluste andmebaasi lisada (uuendatud mobiilirakendus peaks valmima mais siis seda ka mugav esitada). See on asi, mida iga isik saab looduse kaitseks ära teha ja kui see info saadetud, siis riik saab otsuseid tehes või tegevuste kooskõlastusi andes seda arvesse võtta.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Teha igaühele kättesaadavaks info omavalitsuse kaitse all olevatest aladest ja üksikobjektidest ning nendega seotud piirangutest

Soovituse eesmärk

Eesmärk on looduskaitselise ning keskkonna-alase info kättesaadavamaks muutmine ja seeläbi elanike teadlikkuse tõstmine. Probleem seisneb looduskaitselise ning keskkonna-alase info väheses kättesaadavuses kohalikul tasandil. Igaühe looduskaitse kontseptsiooni rakendamiseks omavalitsuse tasandil vaja kokku viia kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning ekspertteadmised, millistel meetoditel neid elurikkuse jaoks hoida. 

Head näited

Kanadas Briti Columbias läbi viidud projektis toodi veebiplatvormidel kokku kohalikud elanikud, omavalitsused ja keskkonnaeksperdid, et rakendada kogukonnapõhiselt kliimamuutuste pidurdamisega seotud innovatsioone. Kasutati viit suhtluskanalit: teadusuuringute veebiraamatukogu, e-dialoogid (reaalajas tekstipõhine suhtlus teadlaste ja praktikute vahel, kus avalikkus sai küsimusi ja kommentaare lisada), veebifoorumid, sotsiaalmeedia ja kogemuste vahetamise kaudu õppimise toetamine. Igal kanalil oli oma veebilahendus. Projekti tulemusena leiti, et teadlikkuse tõstmine ja informatsiooni kättesaadavus on võtmetähtsusega kohalike elanike kaasamisel (Newell ja Dale, 2015).

Juhend

Taust

Tuues välja looduskaitsealad ja üksikobjektid, loome inimestele võimaluse avastada kohalikku loodust ja teha sellega tutvust. Kuid ka piirangute väljatoomine on tähtis, et kõik mõistaksid üheselt, kuidas mitte liigselt kaitstavad ala mitte häirida. Lisaks teeb see nt metsade majandamise läbipaistvamaks, kui omavalitsusel on kindel seisukoht. 

Kui välja tuua, milliseid ohustatud liike võib omavalitsuse aladelt leida, hakkavad inimesed neid rohkem märkama ning nt arendustöödel võivad kaitsealuste liikide hävitamine teadmatusest väheneda ning nende õiguslik käsitlemine läheb sujuvamaks. Enamikel juhtudest on nt jäätmekäitluse info kergelt kättesaadav, aga ka looduslike kahjurite ohjamine käib keskkonna alla. Kui teha inimestele selgeks ja kergelt kättesaadavaks erinevate tegevuste mõju keskkonnale (nii positiivsed kui negatiivsed), oskavad inimesed tõenduspõhisemalt oma seisukohta võtta, mis omakorda viib oma käitumise mõistmisele ja ka harjumuste muutmisele.

Soovituse eesmärgi saavutamiseks on vaja koostööd loodusteadlaste/looduskaitse spetsialistide, kohaliku omavalitsuse ja kohalike elanike vahel, et kaardistada kohalikud looduskaitselised vajadused ning peamised elusolenditest tulenevad keskkonnaohud. 

Vastavalt alt-üles lähenemisel kaardistatud teemadele saavad spetsialistid välja pakkuda just sellesse piirkonda sobivaid lahendusi ja soovitusi. Alt-üles ja ülevalt-alla lähenemise kombineerimisel on näidatud olema tõhus keskkonnakaitseline meetod (Ouyang jt. 2020) ning teadlikkus kohalikest liikidest ja nende vajadustest aitab vähendada kohalike elanike keskkonda kahjustavat tegevust (Eesti põllupidajaid kaasav uuring, Herzon ja Mikk, 2007). Seega on vaja edendada huvi looduse ja elusolendite vastu.

Selline kohalikele elanikele suunatud ja kohalikul keskkonnal põhinev teavitussüsteem on tõenäoliselt tõhusam viis eesmärgi saavutamiseks kui praegu saadaval olevad laiemad ja üldisemad materjalid. Lähenemine, mille eesmärgiks on leida „kohalikud lahendused kohalikele probleemidele“ aitab kaasa ka globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisele (Schramm jt. 2020).

Soovituse esitas: Bioteaduste Üliõpilaste Selts, Eestimaa Looduse Fond, SA Keskkonnaõiguse Keskus

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Tagasi algusesse

Eesmärk: Vähendada oma territooriumil ökoloogilist jalajälge ja võimaldada seda teha ka elanikel.

Kuna energia on osa kõigist tänapäeva probleemidest ja võimalustest, on see ka suurim kliimamuutuste põhjustaja: energeetika põhjustab 60% kogu maailma kasvuhoonegaaside heitest. Eestis on energeetikasektor suurim kasvuhoonegaaside tekitaja: 2018. aastal oli energeetika osakaal koguheitest 88%. Energeetikasektor hõlmab elektri- ja soojatootmist ning kütuste kasutamist tööstuses, transpordis, äri- ja avalikus sektoris, kodumajapidamistes ja põllumajanduses. 

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Kasutama ja tootma taastuvenergiat. 
  2. Soodustama taastuvenergia kasutamist ja hajutama taastuvenergia tootmist. 
  3. Vähendama energiatarvet oma territooriumil ja asutustes. 
  4. Planeerima ruumi ja taristut lähtuvalt taastuvenergeetika vajadustest. 

Seos kestliku arengu eesmärkidega:
SDG 7: jätkusuutlik energeetika
SDG 13: kliimamuutustega kohanemine

Suure mõjuga keskkonnateod:

Strateegiliselt planeerida taastuvenergiale ja energiasäästule üleminek

Koostada kliima- ja energiakava, arvestades süsinikuheite vähendamise ja taastuvenergia edendamise põhimõtteid

Soovituse eesmärk

Seada omavalitsuses kohaliku taseme kasvuhoonegaaside heitmete  vähendamise eesmärk ja töötada selle elluviimiseks välja vajalik strateegia. Selleks strateegiaks sobib kliima- ja energiakava. Kliimakava on oluline sisend omavalitsuse arengukavasse, mis peab muuhulgas kajastama looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi. Kliimakava alusel saab omavalitsus taotleda raha rohe-investeeringuteks.   

Soovituse rakendamisel aitab omavalitsus kaasa sellele, et Eesti saab vajaminevas tempos taastuvenergiale (päike ja tuul) üle minna. Kui omavalitsuses on paigas taastuvenergia arendamise põhiprintsiibid ja/või kindlad alad taastuvenergia arendamiseks maakonnaplaneeringus või üldplaneeringus, ei pea omavalitsus iga juhtumit eraldi kaaluma ega pelgama kogukonna vastuseisu.  

Soovitus on kõige asjakohasem neis omavalitsustes, kus veel pole kliimakava. 

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021)

Head näited

Hiiumaa valla energia- ja kliimakava, mis on esimene kinnitatud kliimakava Eestis. Kavaga seatakse eesmärk keskkonnasõbralikule ja -säästlikule käitumisele, selle teadvustamisele ning roheenergia laialdasemale kasutuselevõtule. 

Tartu kliimakava “Tartu energia 2030”,  mis seab eesmärgiks Tartu kliimaneutraalsuse 2050. aastaks ja kliimamuutustega kohanemise. 

Tallinna säästva energiamajanduse ja kliimamuutustega kohanemise kava seab eesmärgiks saada pealinn 2050. aastaks kliimaneutraalseks, vähendades  linnaelu ja majanduse mõju kliimale ning tehes seda majandust ja linnakeskkonda rikastaval viisil.

Juhend

Taust

Omavalitsuse kohustus arvestada kliimaprobleemidega, samuti neist võrsuvate ohtudega elurikkusele tuleneb juba olemasolevast õiguslikust raamistikust. Oluline on see, et omavalitsused teadvustavad oma võtmerolli ja vastutust kliimaeesmärkide poole liikumisel, samuti et neile oleks tagatud asjakohane riiklik raamistik ning kvaliteetne, värskemaid teaduspõhiseid järeldusi kajastav info kaalutlusotsuste langetamiseks.

Keskkonnaühenduste energeetikavisiooni kohaselt koosneb kliima- ja energiakava koostamine järgmistest sammudest:

  1. kasvuhoonegaaside heitmete hetkeseisu kaardistamine ja emissioonide vähendamise potentsiaali väljaselgitamine. Kui seda pole varasemalt tehtud, on vaja läbi viia värsked uuringud omavalitsuse energiatarbimise ning kasvuhoonegaaside emissioonide kohta ning defineerida omavalitsuse energiasäästu potentsiaal ja taastuvenergia tootmise ja kasutamise potentsiaal; 
  2. teaduspõhine eesmärkide seadmine, selgitades välja, mida riiklikult, EL ja maailma tasemel võetud kliimaeesmärgid konkreetsele omavalitsusele tähendavad ning kui palju raha on tarvis kliimaneutraalse majanduse suunas liikumiseks. Seatud eesmärkidele tuginedes lühikese kuni keskpika perspektiiviga kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise strateegia väljatöötamine koos konkreetsete vahe-eesmärkide ja järelvalvega; 
  3. kasvuhoonegaaside heitmete vähendamisega seotud strateegia ja progressi avalikult kättesaadavaks tegemine. Avalikustamisel saab tugineda soovitustele TCFD-lt (kliimaga seotud finantsalase teabe avalikustamise töörühm), mida kohandada Eesti omavalitsuste kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise konteksti neljal tasandil: 
    1. juhtimine (erinevate osapoolte rollid), 
    2. strateegia (kirjeldatud kliimamuutusega seotud riskid ja võimalused võetud eesmärgi taustal), 
    3. riski- ja võimaluste juhtimine (heitmetega seotud riskide ja eesmärkide integreerimine omavalitsuse olemasolevatesse protsessidesse) ja 
    4. heitmete vähendamisega seotud mõõdikud ja eesmärgid (sh regulaarne aruandlus). 

Kui omavalitsus avalikustab ja regulaarselt uuendab kliima- ja energiakava elluviimise e-töölauda, on ka elanikel võimalik mõista, miks erinevaid süsinikuemissioonide vähendamise tegevusi tehakse ja kuidas nende kodukoha osakaal paraneb. Lisaks TCFD-le võib kasutada erasektori algatuse Science Based Targets viisi, kuidas avalikustada kliima- ja energiakavade põhjal selgelt seatud ja välja öeldud süsinikuheite vähendamise numbrilised eesmärgid. 

Oluline on silmas pidada, et munitsipaalsektori energiatarbimine ja heide on enamuses omavalitsustes võrreldes elamusektori, ärisektori ja eratranspordi kõrval marginaalne. Seega on oluline lisaks munitsipaalsektori muutmisele luua meetmeid, mis soodustavad teistes sektorites kiiret emissioonide langust. 

Teaduskirjanduses on kirjeldatud Inglismaa kohalike omavalitsuste edusamme ja raskusi kliimaküsimustega tegelemisel. Seejuures on esile toodud kogukonnaga ja valitsusväliste organisatsioonidega formaliseeritud koostöö tegemise olulisust (Atkinson 2013). Väljakutseks on aga kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete koormavus ühelt poolt ning tulususe pikk perspektiiv teiselt poolt, mistõttu võib kannatada valimistsüklitega seotud poliitikute motivatsioon kliimaprobleemidega tegeleda. Oluline on see, et keskvalitsus tagaks piisava toe ja info kohaliku tasandi otsuste tegemiseks (Atkinson 2013). 

Uus-Meremaa kohalike omavalitsuste puhul on märgitud, et kohalike plaanide ja kavade abil on võimalik väga tõhusalt tegeleda nii kliimaprobleemide kui ka selle kaasnevate ohtudega elurikkusele, küll aga on seejuures ülioluline, et otsuseid toetaks kvaliteetne teaduslik info. Raskusi võib tekitada eraomanike vastuseis nende õigusi piiravatele avalikke huve teenivatele meetmetele, mistõttu on oluline välja töötada asjakohased kompensatsioonimeetmed (Warnock ja Wheen 2008).

Äramärkimist väärib, et kohtud üle Euroopa on järjepanu tunnustanud keskkonnaorganisatsioonide ja üksikisikute õigust nõuda riikidelt ja kohalikelt omavalitsustelt kliimaeesmärkide ning tulevaste põlvkondade õigustega kooskõlalisi meetmeid, plaane ja kavasid (nt Urgenda kaasus Hollandis (2019), Friends of the Irish Environment kaasus Iirimaal, Commune de Grande-Synthe (2020) ja Notre Affaire à tous (2021) kaasused Prantsusmaal, lisaks menetluses olev Portugali noorte kliimakaebus Euroopa Inimõiguste Kohtus).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Mondo 

Soovitust hindas: Mario Kadastik, Pihel Kuusk

Üld- või maakonnaplaneeringus määrata kindlad alad taastuvenergia arendamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärgiks on kavandada tuule- ja päikeseelektri tootmisjaamade ruumiline paigutus. Lihtsustada ja kiirendada uute tootmisjaamade loomist, andes juba eos selged juhised piirkondadeks, kus see on lubatud, kus keelatud, ja millistes mastaapides. Kui ruumiline paigutus selge, saab omavalitsus lihtsustada tuule- ja päikeseparkide rajamiseks lubade andmist, et aidata kaasa Eesti üleminekule taastuvenergia kasutamisele. 

Hetkel on mitmed arendused jäänud regulatiivse kontrolli taha kinni, kuna keskkonnamõjude uuringud, keskvõrgu võimekus või muud takistused on selgunud alles pikaajalise kooskõlastuse faasis.

Soovitus on eriti asjakohane rannikuääre omavalitsustes, kus peab arvestama võimalike tuuleparkide, merepõhja, lindude rände ja teiste aspektidega. Tuuleenergia suuremal kasutamisel on eriti mõjutatud Eesti põhja- ja lääneranniku alad, kus eelplaneerimine ja mõjude uuringud lihtsustaksid ja kiirendaksid tuuleparkide väljaehitamist. 

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021) 

Taust 

Energeetikavisiooni kohaselt tuleb jaamade paigutamisel toetuda põhjalikele keskkonnamõju uuringutele, sh välitöödele. Jaamu ei tohi paigutada kaitsealuste loodusobjektide ja selliste liikide nagu röövlindude, veelindude, nahkhiirte, hüljeste, lendorava elupaikade vahetusse lähedusse ega olulistele liikumisteedele. Jaamade paigutamisel tuleb eelistada mitmeotstarbelist maakasutust või asukohti, kus puudub ruumikonkurents teiste maakasutusviisidega, näiteks hoonete katused ja suletud karjäärid.

Suurbritannias vaadeldakse ajas ette erinevaid regionaalseid võimekusi, et kuhu ja kui palju on paigaldatud erinevat tüüpi võimsust ning mis oleks seal teoreetiline maksimum. Selline ette-planeerimine annab võimaluse kogukonnal mõttega harjuda ning lihtsustab ka lubade andmise protsessi. 

Taastuvenergia jaoks vajaliku maakasutuse ette-planeerimine annab ka investoritele parema tulevikuvaate ja võimekuse planeerida. 

Siiski peab tuule- ja päikeseenergiajaamade ruumilisel planeerimisel arvestama mitme aspektiga (Wright jt. 2016): 

  1. iga konkreetne arendusprojekt on erinev, seega keskkonnamõjude ja teised uuringud on vaja teha igaühe kohta eraldi. Samas on looduskaitselised aspektid, nagu erinevate liikide elualad,  täpselt teada, mis võimaldab need koos ümbrusega parkide alana välistada;  
  2. multifunktsionaalsus: taastuvenergia-jaamu on võimalik rajada piirkondadesse, kus need ei võta ära muud kasulikku maapinda. Näiteks kavandada katustele päikesepaneelid või paigaldada maapargid kõrgendatud postide otsa, nn dual use kasutus. On selgunud, et mitmed viljad või õielised kasvavad poolvarju tingimustes paremini kui täispäikese käes. See võimaldab sama maapinda kasutada tolmeldajate kasvatamiseks või viljapõldude jaoks. 

Ette planeeritud taastuvenergia kasutusalad või kasutusvormid lihtsustavad detailplaneeringute kinnitamist ja ehituslubade protsessi. See omakorda muudab jaamade planeerimise investoritele huvipakkuvamaks.  (Planning for Renewable… 2009) 

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Mondo

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Suurendada taastuvenergia tootmist ja kasutamist

Kasutada omavalitsuse asutustes 100% taastuvatest ja kestlikest allikatest pärinevat energiat

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärgiks on suurendada roheenergia tarbimist omavalitsuse eeskuju kaudu. Samas on oluline eristada, milline on roheline energia ja milline mitte.  

Head näited

Juhend

Taust 

See on Euroopas levinud praktika, et omavalitsused tarbivad oma asutustes ja territooriumil taastuvenergiat.  

Samas eeldab see energiapakettide selget eristamist (nt must, hall ja roheline elekter), mida riik praegu ette ei näe. Rohepakettide üle arvestuse pidamine tagab ostetud ja toodetud energia bilansi. Ühtlasi motiveerib see taastuvenergiat rohkem kasutama. 

Omavalitsuse eeskuju taastuvenergia kasutamisel võib motiveerida elanikke roheenergiale üle minema. 

Soovituse esitas: Koosloodus 

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Võimaldada väiketootjatel energiaturul osaleda, luues energiaühistuid või soodustades kogukondade energiaühistuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on demokratiseerida elektriturgu ehk vähendada lõhesid energiaturul tegutsevate suurettevõtjate ja eraalgatuste vahel. Energiaühistute algatajate ja omanike ringis on elanikud ise. Ühistud aitavad inimestel  taastuvenergeetikat paremini mõista ning panustada selle osakaalu suurendamisse. Seega saab energiaühistute kaudu inimeste käitumist suunata.   

Energiaühistute loomine laiendab võimalusi väikeinvestoritel ja teistel turuhuvilistel liituda roheenergia tootmisega. Seeläbi väheneb nii omavalitsuse kui ka riigi süsiniku-jalajälg ja kiireneb rohepööre. 

Visioon: Keskkonnaühenduste energeetikavisioon (2021)  

Head näited

Juhendid

Taust 

Keskkonnaühenduste energeetikavisiooni kohaselt saab omavalitsus kodanikke senisest rohkem rohepöördesse kaasata just energiaühistute kaudu. Energia ühistulise tootmise kaudu on kodanikud algusest peale kaasatud.  

Hetkel esinevad Eestis suurinvestorite taastuvenergia tootmise keskused või üksikisiku tasandil kodused lahendused. Vahepealseid kooperatiivsed lahendused praktiliselt puuduvad, kuna see on seadustega piiratud. 

Taastuvenergia odavus ja kättesaadavus ning hajatootmise võimalus avavad tee uute tegutsejate sisenemiseks elektriturule. Nende seas on energiaühistud, mida kerkib üha rohkem üle terve Euroopa ning mille algatajate ja omanike ringis on kohalikud elanikud ise. Teiste riikide kogemus näitab, et ühistuliste omandivormide kaasabil on võimalik leida sobivat tasakaalu kohalike omavalitsuste, kogukondade ja taastuvenergia arendajate huvide vahel. Niiviisi suurendatakse sõltumatust monopolidest, luuakse rohkem väärtust oma kodukohta ja kiirendatakse taastuvenergiale üleminekut. Energiaühistute loomiseks on just nüüd õige aeg, kuna Euroopa Liidu seadusandlus on äsja muutunud energia ühistootmist soosivamaks. (Keskkonnaühenduste energeetikavisioon 2021)

Energiaühistud on Euroopas mitmetes riikides levinud. Eriti eesrindlik on Saksamaa, kus peaaegu pool kogu toodetud roheenergiast ostetakse energiaühistute käest.

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine

Soovitus hindas: Mario Kadastik

Vähendada energiakulu

Vähendada energiatarbimist ja lõpetada ebavajalik energiakasutus omavalitsuse territooriumil ja asutustes

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada energiakulu igal elualal, säilitades ühiskondliku heaolu. Energiasäästu saab saavutada loobudes energiamahukate luksuskaupade ja -teenuste üleliigsest tarbimisest.  

Juhend

Taust 

Suure ökoloogilise jalajäljega riikides nagu Eesti on võimalik energia tarbimist efektiivsussäästu ja energia kokkuhoiu tulemusena oluliselt vähendada ilma järeleandmiseta ühiskondlikus heaolus. Üleliigsest tarbimisest loobumise korral jääksid inimestele endiselt alles kõik tänapäevased mugavused nagu soe ja valgustatud tuba, internetiühendus ja vajalik kodutehnika, samuti säiliks kõigi oluliste avalike teenuste kättesaadavus. Seejuures väheneks üleliigsest tootmisest tingitud töötundide arv ja inimestel oleks oluliselt rohkem aega tegeleda näiteks iseendale ja oma kogukonnale väärtust loovate tegevustega. Mõistagi tuleb see, millest täpselt ühiskond on valmis loobuma, leppida kokku demokraatlikul teel.

Omavalitsus saab inimestele soovitada, kuidas olla säästlikum, pakkudes suuniseid ja alternatiive (näiteks LED-pirnidega hõõglampide väljavahetamine, eletriauto kasutamine sisepõlemismootoriga auto asemel jne). Kõige jõulisemalt muudab energiapillavat käitumist vähemalt sama heade alternatiivide pakkumine või maksusüsteemi muutmine, mis muudab reostavama toote/teenuse piisavalt kalliks, et kogutud maksulisaga saab toote/teenuse keskkonnamõju heastada (nn süsinikumaks) (Girod, jt. 2014). 

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Tagasi algusesse

Eesmärk: Jõuda ringmajandusse, kus ressursse kasutatakse säästlikult ja kokkuhoidlikult, hoides neid ringluses nende kõrgeimas väärtuses võimalikult kaua, ning nii, et põletusse ja ladestusse suunatakse jäätmeid minimaalselt.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma?

  1. 2022. aasta lõpuks looma koostöös kohalike ettevõtetega esimesed korduskasutussüsteemid jäätmetekke vähendamiseks ja tagama elanikele jäätmete liigiti kohtkogumise võimalused, et suunata ringlusse oluliselt rohkem materjale kui praegu.
  2. Finantsstiimulitega soodustama kohalike korduskasutussüsteemide teket: suunama investeeringud kohalike korduskasutuslahenduste (paranduskohad, renditeenused, jagamisteenused) käivitamiseks, et luua uusi töökohti ja vähendada jäätmeteket. 
  3. Muutma olemasolevaid hankelepinguid ja tagama uute hangete puhul, et kõigil omavalitsuse territooriumil elavatel ja tegutsevatel jäätmevaldajatel (kinnistu või ehitise omanikel, korteriühistutel ja teistel jäätmetekitajatel) oleks liigiti kohtkogumise võimalus.
  4. Tagama liigiti kogutud jäätmete üleandmise teenuse kõigile omavalitsuse territooriumil elavatele ja tegutsevatele jäätmevaldajatele.
  5. Väärindama biojäätmeid, et vähendada kohalike põllumajandusettevõtete ja elanike kasvuhoonegaase ning toota taastuvenergiat ja orgaanilisi väetisi. 

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Suurendada korduskasutussüsteemide ja jäätmete liigiti kohtkogumise kättesaadavust

Soodustada kohalike korduskasutussüsteemide teket ja kasvu

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suunata investeeringud kohalike korduskasutuslahenduste (paranduskohad, renditeenused, jagamisteenused) tekkeks ja töölesaamiseks. 

Korduskasutussüsteem – teenusepakkuja poolt tagatud süsteem, kus tarbijate vahel ringlevad esemed  (nt topsid, nõud, tööriistad) nende esmasel otstarbel ning tagatud on esemete puhtus ja korrashoid, vajadusel parandamine.

Soovituse rakendamisel väheneb jäätmete teke, suureneb asjade ja materjalide korduskasutus ning tekib uusi töökohti (Hoog ja Ballinger 2015).

Head näited 

  • Kohalikud korduskasutussüsteemid, sadu näiteid üle maailma (Appendix I)
  • Talutoodete kojukande teenus The Modern Milkman. Inglismaal müüb mahla ja piima korduskasutatavates pakendites. Tühi taara kogutakse kliendi juurest kokku ning suunatakse tagasi kohaliku tootja juurde.
  • Üle 2500 kohviku Saksamaal kasutab pandikohvitassi jagamissüsteemi RECUP. Müüjad saavad veebi kaudu registreeruda ja kliendid rakenduses otsida, millisesse kohvikkuse on võimalik tops pandiraha vastu tagastada.

Juhendid

Taust

Omavalitsus saab soodustada korduskasutus- ja asjadevahetuspunktide teket olemasolevate jäätmejaamade juurde, et pikendada kasutuskõlblike toodete eluiga ja seeläbi vähendada ressursside raiskamist ja jäätmeteket. Selliste punktide juurde parandusteenuse lisamine aitab luua ka uusi töökohti. 

Läbi finantsstiimulite saab omavalitsus aidata juba tegutsevatel korduskasutuspoodidel ja  parandustöökodadel kasvada.

Kohaliku nõudelaenutus- ja pesusüsteemi loomine pakub omavalitsuse territooriumil toimuvatele üritustele jätkusuutliku alternatiivi, sest ühekordsete toodete asemel on ürituste toitlustamisel korduskasutatavad nõud, söögiriistad ja joogitopsid. (Reusable vs Single-Use Packaging, 2020)  

Korduskasutussüsteemide kasvule aitab kaasa, kui lisada omavalitsuse territooriumil toimuvate sise- ja  välisürituste korraldamise nõuetesse kohustus kasutada toitlustusel korduskasutavaid nõusid, söögiriistasid ja joogitopse. Ühekordsete nõude, topside ja söögiriistade kasutamisele alternatiivi otsimine on vajalik, sest 3. juuliks 2021 rakendub ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja oksüdantide toimel laguneva plastist valmistatud toodete turule laskmise keeld. Ühekordse plasti direktiivi põhieesmärk on loobuda ühekordsest plastist, liikudes korduskasutustoodete ja -süsteemide poole. Direktiiv võimaldab suurendada korduskasutatavate alternatiivide osakaalu, mitte lihtsalt minna üle muust materjalist tehtud ühekorratoodetele.

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things, bioneer.ee

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Kaasata jäätmete liigiti kogumise ja ringlussevõtu lahenduste arendamisse kogukonna esindajad ja kohalikud ettevõtjad

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on luua inimkesksed ja tasuvad lahendused nii kodumajapidamises kui ka ettevõtluses tekkivate jäätmete liigiti kogumise hõlbustamiseks ja ringlusse suunamiseks.

Soovitus on eriti oluline hajaasustusega omavalitsustes, kus täna on liigiti jäätmete kogumine ja ringlusse suunamine kas puudulik või väga kulukas.

Head näited

Juhendid

Taust  

Jäätmekäitlusviiside kliimamõju uuring (Hoog ja Ballinger 2015) tõi välja, et jäätmete ladestamine ja põletamine on kõige suurema kliimamõjuga. Kõige mõjusam on vältida jäätmete teket. Sellest mõjususelt järgmine on jäätmete ringlussevõtt (biojäätmete puhul kompostimine ja muud viisid).

Jäätmete ringlussevõtu suurendamises puuduvad täna inimeste kaasamise protsessid. Samal ajal on osa probleemist inimeste teadmatus või ükskõiksus. Kui kohalikud inimesed ringlussevõtu süsteemi väljatöötamisse kaasata, suureneb ka vastavate meetmete efektiivsus (Kurian 2006). 

Igas omavalitsuses võiksid olla biojäätmete ringlussevõtu lahendused: kompostimine, biogaasi tegemine, võimalusel loomasöödaks suunamine. Omavalitsus saab luua kohalikele vajadustele vastava süsteemi nii kogumiseks kui ka väärindamiseks. Uue süsteemi loomine koostöös kohalike ettevõtjate, kogukondade esindajate, rahastajate ja teise sidusrühmadega tagab nende teenuste jätkusuutlikkuse.

Soovituse esitas: SA Things, Teeme Ära SA

Soovitust hindas: Mario Kadastik

Luua elanikele pakendi- ja biojäätmete liigiti kohtkogumise võimalused hiljemalt 2022. aasta lõpuks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on kiirendada pakendi- ja biojäätmete liigiti kogumise ja ringlusse suunamise kättesaadavust kõigile omavalitsuse territooriumil elavatele ja tegutsevatele jäätmevaldajatele. 

Euroopa Liidu üleminek ringmajandusele toob Eestile järgmised kohustused: 

  1. aastaks 2025 tuleb olmejäätmeid ringlusse võtta ja nende korduskasutust ette valmistada 55 protsendi ulatuses, aastaks 2030 60 protsendi ning aastaks 2035 tuleb olmejäätmeid ringlusesse võtta juba 65 protsendi ulatuses.
  2. 2023. aasta lõpuks peab biojäätmeid liigiti koguma. Kuna Eestis kehtib kohustus biojäätmed liigiti koguda, tuleb see ka kõigis omavalitsustes reaalselt tagada ja varem kui 2023. a lõpp. 

Head näited

Korraldatud jäätmevedu Saaremaa valla Kuressaare piirkonnas

Taust 

Jäätmekäitlusviiside kliimamõju uuring (Hoog ja Ballinger 2015) tõi välja, et jäätmete ladestamine ja põletamine on kõige suurema kliimamõjuga. Kõige mõjusam on vältida jäätmete teket. Sellest mõjususelt järgmine on jäätmete ringlussevõtt (biojäätmete puhul kompostimine ja muud viisid).

Teadusuuringute tulemused näitavad, et edukad prügi- ja jäätmepoliitikad kujundavad elanike harjumusi,  pakkudes mugavaid asukohti ja selgeid juhiseid prügi sorteerimiseks (Xu jt. 2017). Sel viisil saab omavalitsus välja töötada tõhusad keskkonnakaitse meetmed. 

Keskkonnaameti analüüsist selgub, et 2020. aastal oli Eestis jäätmete äravedu eeskujulikult korraldatud vaid 29 kohalikus omavalitsuses 79-st. Endiselt on 17 sellist omavalitsust, mille elanikel on tegelikult võimalik koduväravas ära anda vaid segaolmejäätmeid. Erinevus kohalike omavalitsuste jäätmehoolduseeskirjade ja tegelikult korraldatud jäätmeveo vahel on märgatav. Köögi- ja sööklajäätmed peaks jäätmehoolduseeskirja järgi saama ära anda 49 omavalitsuses, vastavad hanked on aga korraldatud ainult 44-s. Pakendeid peaks jäätmehoolduseeskirja järgi saama ära anda 19 omavalitsuses, kuid see on korraldatud vaid 16-s linnas-vallas.

SEI Tallinn tehtud uuringu põhjal on Eesti aritmeetiline keskmine pakendite osakaal segaolmejäätmetest 31,65% (Segaolmejäätmete… 2020).

Kuna tegemist on mitmeid osapooli puuduvad muudatusega, tuleb sellega alustada kohe. Soovituslikud sammud omavalitsusele:  

  1. motiveerida jäätmetekitajaid esemeliselt majapidamises biojäätmeid liigiti koguma ja kodus kompostima;
  2. tõsta jäätmetekitajale alternatiivkulu biojäätmete äraveo hinda langetades ja/või segaolmejäätmete äraveo hinda tõstes;
  3. toetada biojäätmest toodetud materjali turule toomist, nt nõuda kompostimise sertifitseerimist linna jäätmekäitluskeskuse käitajalt ja/või lihtsustada biojäätmeid väärindavate ettevõtete turule sisenemist;
  4. reguleerida segaolmejäätmete käitlemise võimalusi nii, et see tõstaks segaolmejäätmete realiseerimise hinda ja tagaks biojäätmete eraldamise ja funktsionaalse kasutamise; 
  5. luua toimiv järelevalve näiteks koostöös jäätmevedajatega.

Biojäätmete liigiti kogumisest saab omavalitsus sisendmaterjali biogaasi ja biometaani tootmiseks. Seda  saab kasutada elektri ja sooja koostootmiseks või puhastada kohalike sõidukite taastuvkütuseks. Rootsis on 94% transpordigaasist kohalikest biojäätmetest toodetud biometaan. Lisaks biogaasile saab biojäätmetest ka väetist kohalikele põllumeestele. Biometaani kui sõidukikütuse jalajälg on võrreldes diiselkütusega 80% väiksema CO2-heitega. 

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Mõjusad keskkonnateod:

Soodustada keskkonnahoidlike ürituste korraldamist

Kehtestada ühtsed nõuded keskkonnahoidlike ürituste korraldamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tuua omavalitsuse määrustesse ja kordadesse sisse ühtsed nõuded keskkonnahoidlike ürituste korraldamiseks nii sise- kui välisüritustel. Ühtsed nõuded aitavad tagada korduskasutuslahenduste turuosa kasvu ja hoogustada kohalikku majandust. Ühtsed nõuded tagavad ka ürituste korraldajate võrdse kohtlemise. 

Soovitus sobib kõigisse omavalitsustesse, aga on eriti asjakohane neis linnades-valdades, kus korraldatakse regulaarselt suurüritusi. Soovitust on oluline järgida ka mereäärsetes omavalitsustes, kust plastprügi võib kergesti merre sattuda ja sealset keskkonda ja elustikku negatiivselt mõjutada.

Head näited

Taust

Soovituse rakendamine aitab eeskätt tõsta inimeste teadlikkust jäätmete sorteerimise võimalustest ja vajadustest. Omavalitsuse eesmärk võiks olla välja töötada ja levitada juhised miinimum-jäätmetega ürituste korraldamiseks ning võimalusel pakkuma miinimum-jäätmetega ürituste korraldajatele rahalist soodustust (rent või midagi muud). 

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, SA Things

Soovitust hindas: Tuul Sepp 

Teha üritustel kohustuslikuks jäätmete liigiti kogumine, nõuda korduskasutuslahenduste eelistamist ning teostada järelevalvet nõuete täitmise üle

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on hoogustada korduskasutuslahendusi, et vähendada jäätmeteket  ja ühtlustada jäätmete liigiti kogumise nõuet. Oluline on teha järelevalvet korduskasutuslahenduste kasutamise üle ja jälgida, kuhu liigiti kogutud jäätmed liiguvad. Niimoodi saab suurendada jäätmete ringlussevõttu ja vältida rohepesu juhtumeid (näide: üritusel on liigiti kogumine, kuid jäätmevedaja viib kõik ära kui segaolmejäätmed). 

Soovituse rakendamisel aitab omavalitsus kaasa uue normaalsuse tekkimisele, kus liigiti kogumine on tagatud nii sise- kui välisüritustel. 

Omavalitsus saab korduskasutuse edendamiseks teha järgmist: 

  1. kehtestada avaliku heakorra eeskirja, mis sätestab avalikel üritustel jäätmekogumise viisid korraldajatele, toitlustajatele ja teistele osapooltele; 
  2. uuendada oma allasutuste hooldusfirmat; 
  3. soodustada jäätmete ringlussevõtu ettevõtete teket; 
  4. siduda toetused ja tunnustused keskkonnahoiu põhimõtete järgimisega ürituste korraldamisel ja läbiviimisel. 

Head näited

Juhendid

Taust 

Korduskasutuslahenduste eelistamine on seotud 2021. aastal rakenduva ühekordselt kasutatavate plasttoodete ja oksüdantide toimel laguneva plastist valmistatud toodete turule laskmise keeluga (nn ühekordse plasti direktiiv). Näiteks keelatakse plastist joogikõrte, plastsöögiriistade ja ühekordsete vahtpolüstüreenist joogitopside esmakordne turuletoomine. Direktiivi kohaldatakse ühtmoodi nii fossiilkütustest toodetud, biopõhisele, biolagunevale ja kompostitavale kui ka komposiitmaterjalidest plastile, näiteks polümeerkihiga kaetud paberist või kartongist esemetele. 

Plastiku laiaulatuslik kasutus sai alguse 1950ndatel, tänapäevaks on toodetud u 6300 miljonit tonni plastikjäätmeid. Sellest kogusest 9% on taaskasutuses, 12% põletatud ja 79% jõudnud prügilatesse ja looduskeskkonda (Geyer jt. 2017). Plastjäätmete jõudmine ookeanidesse, aga ka mujale loodusesse on tõsiseks ohuks nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele (Thompson jt. 2009). Samas näitavad analüüsid, et ühekordsete plastesemete keelustamine on pigem väikse keskkonnamõjuga, vähendades Euroopa plastikupõhist merereostust 5,5% võtta (0,06% globaalselt) (Herberz jt. 2020).

Ühekordsete plasttoodete keelustamise kriitikud on toonud välja, et see lähenemine ei võta arvesse paljusid ületootmisega seotud üldiseid keskkonnaprobleeme, ning sihib vaid „ületarbimise jäämäe“ nähtavat tippu (Miller 2020). Et vähendada pakendamisega seotud keskkonnamõju, ei piisa ühekordse plastiku keelustamisest, kuid samas tuleks suurt ühiskondliku toetust ühekordse plastiku keelustamisele kasutada ära soodsa pinnasena teiste ületarbimisega seotud muudatuste juurutamiseks.

Soovituse esitas: Teeme Ära SA, Peipsi Koostöö Keskus

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Vähendada ohtlike ainete kasutamist

Eelistada allasutustes, hangetes ja taristuprojektides ringlussevõtuks sobivaid materjale

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suurendada omavalitsuse asutustes ostetavate esemete,  vahendite ja materjalide keskkonnahoidlikkust. 

See on seotud rohehangete kategoorias oleva soovitusega luua kemikaalide ja muude ohtlike ainete strateegia ja arvepidamine. 

Kohalike omavalitsuste vastutusalas on koolide, lasteaedade ja administratiivhoonete, aga ka teede ja sildade ehitus ning hooldus. Seega on omavalitsuste võimuses sätestada tingimused kasutatavate materjalide keemilise koostise kohta. See aitab tagada, et ehitajatel ja peatöövõtjatel on piisavad teadmised, et  vähendada ehitus- ja hooldusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainete võimalikke riske. 

Head näited

  • Stockholmi kemikaalide arengukava
  • Pärnu on esimene linn Eestis, kes Stockholmi eeskujul on endale koostanud kemikaalide tegevuskava. Kava eesmärk on hoida Pärnu kui tervislikku eluviisi edendava linna staatust. Tegevustest sisaldab  kampaaniaid linnaelanikele ning Pärnu linnavalitsuse ja hallatavate asutuste töötajate suutlikkuse tõstmist roheliste hangete alal. Kemikaalide tegevuskava on kinnitatud Pärnu jäätmekava 2019-2023 lisana. 

Juhend

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Tagasi algusesse

Eesmärk: Luua usaldusväärne keskkond selleks, et elanikud oleksid linnas/vallas toimuvaga hästi kursis, et eri osapooled looksid koos kohalikke lahendusi ning et sünniks kestlikke omaalgatusi ja koostööalgatusi.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Olema avatud ja koostööaldis, sest kestlik üleminek jätkusuutlikule ühiskonnakorraldusele eeldab väärtusruumi kasvatamist. 
  2. Tagama omavalitsuse tulevikuplaanide ja -suundade läbipaistvus ja osalusvõimalused nii nende kokkuleppimisel kui ka elluviimisel. 
  3. Looma ja hoidma aruteluruumi üldiste hüvede sõnastamiseks ja avalikes huvides otsuste tegemiseks. 
  4. Sarnaselt igaühe looduskaitse põhimõtetele otsima ja leidma kohalikud lahendused kohalikele probleemidele koostöös elanike, ettevõtjate, vabaühenduste ja ekspertidega.

Suure mõjuga keskkonnateod:

Tasakaalustada strateegiates ja neist lähtuvates tegevuskavades eri osapoolte huve ning kaasata kohalikku kogukonda

Kaasata kohalikke elanikke, ettevõtjaid ja ühendusi kliima- ja energiakava koostamise kõigis etappides

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on suurendada kliimaneutraalsete energialahenduste varast kasutuselevõttu, vähendades kohalike elanike vastumeelsust neile lahendustele. 

Soovitus puudutab kõiki omavalitsusi ja eeskätt neid, kus on tuuleenergia kasutamise potentsiaal. 

Taust

Kuna kliimamuutuste pidurdamine ja üleminek tasakaalus majandus- ning ühiskonnakorrale vajavad ambitsioonikaid eesmärke, on vaja neist muutustest puudutatud osapooled võimalikult vara protsessi kaasata.  

Kaasata on vaja kõigil astmetel ehk alustades senisest proaktiivsema informeerimisega ning lõpetades võimestamisega. Viimast saab teha näiteks nii, et delegeerida otsustusõigus kohalikule rahvakogule. 

Tuuleparkide loomisel on üheks võimaluseks pakkuda kohalikele elanikele  osalust projekti tuludes, mis muudab tuulepargi “enda omaks” ning seeläbi  kasvatab elanike positiivset meelsust tuuleenergia suhtes. Seegi meede  eeldab kohaliku kogukonna kaasamist väga varases faasis.

Kohaliku elanikkonna kaasamine väga varases faasis on kasulik mitmeti: 

  1. see informeerib elanikke võimalike tulevikuprojektide osas; 
  2. aitab väga varases faasis leevendada ühiskondlikke tulipunkte; 
  3. teadlikkuse tõstmise kaudu saab tekitada pigem positiivse hoiaku uute lahenduste suhtes. 

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond

Soovitust hindas: Mario Kadastik 

Tagada looduskaitse- ja keskkonnainfo kättesaadavus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on parandada looduskaitselise ja keskkonna-alase info kättesaadavust kohalikul tasandil. Infole ligipääsu saab parandada, järgides igaühe looduskaitse põhimõtteid. 

Selleks on vaja omavalitsuse tasandil kokku viia kohaliku kogukonna jaoks olulised paigad ja väärtused ning ekspertteadmised, millistel meetoditel neid elurikkuse jaoks hoida. Info halva kättesaadavuse tagajärjeks võib olla kaitsealuste objektide ja liikide kahjustamine teadmatusest või keskkonda kahjustav ja/või vähetõhus tegevus kahjurliikide tõrjel, samuti võõrliikide levitamine. Selline kohalikele elanikele suunatud ja kohalikul keskkonnal põhinev teavitussüsteem ehk lähenemine „kohalikud lahendused kohalikele probleemidele“ aitab kaasa ka globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisele (Schramm jt. 2020).

Soovituse rakendamisel on elanikud rohkem kaasatud ja huvituvad enam looduskaitseobjektidest ja keskkonnaprobleemidest. Tulemuseks võib olla tõhusam keskkonnakaitse ja kiirem tegutsemine keskkonnaprobleemide (nagu võõrliigid) esile kerkimisel, mis aitab takistada nende laiemat levikut.

Juhendid

Taust

Soovituse eesmärgi saavutamiseks on vaja koostööd loodusteadlaste/looduskaitse spetsialistide, kohaliku omavalitsuse ja kohalike elanike vahel, et kaardistada kohalikud looduskaitselised vajadused ning peamised elusolenditest tulenevad keskkonnaohud. Vastavalt alt-üles lähenemisel kaardistatud teemadele saavad spetsialistid välja pakkuda just sellesse piirkonda sobivaid lahendusi ja soovitusi.

Alt-üles ja ülevalt-alla lähenemise kombineerimisel on näidatud olema tõhus keskkonnakaitseline meetod (Ouyang jt. 2020) ning teadlikkus kohalikest liikidest ja nende vajadustest aitab vähendada kohalike elanike keskkonda kahjustavat tegevust (Eesti põllupidajaid kaasav uuring, Herzon ja Mikk, 2007).

Looduskaitseline info koondatakse Eestis keskkonnaregistrisse ja selle andmestiku rakendus on Eesti Looduse Infosüsteem ehk EELIS. Peamine info, mida EELISesse koondatakse, on info, mis võib põhjustada erinevaid piiranguid maa kasutajale: kaitsealade piirid, üksikobjektid, kaitsealuste liikide leiukohad, veekaitsevööndid ja muu selline. EELISesse kantakse ka loodusvaatluste andmebaasi esitatud kinnitatud infot, seega ka kodanikuteaduse info liigub edasi riigisüsteemi. 

Tulevikus on EELISe arenduse käigus plaanis sinna siduda ka liikide kaitse-ja ohjamiskavade info, et liigi kirje juures saaks kohe tutvuda ka olulise infoga. Hetkel saab sealt teada küll liigi leidumise, kuid see info, mida liik vajab, tuleb juurde otsida liigi tegevuskavast, mis on avaldatud Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Kõigil liikidel kahjuks ka kava ei ole.

Võõrliikide osas oleks vaja rohkematele liikidele praktilisi tõrjejuhiseid. Hetkel on juhised leitavad karuputke osas, vereva lemmmaltsa osas ja hispaania teeteo osas

Keskkonnaagentuur vastutab EELISe eest ning omavalitsuse keskkonnaspetsialistid saavad EELISesse ligipääsu andmete vaatamiseks (üldjuhul pole neil õigust teha muudatusi). Samuti on võimalik osaleda EELISe kasutamise koolitustel. Seega on kohaliku omavalitsuse spetsialistidel võimalus ligi pääseda kogu ametlikule keskkonnaandmestikule, mis on looduskaitse aluseks.

Kodaniku vaatest on olukord nutusem. Kuna osa liike võivad olla häirimisele tundlikud, siis looduskaitseseaduse alusel on keelatud avaldada massimeedias (sh internetis) I ja II kaitsekategooria liigi leiukohti, mistõttu see andmestik ei ole ka avalikkusele ligipääsetav. Kui eraisikul maalt leitakse I või II kaitsekategooria liik, siis saadetakse talle selle kohta ühekordne teavitus. Samuti maa ostul notaris selgitatakse ostetava maaga seonduvaid piiranguid, sh kaitsealuste liikide leidumist. Lisaks on eraomanikul võimalik metsaregistrisse sisse logides näha oma maal leiduvate kaitsealuste liikide infot (st infot näeb ka muude elupaikade, kui metsa kohta). 

Seega on infole ligipääs olemas omavalitsuse ametnikul ja maaomanikul oma maa ulatuses. Kuid kohalikul elanikul, kes tahaks midagi head ära teha, loodushoiu infole ligi ei pääse. Seetõttu on oluline, et omavalitsus hoolitseb vastava info kättesaadavaks tegemise eest. Samuti on oluline teha koostööd selliste vabaühendustega nagu Eestimaa Looduse Fond, et näiteks talgukorras looduskaitsetöid teha.

Kanadas Briti Columbias läbi viidud projektis toodi veebiplatvormidel kokku kohalikud elanikud, KOV-id ja keskkonnaeksperdid, et rakendada kogukonnapõhiselt kliimamuutuste pidurdamisega seotud uuendusi. Kasutati viit suhtluskanalit: teadusuuringute veebiraamatukogu, e-dialoogid (reaalajas tekstipõhine suhtlus teadlaste ja praktikute vahel, kus avalikkus sai küsimusi ja kommentaare lisada), veebifoorumid, sotsiaalmeedia ja kogemuste vahetamise kaudu õppimise toetamine. Igal kanalil oli oma veebilahendus. Projekti tulemusena leiti, et teadlikkuse tõstmine ja informatsiooni kättesaadavus on võtmetähtsusega kohalike elanike kaasamisel (Newell ja Dale, 2015).

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus, Bioteaduste Üliõpilaste Selts 

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Keskkonnaministeeriumi looduskaitsespetsialist Merike Linnamägi

Mõjusad keskkonnateod:

Parandada keskkonna-teadlikkust, pädevust ja vastutust

Suurendada linna-/vallavolikogu ja -valitsuse liikmete keskkonnapädevust

Soovituse eesmärk 

Soovituse eesmärk on tagada, et omavalitsuse volikogu ja valitsuse liikmed oskaksid iga otsuse puhul arvestada keskkonnamõjuga. Või vähemalt küsida, kuidas mingi otsus mõjutab omavalitsuse süsinikuemissioone, elurikkust, üleminekut tasakaalus majandusele ja ühiskonnale; või kas otsustatava investeeringu tasuvust ohustavad lähitulevikus taastuvressursside kriisid.  

Selleks on vaja omavalitsuse teenistujaid koolitada ja neid pidevalt kursis hoida. Kasu on ka erinevate keskkonnateemaliste võrgustikega liitumisest ja saadikuteks hakkamisest. 

Mõned viisid, kuidas avalike teenistujate keskkonnapädevust tõsta: 

  1. luua keskkonnaspetsialisti ametikoht või jagada seda naaberomavalitsusega;
  2. omavalitsuse kui organisatsiooni sisesed algatused ja kampaaniad, näiteks roheline kontor või Tartu Ülikooli tudengite algatus “Võta kraanist!” pudeliveest loobumiseks; 
  3. (digitaalsed) koolitused kliimamuutustest ja keskkonnateemadest, mille läbimise eest saab näiteks säästva arengu spetsialisti diplomi;   
  4. osalemine temaatilises rahvusvahelises võrgustikus: näiteks jäätmemajandusega tegelev ametnik määrata zero waste ambassadors võrgustikku;  
  5. ühised väljasõidud loodusesse 

Hea näide

Juhendid

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine, Koosloodus

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Suunata elanikke tegema säästlikumaid valikuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on luua olukorrad, kus elanikele kõige lihtsam valik (n-ö vaikevalik) on ühtlasi kõige säästlikum. Selleks on vaja tõsta kohaliku elanikkonna teadlikkust kestliku arengu eesmärkidest.  

Taust

2016 aastal jõustusid maailma liidrite poolt ühiselt kokku lepitud 17 kestliku arengu eesmärki. Üheks eesmärgiks on kaasav, kvaliteetne ja jätkusuutlikku arengut toetav haridus kõigile. Viimasel kümnendil on Eestis Euroopa Liidu struktuurifondide toel keskkonnaharidust ja -teadlikkust hoogsalt edendatud. Väga oluline väljakutse keskkonnateadlikkuse kontekstis on tähendusliku kvaliteetse keskkonnainfo koostamise ja edastamise süsteemi arendamine. 

Omavalitsustel on oluline roll kanda just avalikes kanalites ja avalikus ruumis esitletud keskkonnainfo edastamisel ja arendamisel. Olgu selleks siis kohaliku keskkonna n-ö hea tava põhimõtete edastamine, kliimamuutuste sidumine kohaliku keskkonnaga või  ringmajanduse edendamine. Senisest enam võiksis omavalitsused oma häälekandjaid kasutada, et keskkonna-alast infot edastada ning seeläbi tõsta kohalike inimeste teadlikkust ning nügida neid keskkonnasõbralikuma eluviisi suunas. 

Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring 2020 näitas, et keskkonnaprobleemid lähevad inimestele väga korda – keskkonnateadlikuks peab end 80% inimestest ning keskkonda puudutava teabe vastu tunneb huvi 95% inimestest, kuid puudu on keskkonnaalasest süsteemsest mõtlemisest ning keskkonnahoidlikku käitumist ei tunta tihti ära. Omavalitsusel on oluline roll suunata elanikke säästlikke valikuid tegema. 

Soovituse esitas: MTÜ Mondo, Keskkonnaõiguse Keskus

Luua selged ja läbipaistvad protsessid kohalike elanikega koosloomeks

Kasutada olulise mõjuga keskkonnaotsuste puhul teadmistel ja arutelul põhinevat rahvahääletust

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on lasta kogukonnal ja elanikel ise kaaluda oluliste keskkonnaotsuste ohtusid, tulu-kulu bilanssi ja otsusega seotud väärtushinnanguid. Selleks on vaja omavalitsuse julgust katsetada erinevaid koosloome-formaate, nagu liisu teel valitavale rahvakogule otsustusõiguse andmine. Soovitusega ei soovita muuta keskkonnaotsused populistlikuks kampaaniaks, vaid suurendada keskkonnaõiglust ja kogukondlikku demokraatiat seni arendaja poole kaldu olnud keskkonnamõjude hindamisel. 

Rahvusvaheline praktika on tõestanud, et informeeritud mini-avalikkus (nn rahvakogu)  teeb avalikes huvides legitiimsemaid otsuseid kui suur hulk informeerimata osalejaid või valitud esindajaid (Innovative Citizen Participation…2020). 

Soovituse rakendamisel suureneb usaldus keskkonnamõju hindamise protsessi vastu, mis on täna madal seoses arendajate suunas kallutatuse ja sotsiaalsete mõjude hindamisel majandusmõju hindamisega piirdumisega. Lisaks saab valimistsüklist olenemata avalikult ja kaalutletult käsitleda üle-Eestilise rohepöörde jaoks olulisi teemasid, nt tuuleparkide rajamist või linnasisese ummikumaksu kehtestamist. 

Head näited

Juhendid

Taust 

USA-s peetakse referendumeid, otsustamaks maa kaitsekorra üle. Aastatel 1998- 2006 korraldati 1550 sellist referendumit, millest elanike heakskiidu said üle kolmveerandi. Referendumeid peetakse seal iseenesest seega edukaks looduskaitseliseks strateegiaks, kuid edukus sõltub paljuski looduskaitseorganisatsioonide tööst kohalike elanike teadlikkuse tõstmisel (Banshaf jt. 2010), mis põhimõtteliselt võiks toimida ka olemasolevate menetluste kontekstis. Elanike otsust referendumil mõjutab pigem teadlikkus keskkonna vajaduste kohta kui objektiivne keskkonna seisund konkreetsel alal, mis rõhutab veelgi teavitustöö olulisust (Prendergast jt. 2019).

Alternatiivina võiks kaaluda muudatuste tegemist keskkonnamõjude hindamise  protsessi, nii praktika edasiarendamist kui ka muudatusi õigusaktides. Jätkata ja laiendada võiks programme, mis edendavad ja tõhustavad kaasamisprotsesse ja suurendavad avalikkuse teadlikkust. Oluline oleks hõlmata otsustusprotsessis osalemise võimaluste tutvustus üldhariduskoolide õppeprogrammi.

Soovituse esitas: Eesti Metsa Abiks 

Soovitust hindas: Pihel Kuusk ja Tuul Sepp

Rahastada kestliku arengu projekte

Luua rahastusmeede kestliku üleminekuga tegelevate kohalike algatuste toetamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tagada kohalike kestlike algatuste järjepidevus ja mõjusus. 

Head näited

  • toidukapid avalikus ruumis 
  • raamatuvahetuspunktid
  • asjadevahetuspunktid 
  • kogukondlikud keskkonnaprojektid  

Taust

Kohalik kogukond ja vabaühendused on oma paindlikkuses kiiremad uuenduslike algatuste ellukutsujad ja lahenduste katsetajad. Sageli napib aga lahenduse süsteemseks testimiseks ja eskaleerimiseks vajalikke ressursse. Algatused kaovad, kui õhunapõhiselt töötanud meeskonnad või eestvedajad väsivad. 

Kuigi on loodud erinevaid algatuste toetamise programme (nt ühiskondlike algatuste inkubaator NULA, CleantechForEsti rohetehnoloogia programmid), ei pruugi need sobida kohalikele algatustele. 

Kohalikule omavalitsusele ja kogukonnale võib aga kohapealt sündinud algatus olla väärtuslik: nii kohalike väljakutsete lahendamisel kui kogukonna sidustamisel ja  koostöösuhete arendamisel. 

Kanger jt (2020) toovad oma teadusartiklis välja kuus sekkumismeedet. Üheks meetmeks on tekkivate niššide võimendamine, mis aitab luua süsteemitasandi muutusi. Selline interventsioon võiks olla ka omavalitsuse sihtotstarbelised toetusmeetmed kohalikele kestlikele algatustele. 

Soovituse esitas: Rohetiiger

Määrata osa kaasavast eelarvest säästva arengu projektide eelisarendamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on edendada säästvat liikuvust kaasava eelarvestamise kaudu. 

Kuigi säästvat liikuvust saab ja peabki kogu omavalitsuses ja omavalitsuste piiride üleselt arendama, keskendub see soovitus säästva liikuvuse väiksemahulistele  investeeringutele. 

Kaasav eelarve on hea viis, kuidas kohalikke elanikke ja teisi huvirühmi süsteemselt ja järjepidevalt liikuvuse parandamisse kaasata. Kaasav eelarve võimaldab testida ajutisi lahendusi, et harjutada elanikke tervistedendavate ruumi- ja liikuvuslahendustega.      

Soovitus kehtib neile omavalitsustele, kus kasutatakse kaasavat eelarvet. Aga ka neile, kes plaanivad osa valla/linna investeeringu-eelarvest avalikkusele avada. 

Head näited 

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Tagasi algusesse

Eesmärk: Seada hangetes keskkonnasõbralikkus olulisemaks teenuse hinnast ja koostöös kohalike ettevõtjatega arendada rohehangete praktikat.

Seos kestliku arengu eesmärkidega:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Aru saama, et keskkonda raiskava teenuse hind on globaalsele ja kohalikule keskkonnale kordi kahjulikum (keskkonnakahju varjatud hind).
  2. Eelistama kohalike mahetootjate tooteid, et aidata kaasa mahetootmise kasumlikumaks muutmisele ja ühtlasi toetada kohalikku elurikkust.
  3. Laiendama rohehangete põhimõtteid hooldusteenustele, et suurendada elurikkust säilitavaid ja lisavaid hooldusmeetodeid ja maastikke.  

Suure mõjuga keskkonnateod:

Muuta hankeprotsessid keskkonnahoidu toetavaks

Lisada keskkonnahoiu eesmärgid hankekorda, et tagada hangete keskkondlik, sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on tagada hangete keskkondlik, sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus. Soovituse rakendamine võimaldaks omavalitsustel panustada tõhusalt üle-Euroopaliste kliimaeesmärkide saavutamisse. Keskkonnasäästlikud hanked peaks muutuma vähehaaval reegliks ning keskkonnaaspekte mittearvestavad hanked põhjendatud juhul rakendatavateks eranditeks.

Head näited

Läti riigimetsa valitsus nõuab kõigilt riigimetsa veoteenuse osutajatelt kohustuslikus korras säästva sõidu koolituse läbimist, et metsaveokite juhid oskaks sõita ökonoomselt ja liigelda ohutult. See näitab, et nii omavalitsustel kui riigiasutustel on võimalik seada toodete või teenuste tarnijatele energiatõhususe või vastutustundliku ettevõtluse kriteeriumeid hangetel osalemiseks või väljamaksete saamiseks. Seeläbi on omavalitsustel võimalik suunata ja õpetada toodete ja teenuste pakkujaid keskkonnasäästlikumalt mõtlema ja oma äritegevust korraldama.

Rootsi riigi hoonete ja teedeehituste hangetel on võimalik veoteenust osutada vaid EUROV või EUROVI veokitega (s.t. Alates 2008 toodetud diiselveokitega).

Juhendid

Üheks heaks näiteks lähiajal jõustuvatest rohehangetest on keskkonnasõbralike sõidukite hankimise direktiiv ehk Clean Vehicles Directive (EL) 2019/1161, mis võeti vastu 2019. aastal ja mis jõustub EL liikmesriikides 2. augustil 2021. Sellega seatakse kohalike omavalitsuste (omavalitsus) ja riigiettevõtete jaoks kohustuslikud minimaalsed eesmärgid keskkonnasõbralike kergsõidukite, veoautode ja busside hankeks aastateks 2025 ja 2030. Antud direktiivi mõjul hangitakse pärast 2. augustit Eesti maakonnaliinidele vaid biometaani kasutavad liinibussid. Edaspidi võiks Eesti omavalitsused tellida ka kaupade ja materjalide vedu vaid EUROVI või taastuvkütuste kasutatavate veokite ja sõidukitega ning pidada arvestust, kui suur on riigiasutuste poolt tellitud teenuste jalajälg.

Taust

Keskkonnasõbralikkuse tähtsustamine hangetes on tõhus meetod, mille toimimist on meie lähiriikides juba tõestatud. Riigihangete seaduse järgi (RHS) tuleks riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestada muuhulgas keskkonnasäästlike lahendustega (§ 2 lg 2). Tegu on siiski üksnes seaduse üldise eesmärgiga ning üldjuhul on keskkonnanõuete hanketingimustesse lisamine hankijale vabatahtlik (vt nt RHS § 87 lg-d 2 ja 4, § 140 lg 1). RHS § 85 lg 7 annab hankijale võimaluse määrata alusdokumentides kindlaks hankelepingu maksumus ning hinnata pakkumusi üksnes kvalitatiivsetest, keskkonnaalastest või sotsiaalsetest kriteeriumitest lähtuvalt. ExtendLaw programmi alusel tehtud otsing Riigihangete vaidlustuskomisjoni lahendite hulgast ei andnud ühtegi vastet selle sätte kohaldamise kohta, seega on alust arvata, et praktikas seda kuigi palju rakendatud pole. Valdavalt on eduka pakkuja väljavalimisel määravaks hind. Erandiks on näiteks maanteesõidukid, mille puhul peavad hankedokumendid juba seaduse alusel sisaldama tingimusi, mis arvestavad sõiduki kogu kasutusiga hõlmavate energia- ja keskkonnamõjudega (RHS § 77 lg 6).

Keskkonnasõbralikkuse arvestamist võib sageli raskenda ka täpse arusaama puudumine, milliste kriteeriumite järgi seda hankemenetluses hinnata. Euroopa Komisjon on andnud välja keskkonnahoidlike riigihangete käsiraamatu, mille viimane versioon pärineb 2016. aastast. Samuti on komisjon avaldanud juhiseid rohehangete tingimuste paikapanemiseks erinevate toodete tarbeks, näiteks puhastustooted (2018), arvutid, monitorid, tahvelarvutid ja nutitelefonid (2021), pildindusseadmete, kulumaterjalide ja printimisteenuste kohta (2020) jm. Seoses 2020. a lõpus sõlmitud Euroopa rohelise kokkuleppega plaanib komisjon võtta vastu täiendavaid õigusakte ja suuniseid keskkonnahoidlike riigihangete kohta. Roheleppe järgi peaksid ametiasutused olema eeskujuks ja tagama, et nende hanked on keskkonnahoidlikud.

71st Riigi Teatajas avaldatud omavalitsuse hankekorrast sisaldavad keskkonnasäästlike lahenduste eelistamise nõuet vaid üksikud ( hankekordade analüüsimisel kasutatud Riigi Teataja veebilehel sõnaotsingut “keskkonna*”), seejuures pole kohati tegu siduva kohustusega. Näiteks Kiili valla hankekorra § 3 lg 2 järgi tuleb hangete planeerimisel ja korraldamisel “arvestada [mh] keskkonnasäästlike lahendustega”, analoogne säte on Harku valla hankekorra § 3 lg 2. Põhja-Sakala valla hankekorra § 1 lg 4 ning Peipsiääre valla hankekorra § 2 järgi tuleb keskkonnasäästlikke lahendusi “eelistada võimaluse korral”.

Seejuures tuleks keskkonnaeesmärkide hankekordades sätestamisel eelistada tugevama õigusliku siduvusega sõnastust. Kõigi hangete puhul ei pruugi rohehangetele üleminek siiski veel lähiaastatel võimalik olla, kuna omavalitsustel pole piisavalt teadmisi ega juhendmaterjale, mille põhjal hangitavate kaupade ja teenuste keskkonnasäästlikkuse üle otsustada. Sedavõrd, kuidas asjakohased organisatsioonid ja asutused (nt Euroopa Komisjon) vastavaid juhendmaterjale kättesaadavaks teevad, tuleks aga keskkonnasäästlikke hankeid pidevalt laiendada. 

Eestis on riigiga tihedat koostööd tegev vastutustundliku ettevõtluse võrgustik, mille liikmeks olemine võiks olla tulevikus üks riigihangetel osalemisel eeltingimusi. Seeläbi on võimalik kontrollida, kas ettevõte arvestab oma tegevuses kestliku arengu eesmärke ja eetilise ettevõtluse põhimõtetega.

Soovituse esitas: Estwatch, Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Kaur Sarv, Pihel Kuusk

Muuta nelja aasta jooksul kõik hanked rohehangeteks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on muuta kõikide hangete prioriteediks jätkusuutlikkus ja keskkonna säästmine. Kui Eesti riik ja riigiettevõtted lubavad riigihangetel osaleda saastavaid tehnoloogiaid või fossiilset energiat raiskavalt kasutavaid ettevõtteid, seades riigihanke võitmise kriteeriumiks vaid hinna, siis ei ole võimalik keskkonda säästa ja saavutada teaduspõhiseid eesmärke Pariisi kliimaleppes kokkulepituni jõudmiseks (vt ka Martinez jt 2017). Keskkonnahoidlikud riigihanked võimaldavad seevastu mõjutada erasektorit keskkonnahoidlikke tooteid välja arendama ja pakkuma ning aitavad seega kogu turgu keskkonnahoidlikumaks muuta.

Kehtib kõigile omavalitsustele. Omavalitsus võiks seada ambitsooniks oma hangetes keskkonnasõbralikkuse ettepoole teenuse hinnast, kuna keskkonda raiskava teenuse hind on globaalsele ja kohalikule keskkonnale kahju tegemise kaudu kokkuvõttes kordades suurem (keskkonnakahju varjatud hind).

Juhendid

Taust

Keskkonnasõbralikkuse tähtsustamine hangetes on tõhus meetod, mille toimimist on meie lähiriikides juba tõestatud. Mahepõllumajanduse osas on Eestis küllalt hästi pindala poolest (u 20% põllumaid mahemaad), kuid vähene on nõudlus. omavalitsuste kaudu saaks nõudlust üles skaleerida ja selle kaudu mahetootmist kasumlikumaks ja vähem toetustest sõltuvaks muuta.

Avalikud hanked on finantsinstrument, mis võimaldab omavalitsustel enda seatud eesmärke saavutada. Et igal hankel on oma keskkondlik ja sotsiaalne jalajälg, on oluline, et omavalitsused integreeriksid oma hankeprotsessidesse ja -otsustesse nõuded ja kriteeriumid, mis tagavad hangete keskkondliku, sotsiaalse ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Jätkusuutlikud hanked võimaldavad hoida keskkonda, toetada inimõiguseid ja panustada kestlikkusse arengusse ning tagada kulutõhusamad hanked.

Et kohalikud omavalitsused on olulised kaupade ja teenuste tarbijad, võimaldaksid jätkusuutlikud hanked panustada kestlikku arengusse mitte üksnes otse toodete ja teenuste kaudu, vaid laiemalt eeskuju näidates ja turgu suunates. Nt muudaks nõudluse tõstmine jätkusuutlike toodete ja teenuste järele antud tooteid teistele tarbijatele kättesaadavamaks ja soodsamaks ning suunaks ka ettevõtteid kestlikku arengusse panustama.

Kliimamuutuste seisukohalt on kindlasti väga tugev soovitus keskkondlikku jätkusuutlikkust hangete hindamisel arvesse võtta (isegi olulisemana kui hinda), eriti, kui küsimuse all on kasvuhoonegaase emiteerivad vahendid (transport, aga ka maastikuhooldus nt muruniidukite või lehepuhuritega). Kohalikule mahepõllundustoodangule konkurentsieelise andmine aga on väga tugev soovitus nii kohaliku elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste toetamise kui ka mahetootmise sotsiaal-majandusliku aspekti poolest.

Jätkusuutlikkuse arvestamisel avaliku sektori hangetes võib eeskujuks võtta näiteks Rootsi riikliku avalike hangete agentuuri poolt väljatöötatud kriteeriumid, kus on erinevate sektorite ja toodete lõikes toodud välja avalike hangete jätkusuutlikkusega seotud kriteeriumid, mida saab rakendada vastavalt omavalitsuste võimekusele erinevas ulatuses.

Soovituse esitas: Estwatch, Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Koolitada asutuste haldusspetsialiste ja haldureid eelistama hangetes keskkonnasõbralikke valikuid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on koolitada haldusspetsialiste ja asutuste haldureid, et nad oskaksid teha keskkonnasõbralikke valikuid erinevate toodete ja teenuste hankimisel ning eelistada keskkonnahoidlikke lahendusi. Soovituse eesmärk on tõsta teadlikkust korduskasutus- ja enerigasäästu loovatelest lahendustest, kliimajalajäljega arvestamisest, väiksema süsinikuemissiooniga lahenduste eelistamisest. Seades riigihanke võitmise kriteeriumiks vaid hinna, ei ole võimalik keskkonda säästa ja saavutada teaduspõhiseid eesmärke Pariisi kliimaleppes kokkulepituni jõudmiseks (Martinez Romera, B. & Caranta, R., 2017).

Juhendid

Taust

Avalik sektor on oma ostudel suure mõjuga ning saab hoogustada keskkonnahoidlike toodete ja teenuste arengut läbi nende toodete ja teenuste hankimise. Vastavad juhised ja koolitused võiksid olla e-õppe meetoditena väljatöötatud kas riigi tasandil või koostöös mitmete omavalitsuste vahel ning seejärel jagatud ja rangelt soovituslikult koolitused läbitud kõigi omavalitsuste hankeprotsessides olevate inimeste poolt. Arvestama peab muidugi ka seda, et väga tihti on hindamiskriteeriumiks hind või ostetakse teenused sisse mingilt teenust pakkuvalt ettevõttelt. Sellisel juhul on vajalik hankeprotsessides eristatud hindamise sisse viimine, et hinnata võimalikku kallimat lahendust siiski eelistatuks kui seal on kasutusel säästvad meetodid. Samas on see keerukas aspekt ning võib muuta lõpphindamise keerukaks kui mitte kallutatavaks. Seega vajab üldist lähenemist kuidas keskkonnahoid, ringmajandus ja säästlikkus tuua sisse üldisesse riigi hankeprotsessi. Aga väikevahendite osas kus hange ei pruugi ilmtingimata olla vajalik võiks tõepoolest olla üldiselt kättesaadavad õppematerjalid. 

Eesmärk on elementaarse teadmuse tõstmise kaudu suunata omavalitsuste ostuprotsessi rohemõtlemise suunas. Rohelisema ostlemise tava toodetele, mida omavalitsused ja nende allasutused tarbivad (majapidamiskeemia jne). Võib tuua kaasa sisseostetavate toodete hinnatõusu kuna roheline ei ole alati odav, kuid ei pruugi seda tuua.

Omavalitsuste hangete puhul on võimalus suur mõju saavutada, nt nõudes puhastusteenuse osutajalt ökmärgisega toodete kasutamist, nt välikoristusel mitte kasutada lehepuhureid, toitlustajatelt nõuda mingi % ulatuses mahetoiduainete kasutamist, seadmete ostmisel (köökide sisustus, valgustuslahendused jms) nõuda et vastaks A+++ standardile vms, trükiteenuste puhul nõuda taaskasutatud paberit, haljastuses kasutada kohalikke taimi, nt avaliku transpordi korraldamisel nõuda väiksema emissiooniga sõidukeid jms. Sageli öeldakse et EU konkurentsiseadus ei luba, aga tegelikult on täiesti seadusega kooskõlas kirjutada hanketingimustesse sisse kliimamõju kriteeriumid jms. See tuleb vastavalt sellele, mis hanget parajasti tehakse, case-by-case üles ehitada.

Soovituse esitas: SA Things, Eesti Roheline Liikumine, Koosloodus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Mõjusad keskkonnateod: 

Soodustada keskkonnasäästlikku tootmist

Soodustada toitlustushangete tingimuste kaudu loodust taastavat ja kohalikku toidutootmist

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on  soodustada loodust taastavat toidutootmist läbi toitlustushangete eritingimuste. Intensiivse põllumajanduse negatiivne keskkonnamõju elurikkusele Eestis tõendatud. Kohalikuma, taimsema ja mahetoodangu eelistamine läbi hangete eritingimuste aitab liikuda loodust taastava toidutootmise suunas. Eelistada toitu, mis on toodetud kohalikus omavalitsuses või 100 km raadiuses. 

Ettepanekud sobivad kõigile omavalitsustele. Nõudluse kaudu on ilmselt kõige tugevamalt mõju suurematel omavalitsustel ja linnadel, samas kohalikule keskkonnale on kasu kõige suurem praegu intensiivselt majandatavate põllumaade suure osakaaluga omavalitsustes.

Head näited

Taanis on käigus mahetoidu kava (Danish Organic Action Plan 2020), mis suurendab nõudlust mahetoidu järele ning innustama selleteemalisi uuringuid ja innovatsiooni (Sørensen jt. 2016). Programmi toetatakse valitsuse tasemel korralike rahasummadega. Tulemused on silmnähtavad. Taanis on mahetoidu turuosa suurim kogu maailmas ning pea 80% taanlastest eelistab mahetoitu. Nõudluse suurendamise kaudu on plaan ületanud oma esialgse eesmärgi kahekordistada mahepõldude pindala võrreldes alguspunktiks valitud 2007. aastaga.

Juhendid

Taust

Intensiivne põllumajandus on peamisteks looduslike elupaikade hävimise põhjusteks, ohustades ÜRO säästva arengu eesmärkide saavutamist (Clark jt 2019). Põllumajanduslik tootmine põhjustab 30% kasvuhoonegaaside emissioonist, hõlmab 40% maismaast, põhjustab ökosüsteeme muutvat ja veekvaliteeti alandavat reostust ning on vastutav 70% Maa magevee tarbimise eest (Clark jt. 2019). Eestiski on intensiivse põllumajanduse negatiivne keskkonnamõju elurikkusele tõendatud (vt nt põllulindude arvukuse langus (Marja ja Nellis 2018), taimede liigirikkuse langus (Carmona jt 2020)). 

Nii keskkonda kui ka inimeste tervist ohustavad Eesti intensiivsema maakasutusega põllumajanduspiirkondades kõrged ning murettekitavalt sageli piirväärtusi ületavad pestitsiidijääkide ja nitraatide kogused põhja- ja pinnavees (lühiülevaade seiretulemustest põllumajandus.ee).

Taimse toidu osakaalu suurendamine menüüs on analüüside kohaselt väga tõhus viis toidutootmisega kaasneva negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks (Clark ja Tilman, 2017). 

Vähem intensiivse tootmise puhul võib sama toidukoguse kättesaamiseks kuluda küll rohkem maad, kuid mahepõld, aga ka lihtsalt vähem intensiivselt majandatud põld ise on ka elupaik, samas kui intensiivselt majandatud põld sobib vähestele liikidele ja nendestki pigem kahjuritele (Bengtsson jt. 2005). Kohaliku elurikkuse ja elupaikade kvaliteedi seisukohalt on seega oluline ka intensiivse põllumajanduse mõjude vähendamine.

Haridusasutuste toitlustushangete piiramist teha sammsammult ja kaasates lapsevanemaid ning haridusasutusi endid. Koolitoitlustuse hangetega on suuresti seotud ka koolid ja lapsevanemad, seega nemad kujundavad ka selle, mis toit kooli tuleb, oluline nende kaasamine ja koolitamine. SEI on teinud soovituse panna toitlustushangetesse sisse väikseima CO2 jalajäljegega toit. Lisaks tasub arvesse võtta elurikkuse aspekte, sest teataval loomsel toidul võib siiski olla positiivne mõju pärandkooslustele.

Oluline on loodust taastav toidutootmine, mille puhul taimse toidu osakaalu suurendamine kindlasti positiivse keskkonnamõjuga trend, mida omavalitsused võiksid toetada. Lisaks hangete kaudu tootmismeetodite mõjutamisele on võimalik põllumajanduse intensiivsust vähendada, koolitades kohalikke tootjaid loodust säästvaid meetodeid hindama ja kasutama. Taimetoidu soovitamisel tasub keskenduda loomsete produktide osakaalu vähendamisele, mahetoidu osakaalu suurendamisele, toidulaua mitmekesistamisele ja taimse toidu osakaalu suurendamisele, näiteks läbi taimse toidu päevade koolis. 

Soovituse esitas: Koosloodus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Eelistada hangetes keskkonnasäästu ja õiglase kaubanduse põhimõtteid järgivaid tooteid

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on teha riigihanked keskkonnahoidlikult ja sotsiaalselt vastutustundlikult. Selle eesmärgini on võimalik jõuda hankides õiglase kaubanduse ja keskkonnasäästlikult toodetud tooteid toitlustuse ja toitlustusteenuse tellimisel, koristusteenuse tellimisel, kohvi- või müügiautomaatide soetamisel ja teenindamisel, toitlustuskohtade valikul, puuvillast tehtud riiete ja materjalide tellimisel jmt. 

Ettepanekud sobivad kõigile omavalitsustele. Nõudluse kaudu on ilmselt kõige tugevamalt mõju suurematel omavalitsustel ja linnadel.

Juhendid

Taust

Mahepõllumajanduse osas on Eestis küllalt hästi pindala poolest (u 20% põllumaid mahemaad), kuid vähene on nõudlus. Omavalitsuste kaudu saaks nõudlust üles skaleerida ja selle kaudu mahetootmist kasumlikumaks ja vähem toetustest sõltuvaks muuta.

Ettepanekute rakendamine võiks soosida vähemintensiivsete meetodite kasutuselevõttu põllumajanduses ning selle kaudu vähendada intensiivse põllumajanduse negatiivset mõju kohalikule elurikkusele ja elupaikade kvaliteedile. Lisaks võib oodata positiivset sotsiaalmajanduslikku mõju kohalikele põllumeestele ning kohalikele mahetalunikele.

Kliimamuutuste seisukohalt on kindlasti väga tugev soovitus keskkondlikku jätkusuutlikkust hangete hindamisel hinnast olulisemaks pidada. Eriti kui küsimuse all on kasvuhoonegaase emiteerivad vahendid (transport, aga ka maastikuhooldus nt muruniidukite või lehepuhuritega). Kohalikule mahepõllundustoodangule konkurentsieelise andmine aga on oluline nii kohaliku elurikkuse ja ökosüsteemi teenuste toetamise kui ka mahetootmise sotsiaal-majandusliku aspekti poolest.

Soovituse esitas: Mondo

Soovitust hindas: Tuul Sepp, Tsipe Aavik

Luua kemikaalide ja muude ohtlike ainete strateegia ja arvepidamine

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on selgem ja parem arusaam kemikaalide kasutamise võimalustest. Kemikaalide strateegia loomine võimaldab analüüsida valikuid vastavalt tegelike keskkonnamõjude suurusele ja anda paremaid juhiseid.

Kõik teemad ei ole kõigis omavalitsustes olulised, kuid seda suurem on kohaliku strateegia loomine. Alternatiiv on lähtuda jäikadest reeglitest sõltumata erisustest, kuid see on lihtsam bürokraatia seisukohalt ning ei  pruugi olla keskkonna mõttes sugugi parem.

Juhendid

Taust

Kohalike omavalitsuste vastutusalas on koolide, administratiivhoonete ja elumajade, aga ka teede ja sildade ehitus. Seega on omavalitsuste võimuses sätestada tingimused kasutatavate materjalide keemilise koostise kohta. See aitab tagada, et ehitajatel ja peatöövõtjatel on piisavad teadmised, mis aitaks vähendada ehitusmaterjalides sisalduvate ohtlike ainete võimalikke riske. 

Keskkonnahoidlikud toode ja teenus ei ole pelgalt keskkonnasõbralik toode ja teenus, vaid ka kvaliteetne, energia- ja ressursitõhus, taaskasutatavast või hoopis taaskasutatud materjalist toodetud, ökoinnovaatilised jne. Seejuures on oluline, et hankimisel arvestatakse toote peamiste keskkonnamõjudega ning tervikliku elutsükliga. Arvesse saab võtta keskkonnahoidlikkust, kvaliteetsust, energia ja ressursitõhusust, korduskasutatavust või taaskasutatavast materjalist tootmist. Euroopa kemikaalide strateegia annab juhiseid kuidas toksilisi jms materjale tootmises juba eos vältida.

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum 

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, Anne Kahru ja Olesja Bondarenko KBFI ökotoksikoloogia laborist 

Tagasi algusesse

Eesmärk: Siduda järgmise nelja aasta jooksul kõik arendusplaanid ja otsused kliimamuutuste pidurdamise ja kliimamuutustega kohanemisega.

Seotud SDG:

Mis suunas peavad omavalitsused liikuma? 

  1. Seadma mõõdetavad eesmärgid ja teavitama elanikke eesmärkide väljatöötamisest ja täitmisest.
  2. Planeerima ruumi nii, et elurikkus suureneks ja ökosüsteemide seisund paraneks.
  3. Tagama looduskoosluste elupaikade säilimise ja nende omavahelise ühendatuse.  
  4. Tihendama asustusmustrit, mitte seda enam laiendama. 
  5. Eelisarendama säästvat ja tervist edendavat liikuvust ruumiloome osana, mitte eraldiseisvalt.
  6. Vähendama ehituse ja hoonestuse jalajälge väiksema keskkonnamõjuga materjale kasutades.  

Suurima mõjuga keskkonnateod:

Suunata säästlikku ruumiloomet ja liikuvust

Määrata üldplaneeringutes tingimused kliimamuutuste leevendamiseks, rohevõrgustike ja puhkealade säilimiseks ning metsaökosüsteemide toetamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on leevendada kliima- ja elurikkuse probleemide kiiret süvenemist Eestis ning toetada Eesti 2035 strateegiliste eesmärkideni jõudmist. Eesmärgini jõudmiseks on oluline kaitsta ja taastada maa ökosüsteeme ning propageerida nende säästvat kasutamist.

Juhend

Taust

Üldplaneeringute menetlemise protsessis on elanikel endil hea võimalus kaasa rääkida ja üldplaneeringute abil on kohalikku elu võimalik ette ennustatavalt suunata pikema perioodi vältel, mis välistab halvad üllatused kohalikele kogukondadele. Üldplaneeringuga saab suunata, kus on potentsiaalsed kaevandamispiirkonnad, kus ja milliseid kohalikke väärtusi tuleks kaitse alla võtta, kus asuvad rohevööndid ja kohalikele olulised metsad, kuidas planeeritakse liikuvust ja liiklusvoogusid jne.

Oluline on arvestada, et kõik teemad sobi üldplaneeringu protsessi ja dokumendiga planeerida. See on kohmakas ja töömahukas võimalus, mistõttu muutustele kiirem ja paindlikum reageerimine eeldab mude meetmete kasutamist. Küll aga annab see kogukonnale kindlustunnet tuleviku osas, kui olulised kokkulepped maakasutuse tuleviku osas on sätestatud üldplaneeringus – ja see võib muutlikes oludes, erinevates välissurve tingimustes olla kohalikule omavalitsusele oluline argument.

Eestis on praeguse seisuga koostamisel ca 60 üldplaneeringut. Nende raames on omavalitsustel võimalik planeerimisseaduse järgi seada tingimusi ka metsade majandamisele ning sedakaudu mõjutada looduskooslusi rohevõrgustikes, rohealadel, puhke- ja virgestusaladel, kohalikel kaitsealadel. omavalitsused ei ole tihtipeale oma õiguste ja võimalustega kursis ning on mõjutatavad ka intensiivmetsamajandust eelistavate huvigruppide poolt. On väga oluline, et omavalitsused oma õigusi teaksid ja kasutaksid. 

Kohalikes volikogudes sõltub metsamajandamisega seotud küsimuste käsitlemine sageli volikogu liikmete enda huvidest ja suhetevõrgustikust. Selles kontekstis on tähtis luua omavalitsuste valimiste raames olukord, kus volikogude praegused ja potentsiaalsed liikmed end metsade majandamise küsimuses selgelt positsioneeriksid. Et kas nad pooldavad olukorda, kus omavalitsus on üldplaneeringu koostamise raames proaktiivne ja otsib huvide tasakaalu või pigem piirab oma enesekorraldusõigust, jätab metsade kasutuse tingimused lahtiseks ja ei täida talle seadusega antud võimalust ja rolli toimivate ökosüsteemidega kvaliteetse elukeskkonna loomisel. 

Keskkonnaeesmärkide põimimine planeeringutesse on 2015. aastal kehtima hakanud planeerimisseaduse (PlanS) üks läbivaid põhimõtteid. Planeerimisalasele tegevusele laienevad ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduses paika pandud põhimõtted, sh säästva arengu edendamine, loodusliku mitmekesisuse säilitamine, keskkonna hea seisundi ja kõrgetasemelise kaitse tagamine (vt §-d 1, 8 ja 9, Kask, O. jt (2015) lk-d 16, 64-68). 

Seoses kliima- ja elurikkuse probleemide kiire süvenemisega, samuti uute üle-Euroopaliste eesmärkide seadmisega neis valdkondades, saab olemasolevast õiguslikust raamistikust, sh põhiseaduse §-dest 5 ja 53 tuletada kohalike omavalitsuste kohustuse nendele teemadele üldplaneeringu koostamisel ja selle keskkonnamõju hindamisel olulist tähelepanu pöörata.

Soovituse esitas: Eestimaa Looduse Fond, Keskkonnaõiguse Keskus

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Seada üldplaneeringus prioriteediks säästva liikuvuse taristu (sh rattavõrgustik) igapäevaste liikumisvajaduste rahuldamiseks

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on vähendada omavalitsuste süsinikujalajälge, seades üldplaneeringutes prioriteediks säästva liikuvuse taristu. Üldplaneeringud peaksid käsitlema kõiki põhilisi liikumisviise ning nende taristut: jalgsi, jalgratta, ühistranspordi ja autoga liikumine. Eesti transpordi jalajälje vähendamiseks ei ole teisi sobivamaid võimalusi kui erasõidukite kasutuse asendamine teiste säästvamate liikumisviisidega nagu ühistransport, jagamisteenused, rattaga ja jalgsi liikumine sobivates vahemaades.

Autokasutust on edukalt võimalik asendada Eesti linnades ja hooajalistes puhkepiirkondades. Peamine on lähtuda liikumisviiside kujundamisel sobivate vahemaade arvestamisest erinevatele liikumistele. Nii ei ole mõtet soovitada jalgsi tööle või kooliminemist 7 või 10 kilomeetri kaugusele, kuid tasub planeerida ühistranspordipeatused, ümberistumisvõimalused või rendirataste laenutused kuni 500 meetri kaugusele koolidest, elu- või töökohtadest.

Head näited

  • Rattaliikluse soodustamise kasulikkusest nii omavalitsuse transpordisüsteemile autokoormuse vähendamiseks kui rahvatervisele on palju näiteid nii kesk-Euroopast kui Eestist põhja pool asuvatest linnadest (Helsinki, Tampere, Oulu, Östersund, Umea jpt.)
  • Raudteepeatuste ühendamise toetus
  • Häid näiteid Euroopa linnades teostatud rattaliikluse ja säästva transpordi lahendustest omavalitsustele pakub ELTIS säästva linnaliikuvuse projektide varamu 

Juhendid

Taust

Eesti transpordi jalajälje vähendamiseks ei ole teisi sobivamaid võimalusi kui erasõidukite kasutuse asendamine teiste säästvamate liikumisviisidega nagu ühistransport, jagamisteenused, rattaga ja jalgsi liikumine sobivates vahemaades.

Üldplaneeringud peaksid käsitlema kõiki põhilisi liikumisviise ning nende taristut: jalgsi, jalgratta, ühistranspordi ja autoga liikumine. Samuti peaksid olema märgitud liikumisviiside kombineerimiseks mõeldud liikuvuskeskused ja/või pargi ja reisi punktid.

Üldplaneeringud peaksid kindlasti käsitlema jalgrattakasutust ja jalgsi liikumist eraldi, mitte ühise nimetuse all “kergliiklus”. Nimetatud liikumisviiside omadused ja (taristu)vajadused erinevad väga selgelt, mis muudab nende ühise kvaliteetse käsitlemise võimatuks.

Ettepanek sobib rakendamiseks eelkõige linnadega seotud omavalitsustes.

Balti keskkonnafoorum tõstatab väga olulise asjaolu Eesti liikuvuskorralduses – jalgratta ja jalgsi liikumise planeerimist tuleb hakata eraldi käsitlema. Neid kahte ei ole võimalik sõnaga „kergliiklus“ kokku võtta, sest tegemist on väga erinevate kiirustega liikumistega, mis samale linnades alale kokkusurutuna satuvad omavahel konflikti. 

Hetkel on jalgrattaliiklus Eesti omavalitsustes marginaalses seisus, sest suuremate linnade liikuvusuuringutes ei ole õnnestunud neid väga mõõta, sest uuringud viiakse läbi, kas hilissügisel või varakevadel, kui vastajad enam või veel rattaga ei sõida (Tallinna liikuvusuuring 2015 ja Harjumaa liikuvusuuring 2017). Peale Tartu ei tegele Eesti omavalitsused eriti jalgratturite loendamisega, mistõttu ei teata jalg- ja elektriratturite osakaalu kevadest sügiseni ning ei osata arvestada nende liiklejate vajadustega. 

Suuremate linnade üldplaneeringutes tuleks määratleda sarnaselt sõiduteede võrgustikuga ka jalgrattateede võrgustik, milles oleks ära toodud erineva teenindustasemega teetüübid (vähemalt põhi- ja tugivõrk). Väga oluline on määrata erinevatele teetüüpidele vastavad disaini- ja liikluskorralduslikud nõuded, mis lähtuvad kaasaegsetest valdkondlikest teadmistest ning parimatest rahvusvahelistest praktikatest.

Jalgsi liikumise taristu puhul peaks üldplaneeringud sisaldama tüüplahendusi keerulisemate taristuosade, nt sõidutee ületuskohtade jaoks. Tüüplahendused peaksid lähtuma liiklejate hierarhiast, mille järgi prioritiseeritakse tänavaruumi planeerimisel liiklejagruppe sellises järjekorras: jalakäijad, jalgratturid ja kergliikurid, ühistranspordi kasutajad, sõiduautod, veokid.

Lugeda ei tule mitte liiklejaid, vaid ruumis-tänaval (läbi)liikunud inimesi. Muidu muutub loendamine kiiresti vaid liiklusvahendite numbrite kogumiseks ja säästva liikuvuse eesmärgid kaovad loendusseadmete hangetesse. Omavalitsused saavad endale seada mõõdetavad säästvate liikumisviiside eesmärgid (nt. 30% jalgsi, 20% rattaga, 30% ühistranspordiga, 20% autoga ja aastas CO2 vähendamise %-eesmärk).

Jalg- ja elektri(tõuke)rataste eelistamine vabastab oluliselt asulate ja linnade tänavaruumi, mis muidu oleks autokasutuses ja vähendab seeläbi autoliikluse ummikuid ning rattakasutus vähendab liikleja CO2-te 84%.

Pilt, mis on transpordiplaneerimises kasutusel juba üle 15 aasta, näitab linnades ruumi säästmise potentsiaali ühistranspordi ja ratastega. Autokasutajad lähevad tõenäolisemalt üle rattakasutusele, kui ühistranspordile (Bigazzi ja Wong 2020), sest see sarnaneb oma iseloomult autokasutusele – võimaldab igal ajal vabalt kõikjale liikuda ja ei pea sõltuvalt ootama ühistranspordi järgi. Rattakasutuse soodustamiseks tuleb aga omavalitsustel arvesse võtta, et rattaga liikumise vahemaa pikkuseks ei saa soovitada auto või ühistranspordi distantsi (rohkem kui 5-6 km). Rattaliikluse parimaks vahemaaks on kuni 6 km või rattaga liikumise kombineerimine ühistranspordiga (nt. omavalitsuse korraldatud rattaringluse või rattaparklate abil). Uuemate lahendustena on Eesti (maa)omavalitsustes arutatud raudteepeatustes rattalaenutuste pakkumist, mis võimaldaks päevaturismi käigus valla vaatamisväärsuste vahel liikuda rendiratastel ühest rongipeatusest teise.

Autokoormuse vähendamine vabastab tänavaruumi ettevõtluse ja kiireloomuliste sõitude jaoks, mis muidu oleksid kasvava autostumise tõttu raskendatud ja liiklusummikutes.

Soovituse esitas: Balti Keskkonnafoorum

Soovitust hindas: Kaur Sarv

Järgida rohealade säilitamiseks rohevõrgustikus olevate maade sihtotstarvet ning üldplaneeringus seda mitte muuta

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on liigirikkuse säilitamine läbi elupaikade taastamise ja säilitamise ning elupaikadevaheliste ühendusteede tekitamise. Eesmärgi saavutamiseks on oluline rohevõrgustike säilitamine, mida on võimalik toetada läbi üldplaneeringute.

Juhend

Taust

Pikaajalised uuringud on näidanud, et ühendatud elupaikades suureneb liigiline mitmekesisus ja väheneb liikide kohaliku väljasuremise oht (Damschen jt. 2019). Rohealade ja metsade säilitamine rohevõrgustiku elementidena ei vähenda nende rekreatiivset ja sotsiaal¬majanduslikku väärtust, vaid vastupidi, suurendavad, sest ökoloogiliselt mitmekesiste alade pakutavatest ökosüsteemi teenustest võidavad ka inimesed ja majandus (vt nt Peh jt 2014).

Hiljutise ülevaateartikli kohaselt on peamised printsiibid, mida rohevõrgustike planeerimisel silmas pidada, ühendatus, multifunktsionaalsus, rakendatavus, mitmekesisus, erinevad skaalad kohalikust riikliku tasemeni, koostöö omavalitsuse ja kodanike vahel ning järjepidevus (Monteiro jt 2020). Seega on keskkonna seisukohalt kõik neli soovitust igati asjakohased, kuid tuleb olla valmis juhtudeks, kui rohevõrgu toimimiseks on vajalik siiski maa sihtotstarvet muuta, nt juba planeeritud tootmismaa muuta maatulundusmaaks või kaitsealuseks maaks.

Haldusreformi tulemusena koostatavate uute üldplaneeringute raames vaadatakse üle ka rohevõrgustik. Rohevõrgustikku kuuluvad, kuid kaitsealadest välja jäävad loodusalad on võtmetähtsusega võrgustiku sidususe tagamisel. Nende alade säilimist ja juurdepääsu tagab maakonna- ja üldplaneeringute nõue mitte muuta selliste alade maakasutuse peamist otstarvet (Poom ja Sepp 2020). 

Kui sihtotstarve ja juhtotstarve on maatulundusmaa, siis seda ei saa üldjuhul detailplaneeringuga muuta (välja arvatud kui on tegemist  kõrgendatud avalik huviga (KAH)). Nendel maadel on kohalikel poliitikutel otsustusõigus ja kogukonnal rohkem võimalust survestada. Seeläbi on võimalik metsaalasid suurendada varem põllumajandusmaana kasutuses olnud maade arvelt. Täna on probleemiks surve rohealadele ehitamiseks ja piiride vähendamiseks. Oluline on alustuseks tagada, et ei anta käest praegu alles jäänud rohealasid. Järgmise sammuna leida võimalusi neid alasid suurendada. Samas tuleb olla valmis juhtudeks, kui rohevõrgu toimivuseks on vajalik siiski maa sihtotstarvet muuta, nt juba planeeritud tootmismaa muuta maatulundusmaaks või kaitsealuseks maaks.

Liigirikkuse säilitamiseks ei ole muid võimalusi kui elupaikade taastamine ja nendevaheliste ühendusteede tekitamine. Maastike looduskaitselisi eesmärke on võimalik saavutada vaid omavalitsuste pidevas ja hästi koordineeritud koostöös ja teaduspõhiste lahenduste abil (Parrot jt 2019). Hiljutise ülevaateartikli kohaselt on peamised printsiibid, mida rohevõrgustike planeerimisel silmas pidada, ühendatus, multifunktsionaalsus, rakendatavus, mitmekesisus, erinevad skaalad kohalikust riikliku tasemeni, koostöö omavalitsuse ja kodanike vahel ning järjepidevus (Monteiro jt 2020).

Soovituse esitas: Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse fond

Soovitust hindas: Tuul Sepp

Mõjusad keskkonnateod:

Võimaldada elurikkust toetavaid ruumialgatusi

Luua suuremates asulates munitsipaalmaale kogukonnaaiad ja toetada korteriühistutel oma maale aia loomist

Soovituse eesmärk

Soovituse eesmärk on parandada asulates elurikkuse seisundit, vähendada elupaikade killustatust ja pidrudada tolmeldajate kadu, mis ohustab maailma toidujulgeolekut ning ökosüsteemide toimimist. Kogukonnaaiad toetavad nende suurte keskkonnaprobleemide leevendamist. Lisaks on kogukonnaaiad vaadeldavad sotsiaalsete ja ökoloogiliste süsteemidena, mis toetavad toidutootmist ja kogukonna suhtlust.

Ettepanek sobib rakendamiseks eelkõige linnadega seotud omavalitsustes.

Head näited

  • Tartu Maheaed
  • Saku vallas rohtunud aiamaade muutmine koos kohalikega kogukonna-aiamaadeks

Juhend

Taust

Kogukonnaaiad aitavad kaasa mitme suure keskkonnaprobleemi lahendamisele. Esiteks, need parandavad elurikkuse seisundit, mille suurimateks ohuteguriteks on intensiivne põllumajandus, linnastumine ja intensiivne metsamajandamine (Euroopa Keskkonnaagentuur 2021). Teiseks, kogukonnaaiad vähendavad elupaikade killustatust (Egerer jt 2020). Kolmandaks suureks keskkonnaprobleemiks, mida kogukonnaaiad aitaksid leevendada (Makinson jt 2017), on tolmeldajate kadu, mis ohustab maailma toidujulgeolekut ning ökosüsteemide toimimist (Powney jt 2019).

Hetkeseisu Eesti maastike võimest toetada elurikkaid ökosüsteeme annab hea ülevaate Tartu Ülikooli botaanikute välja töötatud rakendus Rohemeeter (www.rohemeeter.ee). Elupaikade killustumise vähendamiseks on Eestis välja arendatud rohevõrgustik, mis siiski praegusel kujul ei kata kogu elurikkuse elupaigavajadusi (Remm jt. 2018). Eestis läbi viidud uuringud näitavad, et tolmeldajate mitmekesisus ja arvukus sõltuvad maastiku iseloomust (Sõber jt. 2020), ning intensiivselt majandatud põllumajandusmaastikud ning inimasulad on reeglina tolmeldajate jaoks madalakvaliteedilised elupaigad.

Kogukonnaaiad on vaadeldavad sotsiaalsete ja ökoloogiliste süsteemidena, mis toetavad toidutootmist, kogukonna suhtlust ning elurikkust (Egerer jt. 2020). Ökoloogiliste süsteemidena pakuvad kogukonnaaiad elupaiku paljudele looduslikele liikidele, aitavad reguleerida kliimat ning kontrollida sadevee äravoolu. Sotsiaalsete süsteemidena parandavad kogukonnaaiad ligipääsu värskele toidule, tugevdavad sotsiaalseid võrgustikke, pakuvad võimalusi loodushariduseks ning tugevdavad kogukondasid (ülevaade ja täpsemad viited artiklis Egerer jt. 2020).

Hiljutine analüüs, mis käsitles kogukonnaaedu Ida- ja Kesk-Euroopa pealinnades (Budapest, Bratislava, Praha, Varssav ja Zagreb), leidis, et enamasti on tegemist alt-üles initsiatiiviga, mis samas ei toimi ilma kohaliku omavalitsuse toe ja kaasamiseta (Trendov 2018). Uuring järeldas, et linnaaedadel on suur roll linnade elu kujundamisel, sest need kujundavad nii linna maastiku kui ka inimeste suhtumist keskkonda ja loodusesse. Kogukonnaaedade kui alt-üles initsiatiivi tähtsus tuleb esile kohaliku toidu tootmisel, inimeste kaasamisel ning keskkonnaalase teadlikkuse tõstmisel arvatavasti suurem kui ülalt-alla lahendustel.

Soovituse esitas: Bioneer.ee

Soovitust hindas: Eesti Noorte Teaduste Akadeemia

Tagasi algusesse

Siinsed soovitused on vabavara, millest võib juhinduda iga omavalitsus või kogukond.

Soovitusi võib kombineerida muude olemasolevate teadmiste ja lahendustega, mis aitavad keskkonnakriise leevendada ja lahendada. Üleilmsed keskkonnakriisid puudutavad ju kõiki valdkondi ja on n-ö nurjatud probleemid, mida saab lahendada ainult üheskoos. Siia koondatud soovitused toovad ilmekalt esile, et keskkonnakriiside kõrval on meil palju teha ka demokraatlikus valitsemises.

Käesoleva lehe enda veebilehel kuvamiseks võib kasutada iframe, koodi näidis allpool:

<iframe width="100%" height="12300" src="https://www.terveilm.ee/leht/rohenugimine/"></iframe>

Rohetiigri ja Arengukoostöö Ümarlaua veetava kestliku arengu koalitsiooni ühist tegevust omavalitsuste rohenügimisel toetab Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanism Aktiivsete Kodanike Fondist.