Meil on peres koer ja kuna käin temaga tihti jalutamas, siis jääb mulle silma ka igatsorti prügi looduses. Igal kevadel teen ma suurema prügi koristamise aktsiooni, kuid huvitavate esemete otsa võib sattuda aastaringselt. Minu teine ese on leitud võsast. Tegemist on emaileeritud keedukannuga, kuhu mahub vähemalt 5 liitrit vett. Vanasti oli kombeks pidevalt pliidi all tuld hoida, nii oli soe ja koguaeg olemas soe vesi (puupliitidele oli sisseehitatud pada). Selline suur kann oli kindlasti suureks abiks.

Millised nõud parasjagu Eesti köögis on kasutusel olnud, on sõltunud sellest, milliseid roogi valmsitatakse, millised näevad välja ühised söömaajad (mitu käiku ja mida lauale panti) ning ka muidugi sellest, milliseid materjale oli parjasjagu tootma õpitud. Emailnõud on Eesti köökides kasutusele võetud 1920-ndatel ja 60-ndatel. 20. sajandi algul oli kasutusel rohekm messingist ja vasest nõud. Iseseisvusajal tulid tootmisesse tugevad alumiinimnõud, mis olid ka propulaarsed nõukogudeajal, kuni avastati, et alumiinium reageerib vee temperatuuri tõustes.

Antud kann on tõenäoliselt pärit 60-ndates aastatest, ning ma ei ole kindel, et ta on toodetud Eestis.

Minu vanavanemate kapp minu köögis: värskendatud värv ja sahtlitele antud uus ilme musta tahvelvärviga. Elasin selle kapiga muide ühes toas oma 5. eluaastani.

Kes meist poleks lapsepõlves lammutanud koduelektroonikat või onni ehitusse ära raisanud paki
naelu? Seda muidugi õilsa eesmärgi nimel – loomingul tuleb lasta lennata!
Täna aga, olles juba kaugel lapsepõlve teadmisjanust, seisame silmitsi palju olmelisemate
probleemidega, mis jällegi pea tööle ja toimekad käed sügelema paneb. Ja nii, vaadates seda
kuurinurgas seisvat autorehvide virna, iga autoomaniku nuhtlust, hakkas küpsema mõte anda neile
uus elu. Oli see nüüd Eesti Maanteemuuseumi lähedus või mis, aga rehve üht ja teistmoodi kokku
sobitades hakkas kuju võtma „kaherattaline“, millelt vaid summuti madal podisev hääl puudu oli.
Kolmest rehvist panin kokku mootorratta kereosa, esirattaks valisin kõige suurema vanarehvi, mille
oma varudest leidsin, et sõiduriistale uhkust juurde anda. Tagarattaks läks väiksema läbimõõduga
rehv, mis teadmata põhjusel üsna üksikult seda rehvivirna kroonis. Eks on erinevaid kruvegi aja
jooksul kogunenud, mida just nüüd oli paslik rehvide kokku panemiseks kasutada. Keerulisemaks läks
siis kui rehvidest oli vaja välja lõigata poritiivad ja mootorratta iste. Ketaslõikuriga sai maha lõigatud
rehvi ääred ning edasi oli vaid painutamise ja kujundamise vaev, et iste saaks istutavaks ning
poritiivad õige nurga alla. Ära lõigatud rehvi siseküljest õnnestus kokku keerata esituli ning siis jäi
vaid vanalt roostetanud võrrilt juhtraud rehvimootorrattale ümber tõsta.
Uue värvikatte alla sai „kaherattaline“ juba siis kui maanteemuuseum seda oma hooajanäituse
„Rehvilugu“ ilmestamiseks küsis. Näitusel, mis selgitab rehvi ajalugu ning taaskasutuse võimalusi, on
rehvimootorrattal täita meelelahutuslik roll. Kaudselt aga viitab see koos teiste eksponaatidega
kasutatud rehvidega kaasnevale keskkonnaprobleemile.

Kui vanaema 60 aastat tagasi ehitas suvila, siis ostis ta ka selle terrassilaua. Aegade jooksul on see olnud tumekollane, külm rohekaskollane ja nüüd selline heletibukollane. Muus osas pole nagu midagi muutunud. Ikka kipuvad noad-kahvlid vahel laua ribide vahelt põrandale pudenema, aga sedasama teeb ju ka vihmavesi (ja kohati ka lumevaip), mis teinekord ikka terrassile oma tee leiab. See lihtne laud on need aastakümned muretult vastu pidanud ja küllap peab veelgi, ainult kollast tuleb küllap jälle millalgi uuendada.
Umbes samal ajal koos lauaga ostis vanaema ka lamamistoolid. Kuidas sa siis ikka terrassil istud, kui mitte mõnusalt pool-lamaskil! Neile on vahepeal tekkinud mitmed uued padjad (mäletan nii tumesiniseid triibulisi kui rõõmsaid ruudulisi), ka puitosi on lihvitud-õlitatud, ja nii mõndagi kruvi ja tappi natuke kohendatud, aga muus osas pole neil häda midagi. Ja kui palju rõõmsaid, kurbi, päevaseid ja öiseid, kaineid ja joobes jutuajamisi on neis toolides peetud, kui palju raamatuid loetud, kui palju taldrikutäisi tühjaks söödud! Need toolid juba teavad

Täna mängis laps konstruktoriga, mis samuti issi ja onu lapsepõlvest. Minul sellega mingit lugu polegi, esimest korda ehitasin autot, Meelis ütleb, et ta ka mäletab ainult, et nad sellega muudkui autosid ehitasid, muud ei miskit. Ega muud endalgi pole vaja teha kui vaadelda ringi ja kuulata, mis lugusid meie asjad meile räägivad ja miks on mõnus kasutada pigem enda funktsioneerivat vana kui osta uus.

Munatopside kasutuselevõtu aega polegi nii lihtne inimkonna ajaloos määratleda. Näiteks on varjased hõbedast munatopsid leitud antiikaja Pompeist (rajati 6 saj. ennem kristust). Kuid minu valduses olevad eksemplarid on pärit nõukogude ajast. Oma paljude nõude puhul ma tean, kes ja kus on nad tootnud, siis need on ühed sellised, mille kohta ei ole ma selleni veel jõudnud. Igaljuhul, kuna meie pere tähistab täna munadepühi kolmekesi, siis jagub neid kõigile. Hoidke siis eestlaste kultuuri kõrgel ja mängige ikka seda koksimismängu, et välja selgitada kõige kõvem muna.

Selles nõukaaegses klaaskausis serveeris minu armas vanaema tavaliselt sünnipäevadel pika laua ja suure suguvõsa keskel kartulisalatit. Nüüd on see mul ühes teise sarnasega igapäevaselt silme ees ja hoian selles sibulaid. Mulle meeldib, et saan seda kergesti puhastada ja näen hästi selle sisu. Kuigi servades on mõned täkked, on see minu arvates endiselt kaunis ja sobib imehästi minu kööki. See soojendab südant ning hoiab mälestust ühest imelisest, humoorikast, südamlikust, seiklushimulisest, targast ja võimsast naisest. ⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀⠀

Vanaema teekann, mille eelmisel aastal kevadkraamimise käigus aidast välja kaevasin. Varanduselaar oli tegelikult palju suurem. Leidsin ka kuhja prae- ja supitaldrikuid, mis legendi järgi olid Teise Maailmasõja ajal maasse kaevatud, et võõrväed hinnalist vara minema ei viiks. Praegusel ülekülluse ajastul laususkumatu mõte - matta nõusid.  Mis teekannu ja nõude vanus võiks olla, ei oska arvata, aga toredasti teenivad juba vähemalt kolmandat ja neljandat põlve.

Hiljuti tuli kapisügavusest välja pildil olev katkise peaga kirju kukevile, millega ise lapsena mängisin ja mis nüüd mu kukeaastal sündinud lapsele palju rõõmu pakub.
Pühademunale lõi ka nokaga tonksti augu sisse, selline vintske tegelane.

Nõukogude Liidu ajal oli inimestel komme tulevikule mõelda, nt osteti tütrele serviis, pliit, kangad. Osaliselt võiks eestlaste sellist kommet pidada kultuuriliseks järjepidevuseks: pulmadeks koguti veimevakka. Samas ei olnud midagi saada, et parajal hetkel oleks tarvilikud asjad olemas, tuli pikemalt asjade kogumist ette planeerida. Oma kapis peidan ühte beebiriiete komplekti, mida ei ole keegi kunagi kandud. Esemed on nii hästi pakendatud, et ei esine määrdumist ega näriliste poolt tekitatud auke. Ühe versiooni järgi beebiriided osteti ühe tütre jaoks, aga beebit kohe ei nähtud, nii et esemed jäidki kappi parajat hetke ootama. Alati selliste leidude puhul tekib küsimus, et kas hoida edasi või võtta kasutusele?

Riiul pesuruumis: Otsisin 6 a tagasi vana redeli ja taastasin selle restaureerimiskursustel riiuliks.

Minu vanaema Saima lasi selle sõrmuse teha enda 50 sünnipäevaks. Lihtsalt niisama, keset sügavat nõukogude aega, kuldne sõrmus suure kiviga. Mulle on see alati sümboliseerinud mõtteviisi, et pidu peab olema sinus eneses. Minu jaoks oli ta alati heas mõttes peen proua ja sõrmust kandis ta ka lihtsalt kodus toimetades. Sõrmuse pärandas ta mulle, mille üle on mul jätkuvalt ütlemata hea meel. Vahel kui on üksluine olemine, nagu ka praeguse koroonakriisi ajal, siis pistan sõrmuse ka kodus olles lihtsalt sõrme, et oleks natuke erilisem olla. Alati naeratan ka mõttes vanaemale ja püüan tema mõtteviisi meeles pidada. Seega kannan korraga nii sõrmust, kui ka tema mõtteviisi.

Miks toodeti plekist toiduainetopse?

Vana laud, mille lasin aastaid tagasi korda teha. Erilise “looga” on minu jaoks need täkked ja sisselõiked, mis on laua pinnal näha oma originaalkujul; vahel mõtlen, milline võiks olla nende lugu ...

Mina jagan pilte külmkapist (tassi all...) ja pesumasinast) mis on olnud mu vanemate teenistuses 1985. aasta maist ehk siis veidi kauem kui mina elanud olen. On, mis on, energiatähised ja muu, aga ikka ülikhuul, kui miski kodumasin nii kaua vastu peab! Tass oli lapsepõlves mu lemmik, sünnipäevadel tahtsin alati ise seda tassi ja rõõm oli suur, kui saingi. Ja ega seda iga kord ei juhtunud. Nüüd suurena olen meeletu tassivalija ja laste puhul ka panen tähele, milliseid nõusid nad parasjagu tahavad. Lauamäng Tähemaa olla üheksakümnendatest, seda ma ise ei mäleta, see on nüüd minu laste tarvis üles otsitud. Kujukesed peal on kontrastiks vana ja uue aja vahel... Ja nüüd raamat - see on tadžikikeelne raamat, mis üles kirjutatud araabia tähtedega. Ühel lapsepõlvesuvel põhikoolis elasime perega kogu suve maal. Seal õpetas isa mind seda raamatut lugema. Tadžiki keelt ma mingil määral oskan, aga tähti mitte, tol suvel oskasin seda lugu sügisesest värvilisest lehest lugeda ja mäletan kui pahviks ma oma eesti keele õpetaja sellega lõin. Hästi palju elevust tõi nende raamatulehekülgede lehitsemine ka praegu, aga tähtedest mäletan vaid mõnda. Olen põnevil, mis lood veel kõikjal meenutamist tahavad...

Üks hinnalisemaid esemeid minu kapis on 1920. - 1950. aastatel kootud ja tikandiga kaunistatud seinavaip. Kui soovida ta seinale riputada, tuleks teda parandada, teisalt ei raatsi ma teda seinale tolmu koguma riputada. Nii ta siis seisab kapis ... veel ei ole head ideed kuidas ja kus teda eksponeerida.

Vaipu hakkas talurahvas vooditekkidena kasutama siis, kui rehielamu kambrid muudeti köetavaks või eluruumid ehitati rehest lahku. Varem magati ülerõivaste all. Akna eesriided tulid kasutusele 19.sajandi lõpul. Aknakatete ja seinavaipade vahel jõuti kasutusele võtta põrandavaibad. Kõige hiljem hakkasid eestlased oma talusi kaunistama seinavaipadega, 20. sajandi esimesel kümnendil.

Klaver on mul ikka alles, ainult kiisuke kolis teiste juurde elama siis, kui välismaale õppima läksin. See klaver sai mulle juba siis, kui õppisin muusikakeskkoolis. Pillid on ühed erilised asjad, nad nimelt on elus, kohe kindla peale. Aga erinevad klaverid on mind saatnud juba lapsepõlvest, kuhugi kolides on esimene asi, mille endale organiseerin ikka klaver. Lapsena, kui perega maale terveks suveks sõitsime, võtsime samuti klaveri kaasa. Ega pilliga ei saa nii, et ise lähed, aga pilli jätad maha.

See presskann kingiti mu vanaemale, aga ega ta seda ilmselt oma eluajal eriti ei kasutanud. Talle meeldis hoopis keeduspiraaliga vesi ühes tassis soojaks teha ning sinna pätikohv teha. Üks tass oli tal isegi sõelaga. Suuremale hulgale külalistele valmistas ta kohvi aga filtriga kohvimasinas. Kui mina tema endisesse korterisse elama asusin, lõhkusin kannuosa kogemata ära. Ükskord nägin aga prügi aardeks taaskasutus facebooki grupis, et üks naine pakub tasuta täpselt õiget kannuosa. Isegi diameeter klappis. Nüüd on mul jälle töötav presskann, mis ei võta palju ruumi. Nõudeserviisi saime teise ringiga uude koju elukaaslase onult. Selline suletud tarbimisring.⠀⠀⠀⠀⠀