Kes meist poleks lapsepõlves lammutanud koduelektroonikat või onni ehitusse ära raisanud paki
naelu? Seda muidugi õilsa eesmärgi nimel – loomingul tuleb lasta lennata!
Täna aga, olles juba kaugel lapsepõlve teadmisjanust, seisame silmitsi palju olmelisemate
probleemidega, mis jällegi pea tööle ja toimekad käed sügelema paneb. Ja nii, vaadates seda
kuurinurgas seisvat autorehvide virna, iga autoomaniku nuhtlust, hakkas küpsema mõte anda neile
uus elu. Oli see nüüd Eesti Maanteemuuseumi lähedus või mis, aga rehve üht ja teistmoodi kokku
sobitades hakkas kuju võtma „kaherattaline“, millelt vaid summuti madal podisev hääl puudu oli.
Kolmest rehvist panin kokku mootorratta kereosa, esirattaks valisin kõige suurema vanarehvi, mille
oma varudest leidsin, et sõiduriistale uhkust juurde anda. Tagarattaks läks väiksema läbimõõduga
rehv, mis teadmata põhjusel üsna üksikult seda rehvivirna kroonis. Eks on erinevaid kruvegi aja
jooksul kogunenud, mida just nüüd oli paslik rehvide kokku panemiseks kasutada. Keerulisemaks läks
siis kui rehvidest oli vaja välja lõigata poritiivad ja mootorratta iste. Ketaslõikuriga sai maha lõigatud
rehvi ääred ning edasi oli vaid painutamise ja kujundamise vaev, et iste saaks istutavaks ning
poritiivad õige nurga alla. Ära lõigatud rehvi siseküljest õnnestus kokku keerata esituli ning siis jäi
vaid vanalt roostetanud võrrilt juhtraud rehvimootorrattale ümber tõsta.
Uue värvikatte alla sai „kaherattaline“ juba siis kui maanteemuuseum seda oma hooajanäituse
„Rehvilugu“ ilmestamiseks küsis. Näitusel, mis selgitab rehvi ajalugu ning taaskasutuse võimalusi, on
rehvimootorrattal täita meelelahutuslik roll. Kaudselt aga viitab see koos teiste eksponaatidega
kasutatud rehvidega kaasnevale keskkonnaprobleemile.