Terveilm

In English

Euroopa avastamine läbi maisipõldude, Poola piiri ja rekkajuhtide silmade

28.12.2017

Aastal 2017 tundub uskumatu, et aastal 1998 oli maailma avastamise kihk nii meeletult suur, et pakid lihtsalt oma tibatillukese seljakoti, võtad kaasa magamiskoti, joonistad endale trajektoori läbi Euroopa ning asud teele.

Raha oli ka natuke kaasas, mulle tundus see tol hetkel suur raha, 300 krooni ehk siis umbes 20 eurot. Muretseda me millegi pärast ei osanud ja arvasime, et maailm on mujal üsna samasugune nagu meil Eestis, lihtsalt majad on erinevad. Peamine mure oli, et meid ikka üle piiri lastaks. Esiteks olid need müstilised Poola piirid, kus pidi seisma tunde ning lõpuks tuli kuri piirivalvur, käes must kaustik, vaatas tükk aega sind, siis kaustikut ja kui ta minna lasi…..uhhhhhh, kui kerge see süda siis oli. Poola piir läbitud, siis oli järgmine suurem närveerimine Saksa – Poole piir. Et kui juhtub, et keegi küsib küsimuse, et palju teil raha on, kus te magada plaanite, mida te üldse Lääne – Euroopas teha soovite?! Meil oli tunne, et kui vastame – soovime avastada maailma oma silmadega. Siis äkki see ei ole nii pädev vastus.

Ma olin enne seda reisi käinud vaid Soomes ja Rootsis võistlustel.

See oli tol ajal üks viis, kuidas inimesed reisida said. Aga süda ihkas enamat, nii võtsimegi plaani sõbranna Ragnega kohe terve Euroopa läbi sõita. Osalt rekkadega ja osalt häälega, Saksamaal elas sõbranna sugulane, kes pidi aitama pikendada viisat ja tänu kellele, me üldse Lääne – Euroopasse sisenemiseks loa saime. Juba siis tajusin enda suhtes positiivset eelarvamust, olles nii mõnelgi piiril koos kahtlaste dokumentidega inimestega, siis ilmnes alati, et heledanahaliste blondide naiste dokumendid ei äratanud nii palju huvi, kui näiteks tõmmude meeste omad. Me kasutasime seda olukorda ka rõõmsalt ära. Olime ikkagi parajalt eksootilised oma Eesti päritoluga ning hääletades tekitasime inimestes vist ka kahjutunnet või hoopiski kaastunnet, nii siis osteti meile pidevalt süüa ja juua, tehti välja, viidi ära uuele teeotsale jn. Samal ajal olime ise naeruväärselt kokkuhoidlikud, sest püüdsime ikkagi oma kroone säästa. Nii me siis magasime näiteks maisipõllus, kus ühel hommikul Ragne röögatas mind nähes, sest mingid satikad olid mind täiesti täpiliseks söönud. Tema arvas, et oleme mõlemad mingisse õudsesse haigusesse nakatunud. Magatud sai ka metsatukas ja Eesti rekkameeste autodes. Kus iganes see öö veedetud sai, hommikul tõmbasime kena kleidi selga ja nägime välja nagu tavalised turistid. Olime ikkagi uskumatult naiivsed ja rumalad. Ei olnud meil aimugi, et lõunamaades läheb ka suvel kell kaheksa pimedaks ning ei tulnud selle peale, et teatud  piirkondades hämaral ajal liiga napis riides käimine suhteliselt eluohtlik on. Üllatas seegi, et inimesed ei räägi võõrkeeli, Itaalia tasulised rannad ja fakt, et wc kasutamine maksab meie jaoks hingehinda.

Jumal kaitseb…

Täna vaatame sellele reisile tagasi ja kohandame üht vanasõna – naiivitare kaitseb jumal. Me olime ise avatud siiraste silmadega noored tüdrukud, eeldasime inimestest ainult head ning niimoodi, meie suureks õnneks, ka maailm meid too hetk kohtles. Esimeseks tõsisemaks välisreisiks oli selline maailma avastamine tegelikult väga põnev, see avas Euroopa hoopis uue nurga alt. Iga uus auto tõi kaasa uued inimesed ja uued lood. Oli ootamatult südamlikke kohtumisi. Näiteks Eesti rekkamees kuskil Itaalia bensiinijaamas, kes oli kaks kuud kodust eemal olnud ning meiega eesti keeles rääkimine tegi ta ülimalt õnnelikuks. Ta jagas kõiki enda autos olevaid delikatesse ning meil oli ülimalt meeleolukas õhtu bensuka äärekivide peal. Või siis poolakas, kes oli 30 aastat tagasi Kanadasse emigreerunud ja oli nii liigutatud, et keegi suutis ta nime hääldeda, et sõitis lihtsalt 600 km ekstra, et meile rõõmu teha.

Kõigele sellele tagasi mõeldes olen ma ütlemata õnnelik, et me saame Euroopas ja ka paljudes teistes riikides vabalt liikuda, ilma et peaks lõputult piiril passima. Alati vaatasin kadedalt seda EU passiga inimest piiri järjekorda ning mõtlesin, et miks mina seal non EU sabas küll nii pikalt pean olema. Mäletan seda rõõmu, kui sain lõpuks sinna EU ritta end võtta. Need väikesed rõõmud ja privileegid kipuvad kahjuks kiiresti ununema ja seda tuleb endale kindlasti meelde tuletada, et vaba ning ühtne Euroopa on suur väärtus.

Iti Pällin
Arengukoostöö Ümarlaua sündmuste projektijuht

Foto: erakogu

2017. aasta lõpus tähistas Eesti Schengeni 10. aastapäeva. Sel puhul jutustavad AKÜ töötajad enda juhtumistest enne Schengenit.

 

 

 

 

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Staff Members:

Ms. Sigrid Solnik – Secretary-General, Sigrid@terveilm.ee
Katrin Pärgmäe – Communications Officer, +372 56623823, katrin@terveilm.ee