Kõige vaesematel inimestel puudub tavaliselt juurdepääs kommertspankade laenuteenusele. Summad, mida need inimesed laenaksid, on pankade jaoks liiga väiksed ja enamasti pole neil midagi tagatiseks anda. Võimaluse pakuvad aga väikelaenude ehk mikrolaenude programmid, mille abil antakse väikestes summades laene. Need parandavad arengumaade inimeste võimalusi endale tulu teenida, näiteks alustada oma ettevõtet või laiendada olemasolevat tegevust.
“Kui anda vaestele võimalus valla päästa oma energia ja loovus, kaob vaesus väga kiiresti.”
Muhammad Yunus
Mikrolaenude teerajajaks peetakse 2006. aasta Nobeli rahupreemia laureaati Muhammad Yunust, kes asutas 1983. aastal oma kodumaal Bangladeshis asutuse nimega Grameen Bank. See ebatraditsiooniline pank hakkas andma laene kõige tõrjutumale rühmale – maata naistele –, et nad saaksid oma algatusvõimet ja ettevõtlikkust rakendades ise oma heaolu parandada. Aastate jooksul on mikrolaenude idee levinud üle kogu maailma ja mikrokrediiti annavad nii rahvusvahelised organisatsioonid, doonorriigid kui ka ettevõtted ja kodanikuühendused. Nende hulgas on nii neid, kellele mikrolaenuga seonduv on üks tegevus paljudest, kui ka neid, kelle jaoks see on põhitegevus. Muu hulgas on olemas selliseid organisatsioone, kes interneti kaudu tavakodanikelt pärinevat raha vahendavad (näiteks Kiva.org).
Väikelaenuprogrammide ja -organisatsioonide tegevusmudelid varieeruvad, kuid sageli kaasneb laenuga mentorlus ja koolitused ning rühmategevus – laenusoovija liitub rühmaga, mille liikmed toetavad üksteist ja tagavad ühiselt iga liikme laenu tagasimaksmise. Teatavad programmid annavad väikelaene ka näiteks elamistingimuste parandamiseks või kogukonnaprojektideks ja mõnikord pakutakse ka muid finantsteenuseid, näiteks säästuhoiused, raha saatmise võimalused või mikrokindlustus. See on sotsiaalse ettevõtluse üks vorme.
Kiva väikelaenude online turg (tegutseb ka eestlaste laenamistiim)