Terveilm
Menu
Facebook
Twitter
Youtube
Linkedin

Naised ja areng

gender-symbol

Naised moodustavad maailma elanikkonnast poole. Naiste ja tüdrukute diskrimineerimine mõjutab negatiivselt kõiki ühiskonna liikmeid ja riikide üldist majanduslikku arengut. Riigid, kus naistel ja meestel on võrdsemad õigused ja võimalused (ning kus nende saavutamiseks tehakse teadlikke pingutusi), on rikkamad: nende majandus areneb kiiremini ja neil on paremad valitsemissüsteemid (näiteks Põhjamaad). Ühiskondades, kus hoolitsetakse võrdselt meeste, naiste ja laste heaolu eest, on vaestel inimestel lihtsam vaesusest välja tulla ja oma elatustaset parandada.

Sugupoolte võrdõiguslikkuse saavutamine ja edendamine on ühelt poolt vahend arengu kiirendamiseks. Kuid teisalt on see oluline eesmärk omaette, et saavutada nii naiste kui meeste inimõiguste järgimist: KÕIKIDEL inimestel peaksid olema võrdsed võimalused elada inimväärset elu ning ennast ja oma ühiskonda arendada.

Arenguteema seotust sugupoolte võrdsuse küsimusega sobib hästi illustreerima järgnev fakt: naised teevad ära kaks kolmandikku maailma töötundidest, toodavad poole maailma toidust, kuid teenivad ainult 10% maailma sissetulekutest ja omavad vähem kui 1% maailma varast (Allikas: World Development Indicators, 1997, Womankind Worldwide). See ei tähenda vaid seda, et naistel on madalamad sissetulekud ja nad on vähem jõukad –  laiemas tähenduses koosneb vaesus naiste poliitilise võimu puudumisest ja ebavõrdsest juurdepääsust põhilistele inimõigustele, tööturule, informatsioonile, sotsiaalsetele teenustele, infrastruktuurile ja loodusvaradele.

Sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused on otseselt seotud mitmete globaalsete arenguprobleemidega ning valdkondadega, millega esmapilgul tihti seost ei märgata, näiteks keskkond, tervishoid ja sõjalised konfliktid:

  • Looduskatastroofides ning hädaolukordades saavad arengumaade naised tihti vähem infot abi kohta kui mehed. Näiteks Bangladeshis kannatasid 1991 tsükloni ja üleujutuse tõttu eelkõige naised. 20-44aastaste naiste seas oli suremus 71 inimest 1000 kohta, samal ajal kui samas vanuses meeste hulgas oli see näitaja 15 inimest 1000 kohta. Põhjused peitusid suuresti selles, et hoiatusinfot anti edasi meestelt meestele avalikus ruumis ning tihti ei jõudnud see ülejäänud perekonnaliikmeteni. Kuna paljudel naistel ei olnud kultuuriliste piirangute tõttu võimalik ilma meessoost sugulaseta majast lahkuda, said paljud naised surma, oodates kodus meessoost saatjat, et koos temaga turvalisse kohta minna.
  • Riikides ja piirkondades, kus naistel ei ole meestega võrdset ühiskondlikku ja kultuurilist staatust ega majanduslikku iseseisvust, on naistel palju suurem risk nakatuda HIV/AIDSi ja teistesse sugulisel teel levivatesse haigustesse. Naistel ei ole piisavalt sõnaõigust, et vahekorrast kas keelduda või nõuda kondoomi kasutamist.
  • Tänapäeva konfliktide puhul on enamik ohvreid tsiviilisikud, eriti naised. Paljudes konfliktides on naistest saanud lausa omaette strateegiline sihtmärk. Nende kaudu – näiteks süstemaatilise vägistamise ja etnilise puhastusega – püütakse ühiskonda niit-niidilt puruks rebida. Rahvusvaheline üldsus on jõudnud arusaamisele, et jätkusuutlik rahu ei ole võimalik ilma naiste osaluseta ning naisi on vaja käsitleda mitte abitute ohvritena konfliktides, vaid ka rahutegijatena. Sellest teadmisest lähtudes võttis ÜRO julgeolekunõukogu 2000. aastal vastu resolutsiooni teemal „Naised, rahu ja julgeolek”. Sellega kohustuvad ÜRO liikmesriigid arvestama naiste erilist haavatavust sõjaolukorras ning ka suurendama igal tasandil naiste osakaalu konfliktide lahendamisel (Riina Kionka: Resolutsioon number 1325: naised konfliktides).
Täida küsitlus, võida meeneid!