Aprillis tegi OECD ülevaate 2016. aasta globaalsest arengukoostöö rahastamisest. Palju abi anti ja milleks? Esmapilgul tundub, et olukord on väga hea – arenguabi rahastus kasvas võrreldes 2015. aastaga 8.9% võrra ja jõudis 142.6 miljardi USD juures uue globaalse tipuni. Suurepärane! Numbritesse süvenedes avaneb aga veidi teistsugune pilt.

Esiteks,  kõik EL riigid on  lubanud ametliku arenguabi (ODA – Official Development Aid) summaks anda 0,7% nende SKTst. Eesti on lubanud panustada 0,33% SKTst. Reaalsuses oli 2016. aastal Euroopa Liidu riikide kogupanus 0,51% SKTst. Ehk siis oluliselt vähem kui ammu välja käidud vekslid. Sellise tempoga edasi minnes ei ole väga tõenäoline, et ka aastaks 2020 see 0,7% saavutatakse. Euroopa Liidus on ainult viis riiki, kes 2016. aastal enda lubadusi täitsid. Need olid Taani, Luksemburg, Rootsi, Suurbritannia ja Saksamaa. Holland kukkus eeskujulike divisjonist välja, kuna andis esimest korda alates 1974. aastast arenguabi vähem kui 0,7% SKTst. Abisummasid vähendasid Soome ja Rootsi, maailma mastaabis ka Austraalia. Abi tõusis nääiteks Tšehhis, Saksamaal, Poolas, Slovakkias.

Arengukoostöösse panustatud raha hulk tõusis ka Eestis – 2016. aastal andsime OECD esialgse statistika järgi arenguabi 0,19% Eesti SKTst. 2015. aastal andsime abi 0,15% SKTst. Välja lubatud 0,33%-ni on veel tükk maad minna, ent tegemist on tubli tulemusega. Täielik ülevaade OECD statistikast on kättesaadav siin (Eesti ei ole OECD DAC ehk Development Assistance Committee liige, sellepärast Eestit sellel graafikul ei ole.)

DAC liikmete panus. Eesti ei ole OECD DAC ehk Development Assistance Committee liige, Eestit sellel graafikul ei ole. Kliki, et näha graafikut suuremana.

Teiseks tuleb osa ametliku arenguabi tõusust põgenikele tehtud kulutustest. Muidugi tuleb sõjapõgenikke aidata, meil kõigil on õigus paremale elule. Ent seda ei tohiks teha raha eest, mis on mõeldud maailma kõige vaesematele, neile, kes ei saa isegi põgeneda.  Näiline ametliku arenguabi tõus tuli paljuski selle tõttu, et riigid panid ametliku arenguabina kirja kulud, mis selle summa “õhku täis” puhkusid. Näiteks Saksamaa, kelle abisummad küll statistika põhjal tõusid, ent kes tegelikkuses kulutas mullu 20% oma arengumaadele mõedud rahadest kodus. Eesti oli 2015. aasta numbrite põhjal tubli abiandja – meie toonane abirahastus moodustas 0,15% SKTst ja sellest 0,14% oli tõeline, mitte täis puhutud abi. Jagasime Slovakkiaga eeskujulikkuse edetabeli esimest ja teist kohta. Kui suur osa Eesti 2016. aasta 0,19 protsendisest arengukoostöö rahastusest on tõeline abi ja kui palju on selles õhku, abi saame teada sügisel 2017, mil ilmub järgmine AidWatchi raport. Viimast raportit saab sirvida siin.

Ehtsa ja näilise abi osakaal uute EL liikmesrkiikide seas. Kliki, et näha graafikut suuremana.

Kolmandaks teeb arengukoostöö rahastamise puhul muret seotud abi. Seotud ning tingimuslik abi on näiteks see, kus Euroopa Liit ütleb mõnele Põhja-Aafrika riigile, et jah, me teeme teiega arengukoostööd, ent teie peate vastutasuks põgenikevoo oma piiril peatama, me ei taha neid põgenikke Euroopa kallastel näha. Või antakse mõnele riigile arenguabi rahasid selleks, et need ehitaksid piiritarasid ja kontrollpunkte. Turvalisus on muidugi oluline, ent arengukoostöö eesmärk ei ole rände ohjamine. Arengukoostöö peaks tegelema tegeliku vaesuse vähendamisega, mis pikemas perspektiivis aitab ka rännet vähendada. Kasutada arenguabi rahasid selleks, et „tõsta Euroopa turvalisust“ on tegelikult silmakirjalik. Eriti olukorras, kus sõnades peetakse oluliseks ebavõrdsuse vähendamist, toiduturvalisuse tõstmist, globaalset kestlikku arengut jne. Olukorras, kus globaalne ametlik arenguabi küll tõusis, ent doonorite abi maailma kõige vähem arenenud riikidele langes 3.9% võrra. Kusjuures, abi kõige nõrgematele on languses olnud juba aastaid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist on skisofreenilise olukorraga. On suurepärane, et Euroopa Liidu liikmete arenguabi mahud tõusevad. Teisest küljest on kurb ja ebameeldiv, et märkimisväärne osa sellest rahast ei jõua kunagi nendeni, kellel seda abi kõige rohkem vaja on, vaid need summad kulutatakse Euroopa Liidu sees või seotakse tingimustega, mille eesmärk on Euroopa jõukuse ja turvalisuse kasvatamine.

Sigrid Solnik
Arengukoostöö Ümarlaua juht