Traumat tuleb tõlkida, sõda tuleb tõlkida – eri keeltesse ja meediumitesse, kirjutab Karmen-Eliise Kiidron Goethe instituudi veebiajakirjas Samovar.

Putini käsust Vene vägedele alustada sissetungi Ukraina aladele kuulsin 24. veebruari hommikul, kui kuulasin Eesti vabariigi aastapäeva puhul peetud tseremoonial hommikuses talvekarguses esinejate kõnesid. Kas tõesti on see juhtunud? Eelneval õhtul oli jutuks tulnud olukord, et Vene väed on Ukraina piiri äärde kogunenud. Selline ettevalmistus võis tähendada vaid üht. Sõnumeid sõjast oli raske vastu võtta, eriti just päeval, mil Eestis oma vabadust tähistasime. Vabas Eestis kasvades pole ma suurt tähelepanu sellistele tunnetele või mõttekäikudele pühendanud, kuid lähiriigis peetav verine sõda ei saanud mind külmaks jätta.

Päevade möödudes jõudsid minuni sotsiaalmeedia ja uudistesaadete vahendusel koletud pildid ja kirjeldused sõjatandrilt. Esmakordselt on meil võimalik jälgida sõjategevuse arengut reaalajas, näha maha pommitatud linnu, kaotatud inimelusid, varemeis kodusid. Pikalt üles ehitatud vabadus on kadunud päevadega.

Neil päevil on mulle palju mõtteainest pakkunud argument, kas sõjakoledusi, just piltide ja videote näol, peaks laiema üldsusega sellistes kanalites jagama? Vastus on muidugi jaatav, olenemata sellest, kui võikad need kaadrid olla võivad. Veel enam, on oluline rääkida nendest juhtumitest mitte ainult uudistes, vaid ka muusikas, tantsukunstis, filmis, kirjanduses, teatrikunstis, kujutavas kunstis. Iga meedium on vajalik info vahendamiseks.

Näiteks keskendub “Somnambuul” noore naise Eetla tunnetele ja emotsioonidele, kui ta jätab Teise maailmasõja ajal kalurikülast paadiga põgenemata, et olla koos oma majakavahist isaga. Mingil ajahetkel jõuavad kalurikülla ka Vene sõdurid, ning nende ohvriks langeb ka Eetla, keda vägistatakse. Nägin “Somnambuuli” selle aasta jaanuari alguses, filmiseansi järel toimus ka arutelu filmi režissööri Sulev Keedusega. Vestluses mainis Keedus, et filmi ilmumise ajal said vägistamist kujutavad stseenid palju kriitikat, justkui oleksid need olnud filmitegijate võikad mõtted. Režissöör rõhutas aga, et naistevastane vägivald on üks sõja osadest. Sama mõtet kordasid ka Susanna Veevo ja Birgit Poopuu hiljutises Kuku raadio saates “Välismääraja”. Jaanuaris oli see midagi, millele ma polnud kunagi varem osanud mõelda. Paar kuud hiljem aga seisin silmitsi uudistega Butšast.

Loe pikemalt: https://kultuur.err.ee/1608639052/karmen-eliise-kiidron-soda-tuleb-tolkida-kunsti-keelde