Teisipäeval kell 21.30 on ETV2 eetris dokumentaalfilm maailma viimasest isasest teravmokk ninasarvikust nimega Sudan. Filmi juhatab sisse Osooni saatejuht Sander Loite.

See film räägib ühe loomaliigi viimase isase isendi viimastest elupäevadest ja dokumentalistid on jälginud tema ümber käivat elu. Minu jaoks on see ka ninasarvikuid tugevalt populariseeriv film. Samuti annab ta võimalused edasi mõtlemaks, miks sellistel arhailistel ja väga sümpaatsetel loomadel praegu nii kehvasti läheb: miks nad välja surevad. Kui üks loom puudutab sind nii lähedalt nagu läbi selle filmi, siis on lihtsam jõuda arusaamiseni, miks liigid meie ümber praegu erakordselt kiiresti kaovad.

Käisin Keenias kolm ja pool kuud enne kui filmi peategelane Sudan magama pandi. Kohtusin ka tema emaste ligiikaaslastega, kes on ainus lootus selleks, et see liik püsima võiks jääda. Kui mina olin Keenias, siis Sudanit enam rahvale ei näidatud. Tema tervis oli tõsiselt halvenenud ja tal olid kõrge vanuse tõttu tekkinud probleemid jalgadega. Kui püüda Sudani eluiga inimese elueaga võrrelda, võiks öelda, et ta oli ligi saja-aastane.

Praegu on sageli juttu sellest, et käimas on maailma ajaloo kuues väljasuremiste ajajärk. Kui varasemaid on defineerinud suured katastroofid või keskkonnamuutus, siis nüüd on teadlased üha enam üksmeelel, et praeguse väljasuremislaine taga on inimtegevus. Ka see film “Viimane valge” toob meid looduskaitse ja liigikaitse keskmesse ning portreteerib inimese ja looduse suhet.

Võibolla me veel ei leia sellist loomaliiki Eesti looduses, keda oleks vaid viimased kaks või kolm isendit alles. Mõtleme aga möödunud väga pehme talve peale: külma ei olnud, polnud ka erilist lund ega jääd. Kes aga vajavad lund ja jääd, eriti just merele tekkivat jääd? Näiteks hülged, kes peavad jää peale poegima. Kui senine kliimamuutus jätkub ja temperatuur meie aladel tõuseb samas tempos ning merejääd enam ei teki, siis selline liik nagu viigerhüljes võib meie piirkonnas sõna otses mõttes väljasuremise äärele sattuda.