Terveilm

In English

Miks ja kuidas nii kaasajad kui ka kaasatav on läbi kukkunud

05.08.2020

Kuidas teha koostööd? Halba kogemust jagab Hea Kodaniku suvenumbris Arengukoostöö Ümarlaua tööst lähtuvalt Sigrid Solnik.

Olin omal ajal Arengukoostöö Ümarlaua esindajana Riigikantselei juures tegutseva säästva arengu komisjoni (SAK) esimees. Kõige uhkema kõlaga positsioon, mis mul kunagi olnud on. Ja samal ajal üks frustreerivamaid ülesandeid, mida ma kunagi olen sattunud täitma. Igal juhul tunnistan, et mu esimeheroll ebaõnnestus. Võiks ju ennast süüdistada, aga põnevam on osutada struktuursetele probleemidele, mis vaevavad nii SAKi kui ka ilmselt mõndagi teist koostöövormi, mille kaudu avalik sektor vabaühendusi kaasata püüab ning vabaühendused poliitikat kujundada proovivad.

Kujuta ette, et sul on komisjon, kuhu kuuluvad katusorganisatsioonide esindajad peaaegu kõigist eluvaldkondadest, metsadest terviseedenduseni, kõrgharidusest noorteni. Kõigil neil on sinu organisatsiooni jaoks üliolulise teemaga puutumus ja oma arvamus selle kohta. Sellises laias ringis nad muidu omavahel ei suhtle, komisjon toobki nad nüüd ühise teema all kokku. Ja siis ei sünni võimalusest, kus on ühel ajal ühes ruumis nii palju potentsiaali, sellel olulisel teemal pea midagi! Inimesed käivad koos, väike vähemus võtab häälekalt sõna ja ülejäänutel on heitunud pilk silmis, avalik sektor saab enda jaoks olulised linnukesed kuidagimoodi kirja ja kolme tunni pärast lähevad kõik oma kontoritesse laiali. Düstoopia à la “Maailm kontoris”.

Aga miks sellised superstruktuurid siis kõikuma kipuvad? Esiteks, mis on asja eesmärk? SAKi puhul on ülesanded kirjas Vabariigi Valitsuse korralduses. Näiteks on SAKi ülesanne esitada valitsusele ja riigiasutustele ettepanekuid ja anda arvamusi pikaajalise säästva arengu küsimustes. Võime nüüd kõik koos pakkuda, kas kedagi huvitavad ettepanekud ja arvamused, mida ei ole küsitud. Samas on muidugi omaette oskus arvata siis, kui keegi pole otseselt midagi küsinud, ja arvata veel nii, et sind ka kuulda võetakse. Eduka huvikaitse või poliitikakujundamise väiksed trikid, salanipid.

Siit aga jõuame selleni, et teiseks, mõnikord ei suuda sellised superstruktuurid ka ise kokku leppida, mida nad siis teha tahavad, teha saavad või tegema peaks. See viib sageli olukorrani, kus ei tehta mitte midagi peale rääkimise. Infovahetus on kena, aga selleks ei pea tundide kaupa koos istuma. Osalejate huvid on muidugi erinevad. Erinevad on ka hirmud. Kui koos on ka eri põlvkondade esindajad, võib sageli kuulda avaldusi stiilis „seda ei ole mõtet teha, seda me juba üheksakümnendate alguses proovisime ja see ei toiminud“. Vähe ei tahaks selle peale mööda seina üles ronida ja aknast välja hüpata. Omaette tase on, kui koosviibijatest keegi ütleb, et tegelikult ei ole ju mõtet üldse midagi teha, sest keegi ei kuula meid niikuinii. Kahjuks ei kasutanud ma võimalust uurida, miks isik siis üldse vaevub kohale tulema.

Vormub naljakas sundabielu, kus ühendused on kokku toodud, aga nad ei tea, mida tegema peaks, kas on üldse mõtet midagi teha ja miks seda kõike vaja on. Iga koosolek ja kaasamisüritus on muidugi ka nende inimeste nägu, kes seal koos on. 

Jõuame düsfunktsionaalsuse kolmanda põhjuseni, inimesteni. Suhtlusstiilid ja koostööoskused on erinevad. Mõni ei räägi üldse. Mõni räägib hästi pikalt, aga asjalikku juttu. Mõni räägib hästi pikalt mingit täiesti suvalist teksti, mis ei vii seltskonda kuidagi edasi. Mõni puhiseb vihast ja ähvardab lahkuda, kui asjad lähevad suunas, mis talle ei sobi. Mõni on tulnud kedagi asendama ja ei saa üldse midagi aru. Küllap on kõigil sellesse koosolekul osalejate portreede galeriisse oma näiteid lisada. Mõnikord juhtub aga nii, et teatud seltskond kaaperdab diskussiooni, räägib peamiselt sellest, kuidas neid ei kuulata, ja teeb maha ülejäänud ideed. Ja nii. Iga. Jumala. Kord. Mõni ime siis, et teised alla alla annavad ja asja teistes, paralleelselt jooksvates töögruppides või kogudes edasi ajavad ning ka tegelike tulemusteni jõuavad.

Neljandaks, kui kaasatavate seltskond oma ametlikus vormis on üsna ee…. kasutu, siis võiks tegelikult küsida kaasajatelt ehk SAKi näitel Riigikantseleilt, miks nad seda üldse teevad. Kas sellist koostöövormi on vaja? Kas see täidab sellisel kujul oma eesmärki ja viib teemat edasi? Kas seda saab parandada? Kui ei saa parandada, ehk oleks mõistlik selle asemel mingi uus ja parem kogu luua? Ma olen täiesti veendunud, et pikaajaline kestlik areng on strateegiliselt oluline valdkond. Riigi huvides on teha sel teemal koostööd professionaalidega vabaühendustest. On imeline, kui kutsujad suudavad teema ümber kokku koguda niivõrd erinevate valdkondade esindajad. Riigikantselei on koht, kus sellist kaasamisvormi praktiseerida. Ehk oleks mõistlik aega võtta ning vorm ja sisu uuesti nullist läbi mõelda.

Loe ka: https://heakodanik.ee/uudised/miks-ja-kuidas-nii-kaasajad-kui-ka-kaasatav-on-labi-kukkunud/

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ is a strategic partner for Estonian Ministry of Foreign Affairs as a consultant the state in field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ also provides workshops and consultancy for private sector companies as well as for wider public on sustainable development goals and global issues. 

The highest decision-making body is the General Assmebly.  AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. 

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Telliskivi 60a/3, 10412, Tallinn
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Agne Kuimet – member of management board, agne@terveilm.ee