Vaktsineerimine ei ole meie versus nemad võistlus, vaid võimalus kõigil võita. Tervet ilma tabanud viirus ei ole lokaalne probleem.

Eesti ja Euroopa Liit koos muu arenenud maailmaga hakkavad tänu vaktsineerimiskiirusele pandeemiast vaikselt ja järkjärgult toibuma ja piire avama, kuid vabadus on näiline – niikaua kuni maailma erinevates piirkondade puhkevad uued plahvatuslikud kolded, ei ole ka Eesti viiruse eest kaitstud.

Vaktsiiniõiglus maailmas seisab selle eest, et pandeemia saaks ülemaailmselt kiiremini seljatatud. Vaktsiinide võrdsem jaotamine ei seisne mitte lääneriikide vaktsineerimise pidurdamises, kuivõrd efektiivsemas ja vajaduspõhisemas jaotamises üle maailma.

Kui paljud lääneriigid on jõudnud massvaktsineerimise lõppjärku, kus vaktsiine on oluliselt rohkem kui tahtjaid, siis oleks vaktsiinide ladustamise asemel mõistlik neid saata kõrgema rahvastikutihedusega riikidesse, kus pandeemia kulmineerumise ja uute tüvede tekkimise oht on märgatavalt kõrgem, mis omakorda võib potentsiaalselt ohustada ka meie vaktsineeritud elanikkonda.

Eesti majandus ja heaolu on tugevalt seotud välisriikidega – nii arengu- kui ka arenenud maadega. Nendes piirkondades toodetakse nt meie rõivaid ja igapäevatarbeid, kasvatatakse toitu, pakutakse teenuseid. Niikaua kuni kehtivad kaubandussidemed, “tuuakse maale” ka viiruse erinevaid mutatsioone.

Täielikku reisimise piirangut suure tõenäosusega me enam maailmas ei näe ja kuni liiguvad kaubad ja inimesed, liiguvad ka viirused. Seega on oluline viiruse kiire leviku pidurdamiseks püüda aidata toetada vaesemaid piirkondade vaktsineerimist, et tõmmata pidurit viiruse leviku kiirusele ning uute mutatsioonide tekkele.

Kõige kõrgem nakatumine on töölkäiva elanikkonna seas, seega võiks kõikide riikide ühine prioriteet olla nimetatud eagrupis viirusele piduri tõmbamine ehk vaktsineerimine. Kuigi suremus on suurem vanemas eagrupis, ei toimu seal nii kiire nakatumine, veel vähem riikidevaheline viirusvormide “tarne”.

Seetõttu oleks ka Eestil kõige mõistlikum kaaluda vaktsiiniõiglast käitumist arenguriikide suhtes, eelistades vähemalt vaesemate piirkondade tööealisi elanikke enda piirkonna alaealistele, kes ei ole nii tugevas riskirühmas.

Vaktsineerimisel on sisuline mõte ainult siis, kui sellele ligipääs on kogu maailma rahvastikul – vastasel juhul jätkuvad nii viiruse muteerumine kui ka uued tervishoiukriisid maailma lõunapoolkeral. Vaktsiiniõiglus ei ole mitte heategevus, vaid pragmaatiline lahendus üleilmsele tervishoiukriisile.

Loe ka EPLi arvamusveebist