Rahvusvahelised organisatsioonid on üleilmse vaesuse vähendamisel, stabiilsuse tagamisel ja inimõiguste järgimisel asendamatud. Nende tegevuse ja eesmärkide toetamine on tähtis ka Eesti arengukoostöös ning eesmärgiks on võetud panustada aktiivsemalt lisaks Euroopa Liidule ka ÜRO süsteemi ja selle arenguküsimustega seotud organisatsioonide, Maailmapanga ja OECD suunal.
54 liikmesriigiga Aafrika Liit (AL) otsustati luua 1999. aastal Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni kuulunud riigipeade ühisdeklaratsiooni alusel. Uue liiduga sooviti muu hulgas kiirendada Aafrika riikide integratsiooniprotsessi. AL loodi sooviga, et Aafrika riigid täidaksid maailmamajanduses olulisemat rolli ning samal ajal saab AL tegeleda mitmete sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste probleemidega, mis tihti kaasnevad globaliseerumisega. AL on Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni ja Aafrika Majandusühenduse õiguslik järeltulija. Esimene Aafrika riigipeade kohtumine AL-i raames toimus 2002. aastal Durbanis, Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Aafrika Liidu eesmärgid:
Aafrika Liit koosneb mitmetest erinevatest organitest ja programmidest:
Lisaks on AL-i struktuuris esindatud mitmed komiteed, mis on pühendatud spetsiifilistele küsimusetele nagu põllumajandus, kaubandus, immigratsioon, tööstus, teadus, energia, keskkond, transport, turism, tervishoid, tööjõud, haridus, jm. Samuti kuuluvad struktuuri Aafrika Keskpank, Aafrika Investeerimispank ja Aafrika Valuutafond.
Eesmärgiga edendada sotsiaal-majanduslikku arengut Aafrikas loodi 2001. aasta oktoobris Abujas, Nigeerias AL-i programm nimega Uus Partnerlus Aafrika Arenguks (New Partnership for Africa’s Development) ehk lühidalt NEPAD. Selle programmi liikmed on kõik Aafrika riigid. NEPAD-i eesmärk on anda Aafrika riikidele võimalus võtta täielik kontroll oma arengukavade ja arengueesmärkide üle, teha tihedamat koostööd Aafrika riikide vahel arengu edendamiseks ning olla efektiivsem koostöös rahvusvaheliste partneritega. NEPAD töötab tihti rohujuure tasandil ning keskendub põllumajandusele, kliimamuutustele ja Aafrika riikide loodusvarade kasutamisele, regionaalsele integratsioonile ja infrastruktuurile, inimarengule, majanduse ja ettevõtete valitsemisele.
Allikad: Aafrika Liidu koduleht, NEPAD (aprill 2011)
Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) loodi 1944. aastal Bretton Woodsi rahanduskonverentsil eesmärgiga vähendada ülemaailmse majandusolukorra ebakindlust. Kui IMF asutati selleks, et tagada rahvusvahelisel tasemel rahandussüsteemi stabiilsus ja toetada majandusarengut maailmas, siis Maailmapanga peamine eesmärk on arengu- või üleminekumajandusega riikide majandusarengute jälgimine ja nende järjeleaitamine laenude, strateegilise nõustamise, tehnilise abi ning kogemuste jagamisega. Maailmapanga arengupoliitiliste eesmärkide aluseks võeti ÜRO Aastatuhande arengueesmärgid.
Maailmapank koondab viit liikmesorganisatsiooni: Rahvusvaheline Rekonstrueerimis- ja Arengupank (IBRD), Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA), Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC), Mitmepoolsete Investeeringute Kaitse keskus (MIGA) ja Rahvusvaheline Investeerimisdispuutide Lahendamise Keskus (ICSID). Eesti on Maailmapanga (sh. IBRD, IFC, MIGA, ICSID) ja IMFi liige alates 1992. aastast. Maailmapanga Gruppi kuuluva Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooniga (IDA) liitus Eesti 2008. aasta oktoobris.
Maailmapanga kõrgeimas võimuorganis, juhatajate nõukogus (Board of Governors), esindab Eestit rahandusminister. Maailmapanga alalises täidesaatvas organis, direktorite nõukogus (Executive Board), kuulub Eesti Põhja-Balti valijaskonda (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island, Eesti, Läti, Leedu).
Eesti võttis viimase laenu Maailmapangast 2000. aastal. 2006. aastal muutis Eesti oma staatuse Maailmapangas laenaja-riigist doonor-riigiks ja alates 2008. aastast panustab Eesti koos 185 liikmesriigiga Rahvusvahelisse Arenguassotsiatsiooni (IDA). IDA annab pikaajalisi intressivabu laene riikidele, kus keskmine sissetulek elaniku kohta on alla 1065 USA dollari aastas, soodustades sellega majanduskasvu ning inimeste elutingimuste parandamist.
Kuna Maailmapank on suurim ja ainus tõeliselt globaalse haardega valitsustele laenav ja reformide alast nõu andev arengupank, on Eesti huvides koostöö jätkumine Maailmapangaga. Samuti plaanib Eesti jätkata sissemaksete tegemisega IDA-sse ja võimalusel jätkata panustamist Maailmapanga temaatilistesse usaldusfondidesse. 2008. aastal panustas Eesti Kosovo jätkusuutliku tööhõivepoliitika arendamiseks loodud sihtfondi SEDPP (Multi-Donor Trust Fund for the Kosovo Sustainable Employment Development Policy). Fond toetab Kosovot eelarvetoetuse kaudu.
Kõikide Maailmapanga tegevuste kohta saab lähemat informatsiooni internetiaadressil www.worldbank.org.
Rohkem infot nii Maailmapanga, IMF-i, kui ka Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga, Põhjamaade Investeerimispanga, Euroopa Nõukogu Arengupanga kohta leiab Rahandusministeeriumi kodulehelt.
Allikas: Välisministeerium (2010)
OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) on tööstuslikult arenenud demokraatlike riikide foorum alalise asukohaga Pariisis. Organisatsioon asutati 30. septembril 1961. aastal Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni järeltulijana (The Organisation for European Economic Co-operation – OEEC – loodi sõjajärgselt Euroopale antava abi ehk nn Marshalli plaani koordineerimiseks). OECDsse kuulub hetkel 35 riiki. Viimasena liitus organisatsiooniga Läti (2016). Organisatsiooni tööd juhib alates 2006. aastast mehhiklasest peasekretär Angel Gurría. OECD asepeasekretärideks on Masamichi Kono Jaapanist ja Mari Kiviniemi Soomest.
OECD liikmestaatuse kriteeriumid on avatud turumajandus, demokraatlik pluralism ja inimõiguste austamine. Eesmärk on aidata kaasa maailmamajanduse arengule, samuti ka liikmes- ja mitteliikmesriikide majandusarengule ning maailmakaubanduse laienemisele. OECD ei ole finantsorganisatsioon ega anna sellest tulenevalt laene või toetusi.
OECD liikmesriigid teevad tihedat koostööd, jagades oma kogemusi ning otsides koos lahendusi ühistele probleemidele. Erinevad institutsioonid käsitlevad nii üldisi makromajanduslikke kui ka erinevate majandusharudega seotud küsimusi. Peamised tegevusvaldkonnad on liikmesriikide majandusnäitajate kogumine ja analüüsi täiustamine, et tulemuslikumalt kujundada majanduspoliitilist tegevust. Selleks võrreldakse riikide statistilisi andmeid ja analüüsitakse neid. Samuti tegeleb OECD sotsiaalsete ja keskkonnakaitse probleemide analüüsimise ning nende ennetamisega, mitmepoolsete kaubandussüsteemide arendamisega, kaasa arvatud vastav tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides (WTO, UNCTAD). Lisaks teeb organisatsioon analüüse, millega püütakse määrata uusi tekkida võivaid probleeme ning pakkuda välja nende ennetamise võimalusi.
OECD avaldab võrdlevaid ülevaateid liikmes- ja partnerriikide majandustest. Erinevate majandusharude osas avaldatakse statistiliste andmete kogumikke, analüüse ja soovitusi vastava valdkonna poliitika kujundamiseks. Aastas avaldab OECD ca 250 uut väljaannet. Majanduse analüüsimisel ja lahendamisel tehakse laialdast koostööd mitme teise maailmaorganisatsiooniga, nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank (WB) ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO). Organisatsioon tegeleb lisaks liikmesriikidele ka mitteliikmesriikide arenguküsimuste ja nõustamisega.
OECD peamine otsustusmehhanism on antud regulaarselt kohtuvale nõukogule, kuhu kuulub üks esindaja igast liikmesriigist ning mille otsused võetakse vastu konsensusega. Kord aastas toimub nõukogu kohtumine ka ministrite tasemel. Liikmesriikide eksperdid kohtuvad regulaarselt erinevate valdkondadega tegelevate komiteede ja töörühmade kohtumistel. Organisatsiooni struktuuri kuulub ligi 250 komiteed ja töögruppi, mis katavad erinevaid valdkondi (nt majanduspoliitika, kaubandus, põllumajandus, keskkond, avalik haldus, regionaalareng, arengukoostöö, ettevõtlus, haridus, tervis, tööhõive, maksupoliitika, energia, teadus, statistika).
Allikas: Välisministeerium (2017)
UNESCO ehk Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon on üks ÜRO 16 eriorganisatsioonist. UNESCO põhikirja paljutsiteeritud preambul peegeldab organisatsiooni väärtusi: “Kuna sõjad saavad alguse inimeste mõtetest, tuleb ka rahu kaitsta inimmõistuse abil.” UNESCO panustab rahu tagamisse ja inimarengusse globaliseeruvas maailmas hariduse, teaduse, kultuuri ja kommunikatsiooni vahendite abil.
UNESCO põhikiri kirjutati 37 riigi poolt alla Londonis 16. novembril 1945 ning jõustus pärast selle ratifitseerimist 20 riigis 4. novembril 1946. Esimene peadirektor oli Julian Huxley (Inglismaa), praegu on selleks Audrey Azoulay (Prantsusmaa).
Eesti võeti UNESCO liikmeks 14. oktoobril 1991. Selleks ajaks olid UNESCO rahvuslikud komisjonid moodustatud 158s liikmesriigis; praeguseks on see arv kasvanud 196ni.
Olulisi fakte:
Allikad: www.unesco.ee ja www.unesco.org (aprill 2018)
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on 193 riiki ühendav rahvusvaheline organisatsioon, mille alguskuupäevaks võib lugeda 24. oktoobrit 1945, mil jõustus ÜRO põhikiri. ÜRO laia tegevusvaldkonda kuuluvad rahu-, julgeoleku-, arengu- ja inimõigusküsimused.
ÜRO asutati asendamaks Esimese maailmasõja järel loodud Rahvasteliitu (League of Nations), mis ei olnud suutnud täita talle pandud lootusi rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel ega edukalt kaasata kõiki rahvusvahelisi suurvõime. Üheks esimestest sammudest uue rahvusvahelise organisatsiooni loomisel oli 14. augustil 1941 USA presidendi F. D. Roosevelti ja Suurbritannia peaministri W. Churchilli avaldatud Atlandi Harta (Atlantic Charter), mis sisaldas nägemust sõjajärgsest rahvusvahelisest julgeolekusüsteemist ning selle aluseks olevates põhimõtetest. Atlandi Harta seisukohtadega ühinesid 1. jaanuaril 1942 26 riiki (nende hulgas Nõukogude Liit, Hiina, Austraalia, India, Kanada ja Norra), allkirjastades Washingtonis Ühinenud Rahvaste Deklaratsiooni (United Nations Declaration), mis oli ka väljendi „ühinenud rahvad“ esmakordne kasutamine. Uue organisatsiooni loomine pandi selgesõnaliselt paika oktoobris 1943 Moskvas, kui USA ja Suurbritannia koos Hiina ja Nõukogude Liiduga allkirjastasid Üldise Julgeoleku Deklaratsiooni.
ÜRO ametlikeks keelteks said inglise, prantsuse, vene, hiina ja hispaania keel; hiljem lisandus neile araabia keel. Eesti ühines ÜROga 17. septembril 1991. ÜRO uusim liige on 2011 ühinenud Lõuna-Sudaan.
ÜRO eesmärgid vastavalt põhikirjale:
ÜRO-l on kuus põhiorganit:
Allikas: Välisministeerium (aprill 2018)
Maailma kaubandusorganisatsioon (World Trade Organisation) on rahvusvaheline organisatsioon, mis reguleerib riikide omavahelist kaubandust. WTO loodi 1995. aastal Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppega (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT) ühinenud riikide baasil. WTO peakorter asub Genfis (Šveits).
Eesti sai WTO 135. täisliikmeks 13. novembril 1999. Lisaks WTO nõukogude, komiteede ja töögruppide regulaarsetele istungitele võtab Eesti sellest ajast osa mitmepoolsetest läbirääkimistest (nt. põllumajandus ja teenustekaubandus), uute liikmete ühinemisprotsessist ja täidab WTO liikmeks saamisel võetud kohustusi.
Alates 1. maist 2004 osaleb Eesti kui Euroopa Liidu liige mitmepoolses kaubandussüsteemis ja WTO töös EL struktuuride kaudu. Seoses meie ühinemisega tolliliiduga oleme võtnud üle kõik ELi kohustused ja õigused WTO-s. Oleme küll jätkuvalt WTO liikmed, kuid meid esindab läbirääkimistel Euroopa Komisjon, kelle pädevuses on kogu Euroopa Liidu väliskaubanduspoliitika oma instrumentidega. Euroopa Komisjoni mandaat läbirääkimisteks tuleb liikmesriikidelt ning nende läbirääkimiste pidamise aluseks olev ühispositsioon lepitakse kokku Euroopa Liidu Nõukogu töögrupis (Kaubanduskomitee), mis tegeleb kõikide Euroopa Liitu puudutavate väliskaubandusküsimustega.
WTO kaudu on Eesti võtnud endale ka kohustusi, mis puudutavad põllumajandustoodete impordi piiramist, põllumajandustootmise toetamist ja põllumajandustoodete ekspordi subsideerimist. Loe täpsemalt Põllumajandusministeeriumilehelt.
Vaata lisaks Eesti kuulumisest teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse siit.
Allikas: Välisministeerium (aprill 2018)