Terveilm

In English

Birma areng – edulugu või väljamõeldis?

19.11.2013

Birmast (Myanmar) on maailm taas rääkima hakanud seoses formaalse režiimimuutusega, varasemast militaarsest huntast sai peale 2010. aastat ametlikult parlamentaarne vabariik.

Samas on Birma endiselt ebastabiilne – riigistruktuurid on nõrgad või suisa olematud ja seda nii õigusriigi, seadusandluse, korrakaitse, kui sotsiaalteenuste valdkondades. Endiselt on lahendus leidmata sõjalisele konfliktile keskvalitsuse ning vähemusrahvusete (katšinid, wad, šanid) vahel. Viimased soovivad föderaalriigi põhimõtete juurutamist ning oluliselt suuremat iseseisvust keskvalitsusest, mille tänase tuumiku moodustavad endised sõjaväe juhid. See on aga vaid probleemide jäämäe veepealne osa. Alates iseseisvumisest 1945. aastal on riiki lõhestanud sisemised pinged. 1960. aastast on riigi juhtimise hooba enda käes hoidnud sõjavägi, mille karmikäelisus oli veel viis aastat tagasi võrreldav Põhja-Korea režiimiga. Kuid see on vaid üks võimalus Birmast ja sealsete rahvuste käekäigust rääkida.

Hoopis teistes toonides pildi saab maalida Birma valitsuse propagandat ja suurlinnade – Yangoni ja Mandalay – arengut kujutades. Diskursusesse kuuluvad jõuliselt kasvav rahvusvaheline kogukond ning selle ellukutsutud abiprogrammid. Kohaliku organisatsiooni The Local Resource Centre (rahastatud EL’i poolt) raporti kohaselt olid 2012. aastal Birmas tegevad 65 suurt rahvusvahelist organisatsiooni ning nende kõrval hinnanguliselt 1500-3000 kohalikku ametlikult registreeritud kodanikuühendust. Lisaks on riigis mitu tuhat registreerimata kogukonnapõhist organisatsiooni (CBO).

DSC08411

 Kohalike rikaste elamu Pyin Oo Lwin’i linnas

Sarnane buum on toimunud ka erasektoris, kus peamiselt lääneriikidest, aga ka rikastest Aasia riikidest pärit suured ettevõtted otsivad võimalust Birma turule sisenemiseks. Selline olukord on tekitanud omamoodi ringina toimiva süsteemi, mis kaasab välisriikide valitsusi, erasektorit ja kodanikuühendusi. Sisuliselt teenib üks teise huve. Minu üllatuseks rääkisid just kohalikud aktivistid ning lääneriikidest pärit kohapealsed ajakirjanikud, kuidas üks või teine suurkorporatsioon või välisriik on saanud magusaid arendusprojekte Birmas ning kuidas see kõik on tugevalt seotud arengukoostöö projektidega. Üsna selgelt joonistub säärane pilt välja USA, Jaapani, Lõuna-Korea, Norra (!), aga ka Prantsusmaa ja Tai puhul, kes kõik investeerivad suuri summasid Birmasse arengukoostöö projektide raames. Tegemist on riikidega, kelle ettevõtetel on õnnestunud endale saada kõige tulusamad ning strateegiliselt olulised riigi ülesehitustöö projektid (sadamad, infrastruktuur, telekommunikatsioonivõrgud, transpordivaldkond, energiasektor, jne). Sama skeemi kasutamisest rääkis varjamatult Birma kõrge ministeeriumi ametnik, kelle sõnul teenib igasugune arengukoostöö raames antav välisabi otseselt selle välisriigi ärihuve Birmas, kusjuures suur osa abirahadest voolab otse sõjaväe juhtfiguuride ning valitsusliikmete taskutesse.

 DSC07783

Yangoni linnapilt.
Elamupark on amortiseerunud, kuid korerite rendihinnad on võrreldavad Tallinna kesklinnaga,
sest riiki saabunud rahvusvaheline kogukond on hinnad ulmeliselt kõrgeks ajanud.

Minu välitööd Birmas näitasid samuti, et suurte doonorite abiraha riigi keskaladest naljalt kaugemale ei jõua. Keskendusin otseselt šanide vähemusrahvuse (keda on hinnaguliselt 4 miljonit) kodanikuühiskonnale ning sealsetele kogukonnapõhistele organisatsioonidele (CBO), Hinnanguliselt 75% arengukoostöö ja arenguabi projekte keskendub just enamusrahvuse bamarite aladel levinud probleemide lahendamisele. Kõige vaesemad osariigid Chin, Rakhaing ning kodusõjast laastatud Kachini osariik Põhja-Birmas aga ei näe pea ühtegi rahvusvaheliste doonorite arenguabi või koostööprogrammi, mille Birma keskvalitsus oleks heaks kiitnud. Kohalikel on kindel arvamus, et keskvalitsus töötab igal võimalikul moel vähemusi puudutava arenguabi ja arengukoostöö vastu, sest see parandaks viimaste olukorda, looks kontakte nende ja välismaailma vahel ning võiks seeläbi muutuda ohtlikuks keskvõimule.

Sellest tulenevalt rakendab riigi keskvalitsus karmikäelist ning diskrimineerivat poliitikat vähemsrahvuste suhtes. Näiteks peavad seaduse kohaselt kõik kodanikuühendused end ametlikult registreerima, kuid tegevusloa andmine sõltub kohalikust omavalitsusest. See tähendab, et mitte ükski vähemusrahva elu-olu parandada püüdev organisatsioon seda ei saa. Minul ei õnnestunud šanide vähemusrahva aladel kohata mitte ühtegi organisatsiooni, kes oleks saanud vastava tegevusloa. Nii nad siis tegutsevadki mitteametlikult, seades ohtu nii oma tegevuse kui ka liikmed, kuna sõjavägi ja ametnikud võivad neid trahvida või nende tegevuse igal hetkel peatada. Samuti ei kvalifitseeru sellised organisatsioonid näiteks ÜRO arenguabi rahadele ega ka paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide partneriteks.

 photo-66

Wa rahvusgrupi lastele mõeldud lastekodu Lashio linnas.
Seda ehitatakse edasi vastavalt võimalustele ning hetkel oli töö peatunud.

Samas lahendavad just sellised kogukonnapõhised kohalike algatatud ja veetud organisatsioonid kõige valulikumaid ühiskonna tulipunkte, seda enda oskusteabe ning tagasihoidlike rahaliste vahendite abil. Birma valitsusele liiga tegemata võib öelda, et mitmed võtmetähtsusega ning arenenud läänes riigisektori õlul olevaid valdkondi katavad Birmas just kodanikuühendused, nende hulgas tervishoiu ning hariduse pakkumist. Tõsi, suurlinnades ning bamarite aladel kohtab peamiselt riigi rahastatud koole ja haiglaid, kuid mõnikümmend kilomeetrit linnapiirist on pilt sootuks muutunud ning riigi kohalolekust ei ole sotsiaalteenuste pakkumise näol jälgegi.

Kui ma esmalt arvasin, et kohaliku tasandi kodanikuühendused Birmas puuduvad või on nii algelised, et ei tegele keeruliste ühiskondlike probleemide lahendamisega, siis kohapeal selgus vastupidine – just need organisatsioonid teevad kõige olulisemat tööd. Näiteks kohtasin šanidest aktiviste, kes ehitavad väikeküladesse (100-200 majapidamist) koole ning koolitavad sinna õpetajaid. Ühe kooli ehitamise hind jääb 1000-1500 euro kanti ning ühe õpetaja kuupalga (umbes 50 eurot) maksab külakogukond ise, kusjuures vastava summa kokkusaamine käib neile tihti üle jõu. Veel kohtasin šanidest arste, kes elavad ja töötavad suurlinnas Mandalays, kuid teevad iga kuu oma raha eest meeskonnana (20-30 arsti) külastusi raskesti ligipääsetavatesse küladesse. Nad pakuvad arstiabi, ravimeid ning tervishoiu koolitusi külaelanikele, kes enamasti järgivad endiselt traditsioonilisi ravimeetodeid ning kuulavad küla šamaani nõuandeid. Need on aga üksikud näited, kuidas kohalikud vähemusrahvad oma nõrgemate liimete eest ise hoolt püüavad kanda ning teevad seda oma vähestest vahenditest.

DSC08322

Budistlik noormunk koolis, Lashio, Shani osariik.
Tahvli kohal on Aung Sani pilt, keda peetakse kaasaegse Birma rajajaks.

Lõpetuseks võib küsida, kas Eesti arengukoostöö Birmas on mõistlik või mõttetu ettevõtmine? Olen kindel, et seda (täna veel õnnetus seisus) riigi toetamist tasub Eesti organisatsioonidel kaaluda, sest meil on oma kindel konkurentsieelis olemas. Kuigi esmapilgul võib tunduda, et kõik maailma suured doonorid on seal juba kohal, siis lähemal vaatlusel on selge, et vähemusrahvused ning riigi keskusest vaadates perifeersemad piirkonnad on katmata ning sealsed aktivistid ning organisatsioonid on väga huvitatud koostööst Eesti-suguste neutraalsete väikeriikidega. Kohalikud aktivistid on suurriikide majandus-poliitilistes eesmärkides ning valitseva režiimi sõbralikkuses niivõrd pettunud, et neid ei usaldata ning koostöös nähakse pigem ohte kui õnnestumisi. Samuti kurdavad kohalikud, et ameeriklastel, brittidel ning prantslastel on kombeks tulla domineerival viisil õpetama, mitte koostööst sündivaid lahendusi otsima. See ei ole samuti uhketele ning isetadlikutele birmalastele meeltmööda. Eesti eelis peitub asjaolus, et tulenevalt ajaloolisest taustast ning rahapuudusest oleme me enda jaoks olnud sunnitud leidma nutikaid, odavaid ning jätkusuutlike lahendusi – kombinatsioon, mis sobib suurepäraselt ka Birma jaoks. Lisaks on Eesti Kagu-Aasia suunaline poliitika neutraalne ning meil puuduvad keerulised ajaloolised sidemed sealsete riikide ning rahavastega. Aga mis kõige tähtsam – Birma kultuur ja sealsed inimesed on imelised ning nendega koostööst oleks ka Eesti organisatsioonidel palju õppida!

 

Triinu Püvi
Tallinna Ülikooli doktorant

 

photo-68

Artikli autor Lashios ühe šanide lastekodu kasvandikega, kes on just koolist lõunaks lastekodusse tulnud, et süüa ja siis kooli naasta. Seda lasekodu peab üleval jõukam kohalike šanide kogukond linnas. 

Veetsin 2013. aasta suve Birmas seoses välitöödega, mis olid osa minu doktorantuuriõpingutest. Kuna keskendun oma doktoritöös kodanikuühiskonna ning arengu-uuringute küsimustele Birmas, siis oli välitööde eesmärk külastada šani osariiki (Ida-Birmas, piirneb Tai, Laose ja Hiina Rahvavabariigiga), kohtuda kohalike aktivistide, poliitikute, kodanikuühenduste liikmete ning kultuuritegelastega. Samuti olin kontaktis rahvusvaheliste organisatsioonide töötajate ning ajakirjanikega, kes baseeruvad peamiselt suurlinnades – Yangonis ja Mandalays.

 —
22. jaanuarini 2014 saab kandideerida vabatahtlikuks Birmasse/Myanmari.
Loe täpsemalt: www.terveilm.ee/glen

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Staff Members:

Ms. Sigrid Solnik – Secretary-General, Sigrid@terveilm.ee
Katrin Pärgmäe – Communications Officer, +372 56623823, katrin@terveilm.ee