Olen õpingute raames ning isiklikust reisipisikust kannustatuna mitmeid kordi viibinud välismaal. GLEN programmiga avanes aga esmakordselt võimalus ennast väljaspool Eestit vabatahtlikuna proovile panna. Nii ma vähemalt lootsin.

Projekt leidis aset Sheki nimelises linnas Aserbaidžaanis ja minu eesmärk oli viia läbi poliitikate arengu uuringuid tööturu, ärikeskkonna ja kodanikuühiskonna valdkondades. MTÜ Uluchay tegeleb sotsiaal-majanduslike arengute uurimise ja selle valdkonna edendamisega. Kodulehekülje ja kirjavahetuse põhjal kujunes enne praktikale minekut pilt väga professionaalsest organisatsioonist, mis on aastaid piirkonna arendamise nimel tööd teinud ning edukalt võõrustanud mitmeid vabatahtlike. Tänavune aasta kujunes aga mitmes mõttes teistsuguseks.

Konverents Uluchays

Pean tunnistama, et olenemata oma mitmetest välismaal viibimise ja elamise kogemustest oli mul päris palju hirme seoses Aserbaidžaani elama asumisega, kuigi mul oli juba varasem sügav kontakt aserbaidžaanlastega ja nende külalislahkusega kohaliku Eesti aseri kogukonna kaudu. Peamiselt olid mu hirmud seotud minu kui naisterahva koha ja võimalustega antud ühiskonnas. Muretsesin täiesti tobedate pisiasjade üle nagu, mis riided ma peaks kaasa võtma (kas pikad seelikud ja katvad pluusid või riided mida ma tavaliselt kannaks?), kuidas ma veedan enda vaba aega linnas, kus peamiseks meelelahutuseks on teemajade külastamine, kuhu naised ei ole teretulnud? jne. Olgu öeldud, et lühikesed püksid jätsin koju, kuigi Bakuus oleks ma naisterahvana nende kandmisega linnapilti sobinud küll (välja arvatud mu lumivalged jalad) ning teemajades sai ka mõned korrad käidud – keegi otseselt kätt ette ei pane, kui sa sinna naisterahvana sisened. Küll on aga kaalul su hea maine.

Kuna ma viibisin Shekis piisavalt lühikest aega ei lasknud ma ennast sellest väikesest „pisiasjast“ häirida. Nii rikkusin ma kas teadmatusest või isiklikust valikust päris mitmeid häid tavasid, nagu pärast pimedat üksi koju jalutamine, spordi tegemine ja üksi reisimine. Mitmetele kohalikele noortele (nii noormeestele kui neidudele) põhjustavad aga antud tavad päris palju frustratsiooni. Põhjus, miks neid endiselt jälgitakse on nii enda kui perekonna hea maine, mis on oluline tulevase abikaasa leidmisel. Probleeme, millega kohalikud naised silmitsi seisavad, on muidugi veel. Välismaalasena, kes vaid lühikest aega riigis viibis, on mul kindlasti keeruline kõigist nendest iseärasustest aru saada.

Tee kui kohaliku külalislahkuse sümbol

Hoopis vahetumalt puutusin ma kokku kolmanda sektori valupunktidega Aserbaidžaani ühiskonnas. MTÜ-de halvale olukorrale ja inimõiguste rikkumisele Aserbaidžaanis on erinevad rahvusvahelised organisatsioonid juba aastaid tähelepanu juhtinud ning vahetult ennem minu Aserbaidžaani jõudmist ning sealoleku ajal leidis aset järjekordne arreteerimis- ja repressioonilaine, mis puudutas kas otseselt või kaudselt väga paljusid MTÜ-sid. Valitsus kasutab MTÜ-de tegevust reguleerivat seadusandlust kui hooba MTÜ-de üle kontrolli saavutamiseks. Pikalt on probleemiks olnud MTÜ-de ja usuühenduste registreerimine. Justiitsministeerium on erinevaid põhjendusi välja tuues keeldunud registreerimast ühendusi, mis ei ole valitsusele meelepärased (nt inimõigustega ja meedia vabadusega tegelevad ühendused).

Alates sellest aastast on olukord aga järjest hullemaks muutunud ning päädinud hetkeseisuga, kus isegi valitsusele lojaalsete MTÜ-de töö on takistatud. Põhjuseid, miks selle olukorrani on jõutud on kindlasti palju. Olen lugenud seoseid Ukraina kriisi ja valitsuse hirmu vahel tsiviilühiskonna esindajate ees, kes võiks astuda kohaliku võimu vastu. Hetkel kasutab valitsus erinevaid meetodeid nii kodumaiste kui rahvusvaheliste MTÜ-de tööde takistamiseks – heidetakse ette vigasid registreerimisel ning nõutakse selle uuesti tegemist. Arestitakse MTÜ-de pangakontosid erinevate süüdistuste alusel ning keeldutakse registreerimast grante, ilma milleta on toetatud tegevuste ellu viimine illegaalne.

Ka pangad keelduvad koostööst MTÜ-dega ning see on viinud olukorrani, kus paljud ühingud ei ole võimelised maksma töötajatele palka ning tasuma muid kulusid. Nagu ütles ühe põllumajandusega tegeleva MTÜ töötaja – praegu oleme me kõik vabatahtlikud. Kõik see viis olukorrani, kus mind võõrustanud MTÜ-l ei olnud võimalik ühtegi enda planeeritud projekti meie sealoleku ajal ellu viia. Saime tegeleda vaid uute projektitaotluste kirjutamisega lootuses, et rahastust saades ja olukorra paranedes on vähemalt neid võimalik ellu viia.

Heydar Aliyevi näo tunneb ära igaüks, kes on  riiki külastanud

Huvitaval kombel ei olnud korruptsioon ja riigi autoritaarne kord asjad, mis mulle isiklikult ennem Aserbaidžaani kolimist ärevust oleks tekitanud. Need mõjutasid küll väga tugevalt minu praktika kulgu ja ma nägin igapäevaselt, kui palju frustratsiooni need MTÜ-de töötajates tekitada võivad. Sügaval sisimas jäid need minu jaoks küll häirivateks, aga veidi abstraktseteks fenomenideks. Esiteks on kõik Aserbaidžaanis sellega juba nii harjunud, et antud teemadest rääkides võetakse neid peaaegu iseenesest mõistetavalt. Nendega seotud probleemidest räägitakse, kui millestki ebaausast, häirivast aga samas loomulikust elu osast, millega peab lihtsalt toime tulema. Teiseks välismaalasena, kes ei ole poliitiline aktivist, ei oma äri või ei ole vastutaval kohal MTÜ-s ei olnud mul mingit põhjust karta valitsuse tagakiusamist või riigis lokkavat korruptsiooni.

Lõppkokkuvõttes võib mul olla kahju opositsionääridest ja aktivistidest, kes valesüüdistuste abil aastateks vangi on saadetud, see ajab mind isegi vihale. Ma räägin tulihingeliselt antud teemadel enda sõpradega, aga see on midagi, mis otseselt mind ei ohusta. Nagu enamus aserbaidžaanlasi, ei ole ma enam selliseid uudiseid kuuldes üllatunud. Tundub, et üllatunud ei ole ka Euroopa Liidu, USA ja Euroopa Nõukogu esindajad, kes küll aegajalt Aliyevite suunas näppu viibutavad aga reaalpoliitiliste olukorra (loe sõltuvus õlist ja gaasist) või Aserbaidžaani rakendatud nö kaaviaripoliitika tulemusel ei ole järgnenud ühtegi reaalset sanktsiooni, mis sunniks režiimi enda käitumist muutma. Pigem on tekkinud karistamatuse tunne, mis on viinud järjest karmimate meetodite kasutamiseni režiimi vastaste ja kriitikutega toime tulekuks.

Jääb vaid küsida, mida saavad aserbaidžaani kodanikud ning Lääne poliitikud (ja neid valivad kodanikud) veel teha olukorra muutmiseks?

GLEN on maailmahariduslik koolitusprojekt Euroopa noortele. GLEN vabatahtlikke saadab laia maailma Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab Välisministeerium.

Merle Lust, GLEN 2014