Rahvusvahelise abi andmist võib vaadelda kaheti: kui sprinti, kiiret humanitaarabi suurte kriiside järel, mil käib aja ja elude päästmise vahel võidujooks, aga ka maratonina ehk arengukoostööna. Siis võivad kasutusel olla samad vahendid kui hädaabis – näiteks rahaline abi ja konkreetse kogemuse edasi andmine. Oma olemuselt on arengukoostöö aga pikaajaline protsess, mille üheks alussambaks on riikide vastastikune huvi koostööd teha.

Tänavu täitub 25 aastat ajast, kui Eestist sai doonorriik, rahvusvahelise abi andja. Arengukoostöö programmide algusest rääkis Diplomaatias septembris ilmunud artikkel “Maailma parandav Eesti – Eestil täitub doonorriigina 25 aastat“. Selles artiklis vaatleme, kuidas panustavad Eesti abiprogrammidesse kriisieksperdid, MTÜd ja eraettevõtted ning aprillis loodud Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus (Estonian Centre for International Development – ESTDEV).

“Nii kriisiabi kui ka arengukoostöö on väga praktilised välispoliitika tööriistad,” ütleb välisministeeriumi välismajanduse ja arengukoostööküsimuste asekantsler Mariin Ratnik, kelle portfelli kuulub ka Eesti tegevus rahvusvahelise abi andmisel. Ta lisab, et neid tööriistu saab kasutada suhtlemisel ükskõik millise maailma riigiga.

“Kohaolu kriiside korral kahtlemata suurendab maailmas Eesti nähtavust usaldusväärse partnerina. Teisalt, pikemat plaani vaadates, on meil võib-olla mõne riigiga piiratud suhted poliitiliste sõnumite kontekstis, aga samal ajal on arengukoostöös väga tihedad suhted.”

Arengukoostöös võibki näha solidaarsuse ja moraalse kohusetunde väljendust, ent ka panust sellesse, et Eestil oleks rohkem sõpru rahvusvahelisel maastikul ning tervikuna stabiilsem ümbritsev keskkond.

Loe edasi Diplomaatiast