Terveilm

In English

Eestlase empaatiat ei kõiguta ei hingamis- ega poliitilised maskid

23.06.2020

Agne Kuimet, Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht

Küsida keset koroona-pandeemiat Eesti inimestelt, keda ja kuidas nad väljaspool riigipiire toetaks, tundub esmapilgul hullumeelsus. Eks ole kriisi esimesest päevast peale valitsenud meie ühiskonda pigem isoleeriv ja vastanduv retoorika ning mentaliteet. Eriti kriisi esimestel kuudel aktiveerus kindlasti kõigil eelkõige ellujäämisinstinkt, mis ei lubanud jätta üleliigset tualettpaberi rulli ega makaroni pakki poeriiulile ootama isegi omaenda kaaskodanikku või -maalast. Välismaailmast hoidsid kohalikes pinget pigem põhjapoolsed naabrid, sest Soome tööle enam ei pääsenud ja Rootsi vist esimest korda ajaloos enam minna ei tahtnud. 

Aga julge küsija rind on madalatest ootustest rasvane. Miks mitte küsida esmapilgul ebasobival hetkel inimeste meelsust teemadel, mis ei puuduta otsesel iseenda ninaesist, vaid kaugeid rahvaid, abstraktseid teemasid ja riigi rahakotti. Ehk siis Eesti riigi poolt antavat arenguabi, mida pakume arenenud riigina arenguriikidele, vähendamaks ühiskondade-vahelisi lõhesid ja ebavõrdsust, mida arenenud riigid on oma (heaolu)ühiskonna-korraldusega kohati ise põhjustanud.

Arengukoostöö – miks, kuidas ja kellega?

Eesti on arengukoostööga süstemaatiliselt tegelenud alates 1998. aastast. Eesti majanduslik areng ja integreerumine rahvusvaheliste organisatsioonidega (ÜRO, EL, OSCE) panevad meile kohustuse suurendada oma panust vastavalt oma kasvavatele võimalustele ja rahvusvahelistele kokkulepetele. Kui Eesti arengukoostöö üldiseks eesmärgiks on aidata kaasa üleilmse vaesuse vähendamisele ja kestliku arengu eesmärkide saavutamisele, on spetsiifilisemateks arengukoostöö valdkondadeks hariduse toetamine, tervishoiu arendamine, rahu ja stabiilsuse kindlustamine, demokraatia arengu toetamine, majanduse edendamine, keskkonnasäästliku arengu soodustamine. 

Eesti arenguabi on viimased aastad olnud stabiilselt 0,16% RKT-st, kukkudes eelmisel aastal küll (loodetavasti ajutiselt) 0,13% peale. Näiteks 2018. aastal oli meie antud abi absoluutsummas 41,4 miljonit eurot ja 2019. aastal 42,32 miljonit. Eesti arengukoostöö sihtriigid valitakse vastavalt riiklikele prioriteetidele, nt eelmisel perioodil olid prioriteetideks idapartnerluse riigid (nt Gruusia, Moldova, Ukraina), aga abistati ka Afganistani, Aafrikat ja Lähis-Ida riike.

Otsustasime oma Arengukoostöö Ümarlaua kolleegidega uuridagi Eesti elanike arvamusi nii meie arengukoostöö tegevussuundade, prioriteetsete piirkondade kui arengukoostöö rahastuse määra kohta. Kuna samal ajal oli valmimisjärgus ka uus riiklik strateegia, oli põnev uurida, kas kodanike ja riigi nägemused ühtivad ning milline on üldse elanike teadlikkus arengukoostööst kui sellisest. 

Poolehoid kõrge, eelistuseks “oma”

Ootuspäraselt pidasid eestimaalased olulisimaks idapartnerluse riikide ehk Gruusia,

Moldova ja Ukraina toetamist. Need riigid on meile lähedal nii geograafilises, ajaloolises kui kultuurilises mõttes. Nad on justkui õige natuke “omad”. Ukraina suhtes valdab seoses sealsete poliitiliste arengutega meid ilmselt üleüldine rahvuslik empaatia ja venna-armastus. Aafrika ja Afganistan on aga kaugel, hoomamatud ning seotud kas just negatiivsete, aga kindlasti kõhklevate hoiakutega. Me pole osalenud Aafrika kolonialiseerimises, küll aga rohkem kui korra Afganistanis sõjategevuses, millest esimene on siiani valus ja verine mälestus Eesti ajaloos. 

Samuti on igati ootuspärane, et nö tavainimene väärtustab tegevusi ja nähtusi, mida ta mõistab, mis kuulub tema igapäevaellu ja on osaks elulisest kogemustepagasist. Haridus, tervishoid, rahu ja stabiilsus, majanduse areng ja keskkonnahoid on valdkonnad, mille pärast muretsetakse ka siinsamas kodus. Empaatiline inimene tahab, et ka tema naaber oleks terve ja saaks käia koolis, et ei oleks jubedaid sõdu ega valusat vaesust. No ja loodust armastab eestimaalane igal juhul, nii kodus kui võõrsil.  Mida aga koroona-ajastul oodata ei osanud või julgenud, oli eestimaalaste üldine kõrge poolehoid arengukoostööle kui sellisele. Võrdselt ei hinnata küll sihtriike või valdkondi, aga 90% vastanute jaoks riigipoolne arengukoostöö oluline. Seega osutus tõeks meie ammune kahtlus, et eestlane võib olla küll aeg-ajalt jonnakas ja jäärapäine, aga empaatia ja abivalmidus on omadused, mis meie pealtnäha jaheda oleku all siiski vaikselt edasi hõõguvad. Ka raskematel aegadel. 

Rahvuskonservatiivid hindavad arengukoostööd kõrgelt

Väljanopped sotsio-demograafilistest andmetest tekitavad alati erilist ootusärevust, olgu tegemist mis tahes valdkonna uurimisega. Kas naised teevad ja teavad rohkem kui mehed? Kas noorte hulgas on teadlikkus kõrgem kui vanemaealiste hulgas? Kas tallinlane on avatum kui lõunaeestlane? 

Müüdid on teadupärast murdmiseks, samuti eelarvamused ja stigmad. Mis puudutab arengukoostööd, on teadlikumad just kesk- ja vanemaealised ning soolises võrdluses mehed. Maailmahariduse koha pealt on teadlikum aga jällegi noorem generatsioon. Rahvus mängis seekord rolli, eestlane oli uuringu teemadega rohkem sina peal inimene, kes valis rahvuseks “muu”. Tallinlane pidi seekord alla vanduma nii mulgile kui ka Põlva-, Rapla- ja Harjumaa elanikule. Suurimaks müüdimurdjaks kujunes seekord poliitiline eelistus. Järgnev võiks olla õppimiskohaks ka tänastele mõjukamatele erakondadele, kelle arvamuse ja suhtumise kohta arengukööstöösse saime aimu rohkem või vähem häälekatest valimiseelsetest sõnavõttudest ja lubadustest. Oma valimislubadustes olid arengukoostöö-altimad liberaalsed erakonnad ning otseselt koostöö vastu rahvuskonservatiivid (kes julgematel hetkedel lubasid arengukoostöö rahad suunata puhtalt Eesti-sisestesse tegevustesse). Nüüd aga selgub, et kõrgeim teadlikkuse arengukoostööle on nende hulgas, kes järgmistel valimistel eelistaksid EKREt või Isamaad. Kusjuures mõlema erakonna valijad eelistaksid pigem jätta riigipoolse arengukoostöö eelarvelise protsendi samaks või seda tõsta, mitte aga vähendada või kaotada. Tundub väga põhjendatud ja loogiline – konservatiivne inimene teab, et kui lahendada kaugemate ühiskondade probleemid kohapeal, et hakka needsamad probleemid mõjutama meid ja meie kogukondade heaolu. Ning lahendustesse tuleb panustada kõikidel riikidel. Kui ainult ka poliitikud mõistaks ja tahaks. 

85% eestimaalastest oleksid valmis ise panustama 

Töö käigus tuli meil kaval mõte uurida, millistesse arengukoostöö suundadesse panustaksid inimesed ise 0.16% oma igakuisest sissetulekust, mis on võrdne riigipoolse protsendiga. Kas meie inimesed ongi helded, või ei olnud tervishoiu-kriisi kliimaksis jõudnud vastajate teadvusesse lähitulevikus terendav majanduskriis, oli valdav enamus nõus oma rahaga arenguabisse panustama. Olgu, 0,16% kuupalgast ei oleks kontimurdev väljaminek, kuid siiski üllatas inimeste lahkus ja avatus isiklikult aidata raskemas olukorras olevaid piirkondi ja rahvaid. Loomulikult toetataks ka sel juhul tervishoiu valdkonna arendamist ja kvaliteetse hariduse andmist. Abstraktsemaid valdkondi, nt demokraatia areng, hea valitsemistava või inimõiguste tagamist ja Eestis maailmahariduse läbiviimist oli ehk psühholoogiliselt keerulisem valida, kuna esimesena tahaks ikka päästa indiviide, mitte hakata murdma süsteeme. Muuseas täpselt samadel alustel tehakse Eestis reeglina ka annetamisvalikuid.

Vaatamata maailma raputanud COVID-19 kriisile ja hoogu koguvale majanduslikule ebastabiilsusele on Eesti elanike suhtumine arengukoostöösse uskumatult positiivne. Ehk on meil veel värskelt meeles enda arenguriigiks olemise kogemus, mis tõstab käe teisi abistama ka rasketel aegadel, või olemegi loomult empaatiline ja abivalmis rahvas, kes hindab inimest ja tema käekäiku. Küll see abstraktsem mõtleminegi ükskord tuleb. Ja äratundmine, et muutes süsteeme ehk edendades demokraat, inimõigusi ja head valitsemistava, ei olegi enam põhjust indiviidi pärast muretseda.  

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud on katusorganisatsioon, kes esindab 33 Eesti vabaühendust arengukoostöö, maailmahariduse ja kestliku arengu valdkondades.

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ is a strategic partner for Estonian Ministry of Foreign Affairs as a consultant the state in field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ also provides workshops and consultancy for private sector companies as well as for wider public on sustainable development goals and global issues. 

The highest decision-making body is the General Assmebly.  AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. 

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Telliskivi 60a/3, 10412, Tallinn
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Agne Kuimet – member of management board, agne@terveilm.ee