Marko Kohv jõudis soode taastamise teemani enda venna kaudu, kes soovitas tal kandideerida, kui 15 aastat tagasi kuulutas ELF välja konkursi esimese sooste taastamise projektijuhi leidmiseks. Nüüdseks on temast saanud ELFi soode taastamise ekspert, kes geoloogiaga tegelemist jätkab samal ajal ka Tartu Ülikoolis.

Marko võtab soode olulisuse kokku lihtsa näitega: “See on huvitav, kuidas soode tähendus on muutnud. Me hakkame Tõest ja Õigusest pihta, kus oli vaenlane, millest ka ränga tööga eriti jagu ei saa. Nõukogude ajal olid põllu servas uhked plakatid, et siin oli soo, nüüd viljapõld. Ja nüüd valiti Postimehe rahvahääletusel Eesti märgiks laukaraba, mida imetlevad nii kohalikud kui külalised.”

Ülioluline, kuid kaduv

Kuna soo on meile elamiseks kõlbmatu, kasutab inimene seda ainult kuivendamise kaudu, põllumajanduseks või metsanduseks. “Märgalade osakaal maastikus on palju vähenenud, nii Euroopas kui maailmas. Eriti hull on olukord Lääne-Euroopas, kus polegi praktiliselt märgalasid jäänud. See on toonud kaasa suured muutused veemajanduses, üleujutused on väga suur probleem. Märgaladest liigub vesi aeglaselt läbi, kanalidest kiiresti. Soo puhastab ka vett, loomad ja taimed söövad sealt kõik ära, samas põua ajal annab ta maastikule lisavett,” selgitab Marko.

Soomaa. Foto: Sven Zacek

Kliimamuutuste kontekstis on märgala pea ainuke kooslus maismaal, mis seob süsinikku pikajaliselt, aastatuhandeteks. Me ei mõtle sellele, kuid turbast pool on süsinik.

Loodusest saadud kasu on üritatud ka rahasse ümber arvutada – kõige väärtuslikumad ökosüsteemid on korallrifid ja juba teisel kohal on märgalad, mis pakuvad meile nö teenuseid, mida me ise ei suudaks luua.

Eesti soodest oleme umbes poole ära kuivendanud. “Siirdesoo on hea jõhvikaala, inimesed panevad tähele, et need kaovad. Kõige rohkem oleme kaotanud madalsoid. Kui näete siledat põldu, kus on kraavid sees, siis see on endine madalsoo ja neid enam tagasi ei saa. Hea on see, et meil on säilinud tuumikud – servaalad on kuivendatud, aga soo keskmine osa on rabana säilinud. See on Eesti üks märk,” selgitab Marko.

Taastavad kopad töötavad

Sel päeval, kui meie Markoga Tartus juttu ajame, lähevad tööle ka soid taastavad kopad. Eestis on umbes 5000 hektarit juba taastatud, raha on olemas kokku 20 000 hektari kuivendatud soode ja 2000 hektari vanade turbakaevandusalade taastamiseks.

Marko räägib, miks on Eesti soode taastamine eriline: “Meil on hea suhtlus vabakonna, teadlaste ja riigi vahel, mis ei ole tavaline. Selle tulemus on riiklik looduskaitse arengukava, kus on kirjas eesmärgid hektarite kaupa, kui palju soosid taastatakse. Enamus taastamistöid käib kaitse all olevatel aladel, kus varem tehtud kahju ehk kuivendust püütakse vähendada. Taastatavad sood on valitud selle järgi, et teeksime tööd kõige väärtuslikumatel aladel, kus on kõik säilinud kogu kompleksina. Ma ei tea, et selline kava oleks ühelgi teisel riigil. Tavaliselt tehakse projekti kaupa, nii palju kui jõutakse”.

Taastamine ei ole aga nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Marko toob näite: “Osaliselt kuivendatud metsa on kolinud metsis, kellel pole kuskil mujal enam elada. Kui võtame metsa maha, et ainult lagesood teha, hävineb metsis. Otsuseid teeme kohapõhiselt – me teame, kus nad elavad ja seal me metsa ei puutu. Täna on maa kasutus nii internsiivne, et kui hävitame elukoha, siis pole tal kuskile minna”.

Eestis on hetkel taastamisel kõige paremad ja suuremad sookompleksid, tänu sellele saame väga unikaalsed sood, rabad ja mineraalsaared, kus on võib-olla Eesti ainukesed loodusmetsad veel säilinud.

“Kompleksi sees elavad ka inimesed, kellel on väga unikaalne pärandkultur, sest nad pidid hakkama saama väga raskes keskkonnas – kõik teavad Soomaa viiendat aastaaega. See elustiil ei saa olla lahus maastikust. Kui me hävitame keskkonna, pole ka elustiilil ja pärandil võimalust säilida. Kogu maailmas on müügil täpselt samad kaubamärgid, kuid see kooslus on meile unikaalne”, võtab Marko meie jutu kokku.

Koduleht: Eestimaa Looduse Fond

Kaanefoto: Marko Kohv

Miks on nende tegevus oluline?

Maailma rahvaarvu kasvamisega tõuseb ka surve ökosüsteemidele ehk looduskeskkonnale, tänu millele on inimestel võimalik elada. Looduslikud ressursid on piiratud ja inimtegevus raiskab ning kahjustab neid järjest enam: õhu ja vee kvaliteet halveneb, maailma kalavarud lõppevad ülepüügi tõttu, kahjurite ja haiguste lained on sagedasemad. Ökosüsteemide hoidmisest enam ei piisa, neid tuleb taastada, et ka meie lastel oleks võimalik juua puhast vett ja hingata puhast õhku.

Kestliku arengu mõiste võib tuttavalt kõlada, kuid selle sisu jääb tihti segaseks. Lühidalt öeldes on tegu tasakaalu leidmisega planeedi piiratud ressursside ja inimestele heaolu loomise vahel. Eesmärke on kokku 17, kirjutasime ühe loo iga eesmärgi kohta.

Pikemalt eesmärgi 15 kohta – ökosüsteemid.

Lugude kirjutamist toetas Põhjamaa Ministrite Nõukogu, kuid selles loos esitatu ei pruugi esindada nende ametlikke seisukohti.