Agne Kuimet, Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht

Jaanuari lõpus tegid EL liikmesriikide välisministrid ühiskohtumisel kliima- ja energiadiplomaatia valdkonnas 2021. aastaks otsuseid, mille hulgas on nii häid poliitikaid kui ka arenguruumi. Seda enam, et värske kliimamuutustega kohanemise rahastamise raporti järgi on osad (rikkamad) arenenud riigid oma panust kliimamuutustega kohanemisse üle raporteerinud. Teisiõnu – vähem teinud, kui lubatud.

Vajadus täpsuse ja läbipaistvuse järele

Veidi enne Euroopa Liidu välisministerite tippkohtumist 26. jaanuaril avaldati kriitiline raport bi- ja multilateraalsete doonorite panusest kliimamuutustega kohanemisse. Selle järgi on jõukamad riigid aastatel 2013-2017 kliimamuutustega kohanemise rahastamist tugevalt üle raporteerinud umbes 20 miljardi dollari võrra, mis tähendab, et maailma kõige haavatavamad sihtrühmad ja riigid on saanud vaid murdosa lubatud toetusest. Tegelik rahastus on ca 42% väiksem kui raporteeritud ning üks oluline horisontaalne valdkond – soolise võrdõiguslikkuse edendamine – on suures osas olnud sümboolne. Samuti ei ole mitmed projektid tegelenud suunatud vaesuse vähendamisega sihtriikides. Seega on soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja vaesuse vähendamine kliimamuutustega kohanemise projektides tihtipeale tegemata, küll aga raporteeritud valdkonnad. Raportist ilmneb tungiv vajadus parandada arengukoostöö aruandluse täpsust ja läbipaistvust, et täita Pariisi kokkuleppe kliimamuutuste rahastamise eesmärke.

Euroopa Liidu riikide välisministrite kohtumisel jõuti muu hulgas samale järeldusele. Järelduste koond-dokument rõhutab vajadust suurendada kliima rahastamise läbipaistvust. Loodame, et OECD ametlik arenguabi (ODA) vaadatakse mehhanismina üle selliselt, et senisest rohkem arvestataks kliimamuutustega kohanemisel ka mh sooliste argumentidega. Ministrid tunnistavad, et arengumaades tuleb kliimameetmeid laiendada, kuid selgesõnaselgelt siiski ei öeldud, et hakkame kliimaprojektide osakaalu arengukoostöös kindlasti ja kiiresti suurendama. Aga just seda on vaja, sest kliimamuutustega mittekohanemine on uks ruumi, kuhu me keegi ei taha astuda. Panustades aegsasti kohanemis-meetmetesse, vabastame tulevikus riigi raha negatiivsete tagajärgedega (vaesus, migratsioon, julgeolekuoht) tegelemise hiigel-potist.

Fossiilkütuse toetamisele kindel ei

Välisministrid astusid suure sammu kestliku energiavarustuse edendamisel arengukoostöös, lubades ühiselt keskkonnale kahjulike fossiilkütuste toetuste järkjärgulist kaotamist selge ajakavaga, sealhulgas uute söetaristute rahastamise viivitamatu lõpetamist kolmandates riikides. Sisulisem arutelu liikmesriikide vahel sel teemal muidugi jätkub. Dokumendis on välja toodud, et “ELi energiadiplomaatia keeldub edasitest investeeringutest fossiilkütustel põhinevates energiainfrastruktuuri projektides kolmandate riikide suunal, välja arvatud juhul, kui need on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu pikaajaliste eesmärkidega seotud Pariisi lepinguga kliimaneutraalsuse saavutamiseks”. Kahjuks jäi segaseks mitte-kestliku gaasi tootmise ja tarne teema, seal hulgas arengumaades kestlikuks toidu tootmiseks ettenähtud veeldatud LPG/maagaasi aspekt, mille võiks ehk fossiilkütuste järk-järgulisest loobumise plaanist hetkel üldse välja jätta.

Arenguriigid vajavad kliima teemadel sõnaõigust 

Rahvusvahelises suhtluses mõjutab kliimamuutuste aspektist Eestit kõige enam Euroopa Liidu

kliimapoliitika. Lisaks sellele on Eesti peamiste rahvusvaheliste lepete üks osapool ning osaleb

EL-i ja OECD liikmena kolmandatele riikidele suunatud arengukoostöös. Globaalselt ollakse 

peamiselt abi andjaks ning seega mõjutavad nii globaalsed lepped kui ka Euroopa Liidu raames

kliimakohanemise valdkonnas kokkulepitav eelkõige Eesti arengukoostöö poliitikat. Ka Eesti Kliimamuutustega toimetuleku arengukavas aastani 2030 tuuakse välja, et võimalik on

ka kliimamuutustest tingitud immigratsioonisurve kasv. Seetõttu on väga oluline kliimamuutuste kontekstis just arenguriikides kohapeal tehtav töö.

Euroopa Liit lubab edaspidi teha rohkem pingutusi piisava EL-i esindatuse tagamiseks rahvusvahelistes mõjukates energeetika organisatsioonis ja -algatustes. Probleemiks on aga pigem see, et just arengumaadel pole nimetatud organisatsioonides parimat esindatust ei täna ega ka ilmselt (lähi)tulevikus. Vähemalt dokumendi praeguse sõnastuses EL neid nügida ei plaani. Loodame, et pideva meeldetuletuse abil õnnestub teema siiski välisministrite lauale tuua ja seal hoida. Sest tegelikult on ju lihtne ja loogiline – ilma kõikide riikide osalemiseta ei saa välja töötada tõhusat ülemaailmset õiglast üleminekut, mis omakorda toetaks kõiki riike.

CARE avaldatud värske uuring “Climate Adaptation Finance – Fact or Fiction?” väidab muu hulgas: Arenenud riigid on aastatel 2013-2017 kliimamuutustega kohanemise rahastamist üle raporteerinud  20 miljardi dollari võrra, mis tähendab, et maailma kõige haavatavamad sihtrühmad ja riigid on saanud vaid murdosa lubatud toetusest.Aruandes rõhutatakse tungivat vajadust parandada rahvusvahelise kliimamuutustega kohanemise aruandluse täpsust ja läbipaistvust, et täita Pariisi kokkuleppe kliimamuutuste rahastamise eesmärke.Uuring näitab ka, et soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja vaesuse vähendamise meetodid on paljudes kohanemis-projektides suures osas sümboolsed.Tegelik rahastus on 42% väiksem kui doonoritele raporteeritud ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine on suures osas sümboolne ning paljud projektid ei ole piisavalt suunatud vaesuse vähendamisele. Maailmapanga, Jaapani ja Prantsusmaa juhtumi-analüüsid näitavad, et nende projektid on kliimamuutusega kohanemisega seotud vähem, kui on raporteeritud. Aruandes kutsutakse rahastajaid üles olema hoolsamad, suurendama kliimamuutustega kohanemisega seotud rahalisi vahendeid, parandama aruandlust ning parandama soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja vaesuse leevendamise vahendeid.