Katowices toimub just praegu suure tähtsusega kliimakonverents COP 24¹, mis toob kokku riigid, et arutada kliimapoliitika tuleviku üle. COP 24 tippkohtumine on tähtsaim pärast 2015. aastal toimunud Pariisi kliimamuutuste konverentsi, kus võeti vastu Pariisi kliimalepe. See näeb ette üleilmselt tegevusplaani kliimamuutuste vastu võitlemiseks, eesmärgiga hoida globaalse keskmise temperatuuri tõus alla 2°C võrreldes industriaalühiskonna eelse ajaga.

Arvestades kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) sügisest aruannet, milles rõhutatakse vajadust hoida maailma keskmise temperatuuri tõus isegi alla 1,5°C, määravad Katowice tulemused, kuidas kliima muutuma hakkab. Hetkel ei ole riiklikud panused kliimamuutustega võitlemiseks piisavad ning keskmine temperatuur tõuseb praeguste trendide jätkudes +3 °C². Hiljutine uuring näitab isegi, et mõnedes riikides, näiteks Hiinas, Venemaal ja Kanadas võib keskmine temperatuur tõusta rohkem kui 5 °C³.

COP 24 on neid arengud arvesse võttes oluline pöördepunkt eesmärkide saavutamisel ning võimalus näidata tugevat tahet kliimamuutustega võitlemiseks. Selleks seisavad riikidel ees mitmed väljakutsed, nagu kokkuleppimine eesmärkides ja Talanoa dialoog, Pariisi kliimakokkuleppe reeglid (Paris Rulebook) ning kliimamuutustega seotud rahvusvaheline rahastamine. Seetõttu on vajalik, et Euroopa Liit, sealhulgas Eesti, võtab kliimaläbirääkimistes eestvedaja rolli.

Talanoa dialoog

Dialoog on saanud oma nime Fidži traditsiooni järgi Bonnis toimunud COP 23-l ning kujutab endast 2018. aasta jooksul peetud dialoogi, mis keskendus küsimustele – Kus me oleme? Kuhu me läheme? Kuidas sinna jõuda?. Dialoogi käigus uuriti eesmärkide üleilmselt taset ja on lähtepunktiks edasisele panuste suurendamisele viie aasta jooksul. Sellest lähtuvalt on Katowices toimuv oluline etapp, et suurendada üleilmseid eesmärke enne 2020. aastat, eeskuju on muideks näidanud Marshalli Saarte Vabariik⁴.

Paris Rulebook

Teine väljakutse, mis Katowices pead tõstab on Pariisi kokkuleppe rakendamise juhendi ehk Paris Rulebook kasutusele võtmine. Tegu on tehniliselt keerukate ja poliitiliselt tundlike rakenduseeskirjadega, mis on varasemalt juba läbi räägitud, kuid on tähtis riikide tegevuse suunamiseks ja nende riiklikult kindlaks määratud panuste suurendamiseks. Vaidlusteema on see, kas riiklike kohustuste eeskirjad peaksid olema kõigile samad või arenenud ja arenguriikide jaoks erinevad. Riigid, nagu Hiina eelistavad kahetasandilist regulatsiooni, mis tähendaks, et mõned elemendid oleksid kohustuslikud ainult arenenud riikidele. Euroopa Liit seda ideed ei toeta, samuti on vastu USA, Kanada ja Austraalia.

Rahastamine

Kõneluste tavapärane komistuskivi on ka rahvusvahelise kliimaga seotud rahastamine, mille eesmärk on aidata arengumaadel oma kliimaalaseid kohustusi täita ja kliimamuutustega kohaneda. Arenguriikides tekitavad muret rahavood, mis nende arvates ei ole piisavalt suured, et jõuda 2020. aastaks lubatud 100 miljardi dollarini aastas. Peamine nõudmine kliimakonverentsiks on määratleda rahvusvaheline kliimamuutustega võitlemise rahastamine, sealhulgas uue ja täiendava rahastamise tähendus võrreldes ametliku arenguabiga (ODA). Läbirääkimiste käigus arutatakse ka kohanemisfondi tuleviku üle, üks nõue on kliimapagulaste kasvavate probleemide tunnistamine ja adekvaatne rahastamine – selle kohane töörühm, mis tegeleb kliimamuutuste ja elenikkonna ümberasumise vahelise seose käsitlemisega (Task Force on Displacement) teeb COP-ile oma soovitused⁵.

Samuti on tähtis, et Euroopa Liit aitab adekvaatselt ja õiglaselt ka arenguriikide kliimamuutuste vastast võitlust, mille tarbeks on vaja piisavaid ressursse. Hiljutine raport „After Paris – A Civil Society Science- and Equity-Based Assessment of the NDCs“⁶näitab, et vaesem pool maailmast omab vähem kui ühte kümnendiku maailma kogutulust, paljud elavad vähemaga kui 2$ päev ja nende tegevus ei tooda peaaegu üldse heitegaase, seetõttu ei ole ka adekvaatne neilt sarnast vastutust kliimaga tegelemise eest nõuda. Raportis, millele andsid allkirja mitmed maailma sotsiaalsed liikumised, keskkonna ja arengukoostööga tegelevad kodanikuühiskonna liikmed, ametiühingud, religioossed organisatsioonid ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid⁷, nendib veel, et 10% maailma rikkamast elanikkonast on tootnud üle 50% üleilmsetest kasvuhoone gaaside heidetest. Seetõttu vajame õiglast üleminekut, mis toetab kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamaid kogukondi.

Mida meie teha saame?

Euroopa Liit peab läbirääkimistel võtma konstruktiivse ja proaktiivse suhtumise, et rakendada Pariisi määrust ja võtta Talanoa dialoog kokku ambitsioonika poliitilise deklaratsiooniga. Kindlasti on samm õiges suunas Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 55% võrra aastaks 2030 ning saavutada aastaks 2050 juba täielik heitevabadus. Siinkohal on oluline pidada silmas ka Eesti riigisisest heitehulka. 2018. aasta säästva arengu näitajate raporti⁸ alusel kasvas 2000. aastaga võrreldes kasvuhoonegaaside heitkogus 2016. aastal üle 13%. Eesti peamine kasvuhoonegaaside heiteallikas on põlevkivist sõltuv energisektor, milles tekib 88-89% kasvuhoonegaasidest.

See blogipostitus on lühendatud raportist “KLIIMA: maailm +1,5°C ja kõigi väljakutsetega silmitsi seisev kliimamuutuste konverents (COP)“.

11 .detsembril saatsid Eesti vabaühendused avaliku pöördumise keskkonnaministrile ja peaministrile: “Eesti peab toetama Euroopa Komisjoni puhta planeedi visiooni.”

Foto: UN Photo/Kim Haughton