Terveilm

In English

Susanna Veevo: Võõraviha anatoomia

05.10.2020

Välismaalaste seaduse eelnõu, vägivald Valgevene protestijate vastu, sellesuvine kodumaise maasika kilohind, üleilmsed rassismist ajendatud kuriteod, tuleval sügisel plaanitud abielureferendum, Vahemerel uppuvad naised-lapsed – mis on ühist kõigel ülesloetul? Lisaks sellele, et need kõik viimastel kuudel Eestis ja maailmas päevakorral on olnud, omavad need veel üht märgilist ühisosa. Kõiki väljatoodud nähtuseid saab iseloomustada võõravihkamisena, näitlikustades osavalt ka selle skaala erinevaid äärmuseid. 

Rahu, mu eesmärgiks ei ole lihtsustada vihkamise mõistet ega provotseerida lugejat meelevaldsete järeldustega. Vastupidi, soovin avada vaadet võõravihale ning tuua välja selle tahke laiemalt, kui pelgalt vihakuritegude näol. 

Võõraviha kontseptsioon ise on ju võrdlemisi lihtne, kuid selle väljendumine asetseb kaugelt väljaspool must-valget skaalat. Nimelt algab viha juba hulk maad enne seda, kui see välja hakkab paistma. Mitte keegi ei ärka tühja koha pealt hommikul üles mõttega, et täna tahaks suurest vihast kellegi vastu vägivalda kasutada – ränkade vihakuritegudeni viib ainult süstemaatiline meie-nemad stiilis vastandamine ning teiste osapoolte dehumaniseerimine. Teisisõnu öeldes, meediakünnise ületavad võõravihast ajendatud maailma raputavad (viha)kuriteod on ainult jäämäe tipp. Kuid nagu teistegi jäämägede puhul, võib ka meie vabadustel põhineva maailma viimaks hukule viia see pinna all peidus olev pisirassismi normaliseerimise sügavik, millele otsa vaatamist me ühiskonnas tervikuna mugavalt väldime. 

Pisirassismi – ning laiendades ka pisiksenofoobia ja -homofoobia – normaliseerimine võib olla niivõrd peenelt ja delikaatselt inimeste ning kogukonna vahele põimunud, et igapäevaelus seda ei märkagi. Põgusad diferentseerivad naljad, kommentaarid, žestid on saanud tavaliseks mitte pelgalt sõpruskondades, vaid ka töökeskkonnas ning isegi poliitmaastikul. Ükski närv ei liigu enam onuheinolike remarkide peale, pigem loeme dehumaniseerivad vaated mõne inimese iseloomuomaduseks. Mõned on temperamendilt rahulikumad ja teised sõimavad hommikukohvi kõrvale homosid, ukrainlasi ja mustanahalisi, eksole. Oleme ühiskonnas verbaalse diskrimineerimise niivõrd edukalt normaliseerinud, et peame seda lausa sõnavabaduseks. Kuid ei, sõnal tõepoolest on jõud: mida enam arvamusliidreid – nii meedias, poliitikas kui kogukondades – vihkamist tulvil määristega oma sõnu täiendavad, seda enam mobiliseerume nende sõnade kohaselt käituma ka meie kui rahvas. 

Muuhulgas on Eesti põhimõtteline sekkumatus vihakõnesse pannud meid ainulaadsesse olukorda ka Euroopa Liidu kontekstis. Olles üks ainsaid liikmesriike, kes enam kui kümne aasta jooksul ei ole vastavaid regulatsioone kehtestanud, ootab meid peagi ees EL rikkumismenetlus. Sellest hoolimata ei kiirusta riik vihale õhutavate sõnavõttude kriminaliseerimisega, vaid on valmis pigem EL-iga kohtusse minema kui inimesi oma sõnade eest vastutama panema. 

Kas arvate, et meie viimaste aastate jooksul jämedakoelisemaks muutunud avalik kombestik ning poliitkultuur ei ole tõlgitav reaalsetesse tegudesse? Vaatame näidet, mis puudutab kogu Euroopat: Viimase viie aasta jooksul on Vahemeres lastud uppuda enam kui 20 000 pruuni- ja mustanahalisel migrandil. “Lastud uppuda” ei ole siinkohal kergekäeliselt kasutatud väljend – nimelt on Vahemerel näiliselt korda pidamas mitmete riikide piirivalvurid, kes päästeoperatsioone tahtlikult nurjavad ja inimestel laintesse lasevad uppuda. Nahavärvi ja sõidusuuna alusel otsustatakse, kellel on õigus elule ja kellel mitte. Ometigi on kõik osapooled 

kohustatud järgima rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ning EL liikmesriigid ka Liidu seadustikku. Pole mingit juriidilist alust lasta kümnetel tuhandetel meeleheitel põgenikel, sealhulgas naistel-lastel-vanadel-haigetel, korravalvurite silma all surra. Olgem nüüd täpsed, isegi terved noored mehed ei ole oma nahavärvi tõttu teeninud välja surma soolases Vahemeres. Kuid kuna migrantidevastane viha on Euroopas nii suureks kasvanud, siis laseme sel ometigi juhtuda ega kehita õlgugi. 

Loomulikult mängivad Eesti kontekstis suurt rolli ka meie minevikukogemused võõrvõimude ja sisserändega, seejuures on mõistetav ka hirm oma suveräänsuse kaotamise ees. Hirm, nii loomulik osa elust kui see ka poleks, on aga üks efektiivsemaid poliitilisi mängukanne, millele rõhudes liitlasi leida ja oma agendasid läbi suruda. Küll aga need 50 põgenikku ja mõned tuhanded tudengid, keda iga aasta Eestis ajutiselt vastu võtame, väärivad inimväärset elu ka siis, kui nad näevad meist erinevad välja. 

Migrantide uppumise normaliseerumiseni on viinud meid süstemaatiline rassistlike määriste kasutamine, kuid pelgalt rändetaustaga inimestega see ei piirdu. Mis järgmiseks, kas paneme linnaväljaku häbiposti muu emakeelega inimesed? Põletame tuleriidal seksuaalvähemusi? Need on absurdsed ettepanekud, sest me oleme kõik ju inimesed. Aga veel hiljuti oleks olnud absurdne lasta ka kümnetel tuhandetel inimestel Euroopa Liidu liikmesriikide silme all surra. Täna on see normaalne ning nii mõnigi meist mõtleb sellele parastades. 

Millal on siis see koht, kus võõraviha kontrolli alt väljub; kus naljatlemisest ja erinevuste märkamisest saab reaalne sadistlik viha teise väljanägemise või taustaga inimeste vastu; kus võõraviha tõepoolest vihani kasvab? Või püstitades veelgi olulisema küsimuse: kas peaksime ootama viha-avaldusteni ning seejärel reageerima vaid jäämäe tippudele või ennetama juba täna võõraviha normaliseerimist meie ühiskonnas? 

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ is a strategic partner for Estonian Ministry of Foreign Affairs as a consultant the state in field of development cooperation, global citizenship education or sustainable development.

AKÜ also provides workshops and consultancy for private sector companies as well as for wider public on sustainable development goals and global issues. 

The highest decision-making body is the General Assmebly.  AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. 

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Telliskivi 60a/3, 10412, Tallinn
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Contact:

Agne Kuimet – member of management board, agne@terveilm.ee