Terveilm

In English

Erilised tavalised eestimaalased: saage tuttavaks, Jelena!

24.05.2018

Jelena, 67, kosmopoliit

Jelena jääb oma rahvusest rääkides mõtlikuks ja sõnastab selle siis nii: „Ma olen oma vanemate poolt juut, aga peale nende lahkumist lasin end ristida. Kuna Vene kultuur on arenenud õigeusu pinnalt, siis on mulle väga tähtis, et ma olen õigeusku ristitud. Samas on mulle väga oluline, et ma olen Eesti kodanik, täpsemalt vaba Eesti kodanik. Juudi päritolu on mulle äärmiselt oluline. See kolmnurk on minu jaoks tähtis ja moodustab terviku.“

Jelena on sündinud Tallinnas. Tema vanemad oli Kiievist pärit juudid, kes sattusid Eestisse peale teist maailmsõda. Jelena aknalaual on sõbranna tehtud Shakespeare nukk, mis on justkui meenutus isast, kes kuulutati 1949 aastal kosmopoliidiks (sel ajal oli see negatiivne termin ehk inimene, kellel ei ole kodumaaad, kes ei austa kodumaad, seega ei pea ka teda ennast austama). Nimelt oli isa avaldanud artikli, milles ütles, et Shakespeare on maailma parima luuletaja. Ka kodus tsideeriti Shakespeare värsse, mis jäid lapsena Jelenale pähe. Peale edukaid romaane isa küll rehabiliteeriti, kuid Stalini preemiat ei olnud ta nõus hilisemas elus vastu võtma.

Vanemad otsustasid Jelena panna Eesti lasteaeda hoolimata sellest, et kodune keel oli vene keel ning aias keegi sõnagi vene keelt ei rääkinud. Peale lasteaeda jätkusid õpingud vene koolis ning eesti keel jäi unarusse.

Pildistame Jelenat tema Harju tänava kodus, mis on täis raamatuid ja kunstiteoseid ning kus seinad sõna otses mõttes pakatavad kultuurist. Jelena teine armastatud koht on St Peterburgis, tema kalli tütre korter, mis on samasugune kultuuripesa nagu Harju tänava kodugi. 

 

Ülikooli aeg möödus Tartus, kus peale naljakat intsidenti hakkas Jelena esmakordselt mõtlema nõukogude võimu vastaselt „Mul oli juhuslikult trikoloori värvi kleit, ema oli lihtsalt selle riide kuskilt saanud ja mulle õmmelda lasknud. Mind aga nähti selles kleidis ja kutsuti dekanaati aru andma kleidi kandmise tagamõttest.“ naerab Jelena. „Tol hetkel ei olnud mul mingit tagamõtet, aga peale seda hakkasin rohkem järele mõtlema ning tajusin juba seitsmeteistaastasena Tartu Ülikoolis, et nõukogude vaim – see on minu vastane vaim.“

Jelena sai ka teadlikuks, mida Stalini ajal tehti kirjanikega, kunstnikega ja kultuuriinimestega. Kuidas neid piinati, mismoodi nad laagrites nälga surid ning kuidas masendusest enesetappe tegid. „Minu armsamad!“ ütleb Jelena emotsionaalselt ning tunnistab, et tal tuleb sellest tudengitele räääkides siiani pisarad silma.

Teine kord keelt õppida

Peale Tartut läks naine tagasi Tallinnasse, Eesti kooli õpetajaks. Seal pidi ta uuesti eesti keelt õppima asuma: „Ma olin klassijuhataja Eesti koolis ning mu lapsed rääkisid ju eesti keelt!“ hüütab Jelena. „See oli minu jaoks teine katse eesti keele õppimisel, lasteaias sain juba korra hakkama ja tuli uuesti saada.“ lisab Jelena meelekindlalt. Jelena räägib, et õppima asudes rääkis ta väikese lapse keelt, mille areng oli lasteaias seiskunud.

Õppimisele aitas kaasa süvenemine Eesti luulesse ning kirjandusse, hea sõbra Juhan Viidinguga tõlkisid nad üksteise värsse ning Jelena sukeldus üha enam ka Eesti kirjandusse. 29 aastaselt sai temast Eesti kirjanike liidu liige. Sellest ajast on nii eesti keel, kirjandus, kui luule mõjutanud Jelena loomingut. Naine räägib, et sel ajal ja ka tänapäeval kirjutavad vene luules kõik riimis ja rangelt organiseeritult. Aga Eestis oli juba siis vabavärss, mõnes mõttes oli see ka vabaduse märk. „Mind väga motiveeris, et kui ma saatsin oma luuletusi Moskvasse või Lenigradi, siis sain sageli vastuseks hoopis küsimuse ning uuriti kas tegemist on orginaaliga või tõlkega eesti keelest.“

Ma olin juba noorena pooleldi Eesti ja pooleldi Vene kultuuriinimene ning minu jaoks on selle silla ehitamine olnud väga tähtis: „Ma soovin tutvustada eesti kirjandust Venemaal“

Paarkümmend aastat tagasi kohtus naine juhuslikult Juku – Kalle Raidiga, kes teda ajakirja KesKusi juurde kutsus ning Eesti kultuuri seltskonda tõmbas. Ta rääkis Jelenaga ainult eesti keelt: „Ma pidin õppima sellest süvitsi aru saama ja Juku- Kalle väga kannatlikult õpetas mind.“ Raid tõlkis eesti keelde ka Jelena esseede kogumiku.

Jelenat on väga huvitanud kahe kultuuri kohtumine – ta on teinud luulelavastusi, kus osalised on eesti ja vene näitlejad ning nad pidid õppima teineteise keelt. Eesti näitlejad lugesid venekeelset luulet ja vastupidi. See võib alguses tekitada kohmetust ja ehmatust, kuid mõne aja möödudes läheb suhtlus näitlejate vahe ladusaks.

Kes räägib kõige halvemini, saab kõige suurema osa

Ka lastelavastusi teeb Jelena lastega kahes keeles. Noortega on asjad nii organiseeritud, et kes räägib keelt kõige halvemini, saab kõige suurema osa, sel viisil õpitakse keel kiiresti selgeks. Praegu on lasvatused projektipõhised, aga Jelenal on suur unistus, et tal oleks oma stuudio, kuhu iga teismeline saab tulla ja teatrit teha.

Jelena ei valiks lapsi mingite kriteeriumite järgi ning ei annaks hinnanguid: „Sina oled andekas, sina ei ole. Igaüks võiks saada oma rolli, tähtis on olla trupis osaline.“ Jelena ütleb, et kui täiskasvanutega võib ta konflikti sattuda, siis lastega mitte kunagi. Tal on oskus töötada noortega ning tuua neist alati välja parim. „Noored keeravad alati minu poole oma parima külje ning mina aitan sellel veelgi areneda. Noortega on mul suurepärane suhe, sünnipäevadel helistavad mulle endised õpilased üle maailma ja astuvad kodust läbi, sest nad teavad, et sel päeval ma ootan neid. Ma armastan neid kõiki ja nende saatus läheb mulle korda, nad helistavad ja annavad mulle teada oma elu tähtsündmustest nagu abiellumine, laste saamine või tööalased preemiad.“

Arengukoostöö Ümarlaud tahab lugejatega jagada Eestis elavate inimeste kirjusid lugusid. Täna hirmutatakse meid sageli “uue” ja “võõraga”, mis on kusagilt kaugelt piiri tagant tulemas või juba siin elab. Aga Eesti on alati olnud segu erinevatest inimestest, kes kunagi olid võõrad, ent nüüd on omad, meie eestimaalased.
Projekti toetab Euroopa Komisjon, kes ei vastuta kuidagi siinse sisu eest!

Pildid tegid Virgo Haan ja Heiki Laan. Meigi võlus valmis Sevil Šukjurova.

Jälgi meid ja avasta teisigi põnevaid artikleid!

Loe lähemalt teabekeskusest

Kommentaarid

Estonian Roundtable for Development Cooperation (acronym: AKÜ) is an independent not-for-profit coalition of non-governmental organisations that work in the field of development cooperation or have expressed interest towards that topic. AKÜ’s main goal is to work towards sustainable future, read about AKÜ’s main activities below!

AKÜ’s members can be Estonian not-for-profit organizations and foundations, active in the field of sustainable development. The highest decision-making body is the General Assmebly. AKÜ also has a Council responsible for strategic planning and deciding on daily matters that cannot be brought to the General Assembly. AKÜ’s legal representative is the Board, which is also responsible for managing the organisation’s staff. The statute is approved by the General Assembly on May 14, 2009 in Tallinn. Our financial year lasts from January 1 to December 31.

MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ)

Estonian Roundtable for Development Cooperation

Tallinn, Telliskivi 60a, 10412
A3 building
info@terveilm.ee
www.terveilm.ee
www.facebook.com/terveilm

Staff Members:

Ms. Sigrid Solnik – Secretary-General, Sigrid@terveilm.ee
Katrin Pärgmäe – Communications Officer, +372 56623823, katrin@terveilm.ee