Susanna Veevo

Käesoleval aastal on välispoliitilised silmad suunatud Aafrika poole, sest nii Eestis kui Euroopa Liidus plaanitakse Aafrikaga senisest strateegilisemat koostööd. Idee leida uusi viise, kuidas Aafrika riikidega strateegiliselt koostööd teha, on iseenesest noobel. Mis puudutab aga potentsiaalseid tulemusi, siis on veel pikk tee minna, et paberimäärimisest ka reaalse kasuni jõuaks. 

Välisministeerium on härjal sarvist haaranud ning otsustanud kiirkorras kaardistada meie võimalused ja järgmised sammud Aafrikas, sealjuures keskendudes üksikutele prioriteetriikidele. Peamiselt räägitakse võimalustest Lääne-Aafrika riikide ning Keenia ja LAV-iga. Strateegia peaks valmima juba maikuus, vaid paari üksiku valdkondadeülese arutelu tulemusena. Praeguses järgus keskendub see pea täielikult ettevõtluse huvidele ja raha tegemise võimalustele, jättes suuresti kõrvale kestva arengu eesmärgid ning Aafrika enda vajadused ja huvid. Arvestades, et Eesti koostöökogemus Aafrikaga ei ole väga laialdane, ei pruugi meil kohalikust arengu- ja ettevõtlusvajadusest kuigi head ülevaadet olla. 

Eesti strateegialoomega võrreldes on väga paljude liikmesriikide luubi all oleva Euroopa Liidu Aafrika koostöös väga palju põhimõttelisi erinevusi. Euroopa Liit on võtnud nõuks luua kahepoolne strateegiline dokument koostöös Aafrika Liiduga. Liitude tasandil loodud bilateraalsed kokkulepped on kindlasti jätkusuutlikum viis, kuidas kahe maailmajao vahelisele koostööle läheneda. Ometigi saab Euroopagi palju kriitikat, sest tänaseni on strateegialoomel pigem Aafrika „suuna“ kui et võrdsete partnerite vahelise dialoogi hõng küljes. Kui Aafrika Liit strateegias Euroopa Liiduga võrdselt sõna ei saa, siis kas see on õiglane partnerlus? Arengukoostöö eksperdid hoiatavad, et isegi heade kavatsuste puhul on oht, et liialt ühepoolne strateegia Aafrika riikide võimestamise asemel neid ekspluateerima hakkab. Euroopa Liidu ja Aafrika Liidu vaheline strateegia valmib alles sügisel, kahepoolse tippkohtumise ajal oktoobris. Senikaua on liikmesriikidel võimalik anda oma soovitusi strateegia sisu osas. 

Kuigi arengukoostöö vaatenurgast on Aafrikaga strateegialoome positiivne, on praegusel lähenemisel probleeme. Aafrika strateegiates ainult Euroopa ja Eesti huvidele keskendumine võib peagi tagasilöögi anda: kolooniataustaga riikidel ei pruugi olla mingit huvi meie ühepoolsetes plaanides osaleda. Vaid siis, kui oskame kaardistada oma huvigruppide tõelised vajadused, võime nautida oma töö nii poliitilisi kui majandusalaseid vilju. Nende tulemusteni jõuame aga ainult ministeeriumite, ettevõtete ja MTÜde võrdsel koostööl. Selleks meile ongi arengukoostööd vaja. 

Seega, avalik sektor ja ettevõtted, kui mõtlete enda võimaluste peale Aafrikas, siis ärge unustage kaasata kodanikuühiskonna organisatsioone – paljudel meist on pikkade aastatega omandatud laialdased Aafrika-alased kogemused, ekspertiis ja kontaktibaas. Kolmanda sektoriga koostöö tegemine on see trump, mida olete otsinud. Mis aga kõige olulisem, ainult valdkondadeülese ühistegevuse näol saame tagada jätkusuutliku ja kahepoolse koostöö.